Kui lüüa kokku kõik need eestlaste rahad, mis lähevad ERRile, Sirbile ja paljudele teistele eestlust viimastel aastakümnetel vaenavatele meediaüksustele, kõrgkoolide raudhartlebistidele ja õelatele vabaühendustele, siis läheb sellise estofoobia ülalpidamine meile maksma ilmselt kordades rohkem, kui on meie kaitsejõudude eelarve. Kas ei oleks lihtsam kõik see rikkus ühendada ühe katuse alla ja optimeerida sellega kulusid? Ühendatud riigimeedia nimigi oleks palju kõlavam: Sirp+ERR ehk Sirperr, kirjutab Ivan Makarov.
Joonistus: Il Popolo d'Italia
„Kui lõpuks saabub see päev, mil merel tõuseb viimne torm – kõik puruks lööb, jääb püsti ainult luiskav teletorn…" Ivanhoe, „Tinast päike"
Laupäeval mõtlesin esimest korda tõsiselt: aga milleks on meile üldse vaja riigitelevisiooni?
Keskpäeval algas suur meeleavaldus Tallinna Vabaduse väljakul, kuhu läbi lumevallide tulid inimesed Eestimaa kõigist paigust, et avaldada oma muret seoses sellega, et paljud ei jaksa enam maksta arveid, et nende kodud on külmad, et nad on mures oma laste ja riigi tuleviku pärast. ETV näitas sel ajal toredat inglise filmi, ETV2 aga tavapäraseid kordusi. Avalik-õigusliku funktsiooni täitis peavoolumeedias Delfi oma otseülekande ja blogiga, ehk tegi riigimeedia eest töö ära.
ETV esimesed 15-minutilised AK lühiuudised olid programmis alles kell 18.30, ja „pikk", ehk 20-minutiline AK kell 21. Tekkib küsimus: milleks maksta avalik-õiguslikule meelelahutuskanalile mitukümmend miljonit aastas riigieelarvest? Milleks tehti seda 2007. aasta aprillisündmuste ajal, kui Kanal 2 kartmatud reporterid tegid kogu töö ära, lendasid oma kasinate tehniliste võimaluste tõttu lintidega mässavate tänavate ja stuudio vahel nagu mesilased, riigivanker jõudis aga kohale mitu tundi hiljem ja filmis üldpilti kaugelt võsast?
Milleks peab rahvas maksma saamatule meediaüksusele, mis seda rahvast ei märka?
EPL avaldas 22. jaanuaril loo ERRi uue kultuuritoimetuse juhiga „Erle Loonurm: vaataja peab rahul olema, aga ei tohi hakata saate tegemist dikteerima". Miks peab rahvas maksma institutsioonile, mis teeb temast mingit sunnismaist, kes „peab" ja „ei tohi"?
Erle Loonurm: „Minu töö on seda visiooni välja töötada, et meil oleks ühtne kultuuri kajastamise ja mõtestamise viis – mitte nii, et igaüks ajab oma majas oma asja." Nii et kõigil siis peab olema „ühtne mõtestamise viis", mida määravad riiklikud multikultuursed kulturnikud ja politrukid? Back in USSR?
ERRi portaal avaldas reedel loo „Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand: ERRi päästaks rahahädast radikaliseerumine, mitte leplikkus." Lähivaatusel selgus, et tegemist on eelnevalt Sirbis ilmunud kommentaariga.
Nii ERR kui ka Sirp toituvad riigirahast, seega praeguses olukorras, kui politseinikke, sõjaväelasi ja teisi ausaid inimesi visatakse tänavale lausa kümnete ja sadade kaupa igasugustel ettekäänetel, tekkib küsimus optimeerimisest: miks mitte ühendada kultuuri süvaministeeriumi peost toituv väljaanne, mis on ju sisuliselt riigimeedia, suurema riigimeedia üksusega? Miks peab avaldama ühe ja sama ametniku ühe ja sama tellija poolt kinnimakstud ühte ja sama esinemist kahe portaali poolt?
Peatage see ERRi poolt uute portaalide pidev juurdesigitamine ja hoidke rahva raha kokku, ühendades olemasolevad ühe käelaba otsas tilpnevad erinevaid väljaandeid etendavad riiklikud vasakliberaalsed ühikud. Teil on küll eraldi mahukad maod, kuid ühine suu ja lutipudel. Ja ühine aju asub üldse kolmandas kohas. Ka oleks ühendatud riigimeedia ühendnimi palju kõlavam: Sirp+ERR ehk Sirperr.
Nimi ei riku meest, kuigi näiteks perekonnanimi „Kallas" on viimastel aastatel küll nagu mingi ühisnimetaja nii sugulussidemetes olevate kui ka mitteolevate libeda olekuga meeste ja naiste jaoks. Samamoodi on ka perekonnanimi Tarand nagu mingi poliitiline ja maailmavaateline sünnimärk, kogunisti soolatüügas. Eesti väiksus ei seisne mitte selles, et meid on siin maalapikese peal vähe: meie häda on pigem selles, et meie elu korraldavad alati mingid vähemused, olgu need kommunistid, peredünastiad, korruptiivmaffiad või kapis sajandeid kopitanud nihkega seksisõltlased.
Olgu sellega nagu on, aga kui nüüd lüüa kokku kõik need eestlaste rahad, mis lähevad ERR-ile, Sirbile ja paljudele teistele eestlust viimastel aastakümnetel vaenavatele meediaüksustele, ministeeriumide karistussalklastega komplekteeritud osakondadele, kõrgkoolide raudhartlebistidele, õelatele vabaühendustele, aktsioonidele, aktivistidele, konverentsidele ja reklaamikampaaniatele, siis see estofoobia ülalpidamine läheb meile maksma ilmselt kordades rohkem, kui on meie kaitsejõudude eelarve. Kas ei oleks lihtsam kõik see rikkus ühendada ühe katuse alla ja optimeerida sellega kulusid? Lisaks siis, kui mingil hetkel eestlastes taasärkab alalhoiuinstinkt ja võimu sisse valitakse Eestist ja selle põhiseadusest hoolivad inimesed, on kõik neomarksistlikud rahva vaenajad juba kenasti ühes kohas.
Kui aga tulla tagasi ERRi ja Sirbi ühisüllitise juurde, siis noorema Tarandi lugu on üsna hariv selle poolest, et annab selge pildi, kust hakkas see tuul üldse puhuma. ERRi juht Roose, üritades hiljuti pressida välja täiendavad miljonid oma kollase televisiooni erirahastamiseks siis, kui inimesed ei jaksa enam elektriarveidki maksta, võrdles oma telemeelelahutuse tähtsust politsei tähtsusega, no et politseile ei saa ju raha mitte anda. Pole midagi imelikku selles, et ringhäälingu suur juht ei näe oma kõrguselt, mis koondamised ja kärpimised on toimunud politseis viimastel aastatel, kui inimesed visati tänavale ja likvideeriti terved jaoskonnad. Miks peakski oma asutuse rahaasju ajav ametnik teadma midagi olukorrast riigis. Aga kui selline võrdlus teleraadio ja politsei vahel on juba tehtud, siis saatku Roosele, kui teda ründab mõni suurekasvuline maniakk, ja ta silmnähtaval põhjusel ei saa ennast kaitsta, appi kedagi ERRist, kasvõi Marko Reikop.
Aga kui „suur" ERRi vend lausus tõsise näoga rumaluse, siis pisem Sirbi mõistusekaaslane peab ju seda kordama, laiendades näidete arvu: „Kaks korda aastas on väljasuremise ohus kiirabi, politsei, üli- ja väiksemad koolid, uurimine ja õigusemõistmine, riigipiir ja vanuriabi – kõik elutähtis, mida rahastatakse avalikust eelarvest, maksudest." Tarand märgib, et avalik meedia kostab nende kõigi eest sõna, aga enda poolt kosta ei saa, mis on muidugi ehe vale. Kostab küll iga jumala aasta see itk, kusjuures iga kord sai ERR raha juurde, aga selle töötajad, vähemalt raadio poole peal, ootasid palgakõrgendust pikki aastaid ja ei saanudki seda, selle asemel inimesi hakati koondama. Tegeleti mingite uusarendustega, kinnisvaraprojektidega, tehnilise moderniseerimisega, aga inimesi ekspluateeriti sandikopika eest ajal, kui juhtidel ja nende käepikendustel olid ikka väga head parunite ja kubjaste palgad.
Kui Tarand arvab tõsimeeli, et äsja PPA poolt suletud järjekordne piirivalve tugipunkt idapiiril, ülekoormatud kiirabi, nõrgestatud politsei, hädas koolid, riigipiir ja vanuriabi on ühel pulgal Ameerika korrespondendi Rohemäega, kelle töö seisneb selles, et rääkida seal suvalises kohas püstitatud kaamera ees paar minutit asju, mida kõik eestlased isamaal teadsid juba eile, ja teha seda veel liberaalglobalistliku sousti all, siis Tarand kas ei vaata AKd või siis talle selline haltuura meeldib oma ideoloogilise immutuse pärast.
Ma ei tea, kuidas võib võrdsustada vanurite, koolide ja kiirabi rahavajadust Ringvaates midagi söövate, joovate ja muidu hõiskavate saatejuhtide vajadustega, võõrastes kodudes asjades tuhniva ja oma „OK" papagoina kordava Anu Saagimi „raskustega" või siis mitte-eesti laulu nullilähedase tähtsusega rahvuskultuurile. Raisata miljoneid iga-aastasele ingliskeelse tarbemuusika paraadile, et saata üks nendest mõttetutest lugudest häbiväärsele läbikukkumisele Eurovisiooni laulude geiparaadile, on eriti praeguses olukorras häbematus.
Lõpetage see palagan ära ja täitke avalik-õigusliku ringhäälingu kohustusi!
Riigitelevisioon on ju ammu muutunud mingiks rändprodutsentide tulukeskuseks. Noorte süvamuusikute ja laulvate laste konkursid on avalik-õigusliku ringhäälingule kohane tegevus, popmuusika üritustega saavad aga suurepäraselt hakkama erakanalid. See riigimeedia poolt glamuuri tagaajamine on täiesti kohatu, mitmest presidendi pingviinide vastuvõtust aastas on rohkem kui küll.
Kaarel Tarand kirjutab: „Lisaks ei jäta oma võimalust kasutamata ka ERRi ekslikult konkurendiks pidav erameedia, mille kriitika järgi ERR suplevat rahas ning tegelevat asjadega, millega ei peaks ega tohiks. Mitte kopika eestki valdkondlikku solidaarsust, ehkki erameedia omanikele võiks olla selge, et kvaliteetne ja mainekas rahvusringhääling pigem toetab kui kahjustab nende äri."
Esiteks on veel suur küsimus, kas just erameedia peab ERRi konkurendiks või siis ERR peab selleks erameediat. Kui avalik-õiguslik ringhääling meelitab erameedialt rahva raha eest üle sealseid staarikesi ja ärastab eratelekanalite poolt loodud tuntud tegelaskujusid, millesse on erakapital ikka korralikult investeerinud ja mille ülevõtmisega seoses on erakanalid avaldanud ka protesti, siis tegeleb ju riigitelevisioon piraatlusega, muutudes ka mingiks provintsiaalseks kolmanda liiga jalgpalliklubiks, mis ostab konkurentidelt üle jalg- ja eriti kivipallureid. Ja riigitelevisioon ei peaks ikka palkama kroonilisi roolijoodikuid, see ei ole hea signaal rahvale riigis, kui teedel hukkuvad just roolijoodikute süü läbi sajad inimesed, sealhulgas lapsed.
Kindlasti oleks Tarandil õigus selles, et „kvaliteetne ja mainekas ringhääling pigem toetab kui kahjustab erameedia äri", kui ETV näol oleks praegu tegemist kvaliteetse ringhäälinguga. Aga kui riigieelarve raha eest tehakse kollaseid seltskonnasaateid, võõrustatakse ühtesid ja samu staarikesi, vaaritatakse ja praetakse, siis ilmselgelt on see ikka erakanalite leib. Miks peab ETV filmima lõputuid reisisaateid, kui seda kraami pakuvad võidu Eesti erakanalid, Venemaa telekanalid, lääne telekanalid ja internet? Kas selleks, et valitud riigitöötajate lõbureisid eelarvest kinni maksta?
Eesti ühiskonnaelu üks hädasid on veel see, et meil võib süüdistada demagoogias, valetamises ja populismis ainult poliitikuid, aga näiteks igasugune kriitika või isegi demokraatlikus ühiskonnas loomulik täpsustus või vastuväide ajakirjanikule tekitavad kohe skandaali: see olevat meedia suukorvistamine, parlamenti ilmuvad emotsionaalselt ülesköetud napilt riides isikud loosungiga „sõna on vaba" ja toimuvad muudki inetud asjad. Kõige ebaeetilisem asi maailmas on demokraatliku vaba maa täissöönud riigieelarvelise meedia hädakisa, mida teebki praegu Sirperr.
Ja on ainult aja küsimus, millal riigitissi küljes rippuvad meediategelased lähevad tavakohaselt väljapressimiselt üle otsesele poliitilisele šantaažile. Ja Kaarel Tarand on selle sammu juba astunud:
„Mida aga rahvusringhääling ise saaks teha, kuni parlament otsustab end kokku võtta, tööle hakata ning millalgi järjega ka rahvusringhäälingu seaduse muutmiseni jõuab? Ikka radikaliseeruda. Provotseerida, eskaleerida ja mitte kunagi vabandada, nagu õpetab suur juht Martin Helme. ERRi puhul tähendaks see kogu tühjajuturahva ehk poliitilise eliidi eetriaja drastilist vähendamist, sest neil etteastetel puudub reeglina sisu ja uudisväärtus, eetrikeeldu, mida muidugi ei tohi nii nimetada. Seaduses on selline kasvatusvahend kaudselt kirjas rahvusringhäälingu eesmärgina "aidata kaasa demokraatliku riigikorralduse edendamisele".
Ehk Tarand paneb sisuliselt ette mitte lubada eetrisse neid poliitikuid, kes olid vastu ERRi järjekordsetele rahanõudmistele, ehk saboteerida "tühjajuturahvast" rahasaamise eesmärgil. Siin on riigikogu saadikute jaoks piisavalt mõtlemisainet, et kuidas siis vältida olukorda, kui mingi väike meedianapoleon hakkab ideoloogilistel ja rahalistel kaalutlustel otsustama, keda rahva poolt valitud inimestest lubada eetrisse ja keda mitte. See on hea küsimus – kuidas vältida rahvustelevisiooni „radikaliseerumist" ja mitteametlike „eetrikeeldude" rakendamist. Kusjuures need isikupõhised eetrikeelud on riigimeedias juba aastakümneid täiesti tavaline asi. Sellised käsud on näiteks isegi ülemuste kobarmeilides fikseeritud, suulistest käskudest rääkimata.
Mida siis teha? Tarand annab siin poolkogemata suuniseid: „Kui nii, siis peaks ju kohe järgnema ERRi juhatuse väljavahetamine ja nii mitu korda, kuni saadakse õigesti, valitsusele meelepäraselt arvutada oskav juhatus." See ERRi juhatuse väljavahetamine on täiesti mõistlik ettepanek, kuigi mitte selle nimel, et palgata valitsusele meelepäraselt arvutada oskav juhatus, vaid selleks, et palgata arvutada oskav juhatus, kes ei kasvataks oma maakera sees teist, välisest suuremat, ja siis ei pistaks oigama, et eelarve lõhki läheb.
Ringhäälinguseaduses on öeldud: ringhääling on raadio- või televisiooniprogrammide edastamine eetri (sealhulgas satelliidi) või kaabellevivõrgu kaudu. Mõned portaalid programmi ja järelvaatamise võimalusega on abiks ja täienduseks, kuid ERRiga juhtus nii, et raadio- ja telekanalid on sisuliselt mattunud tohutu hulga „Menu" taoliste moodustiste alla. Nii et eetriosa kui sellise arendamine on jäämas vaeslapse ossa. Värske näide: samal päeval kui ERRi juht kaebles, et rahapuuduse tõttu „tuli" 5 minuti võrra kärpida „Välisilma", teatas ERR pidulikult, et avas uue meelelahutusportaali IO! Aga ise ju ütlesite, et raha ei ole! Sinna te matsitegi siis selle puudujääva raha. Kas piinlik ei ole? Palju näidatakse Eesti ainsas riiklikus telekanalis päeva jooksul uudistesaateid? Nädalavahetusel sisuliselt poolteist, kus uudised enamjaolt kattuvad. Kas Eestis ja maailmas midagi ei toimugi?
Iseenesest telesaate 5 minuti võrra lühendamine on täiesti absurdne, sest telekanal ei katkesta ju selleks ajaks tööd, raha ülekandeteenuse ja tarbitud elektri eest tilgub niikuinii. 5 minutit saab täis täiesti tasuta, kui jätta kärpimata esinejate mõned fraasid ja kasutada paari tasuta kaadrit. See 5 minuti bluff on täielik pakazuhha, sellist pada võite ajada erakule, kes tuli koopast välja ja ostab oma elu esimese televiisori. ERRi pealik käitub siin nagu Venemaa kunstnik Pjotr Pavlenski, kes lõi naelaga oma munandid Punase väljaku munakividest sillutise külge.
Laupäeval, kui ETVs kadus umbes 5 minutiks laskesuusatamise MK-etapi ülekande käigus eesti kommentaatorite reibas jutuvada ja jäi ainult võistlejate ähkimine ja paugud, mõtlesime teleka ees, et nüüd saabus pärast ümberlõigatud „Välisilma" ka spordiülekannete kord. Et reporterid vaikivad mõned minutid mingi „puuduoleva" summa eest ja siis jätkavad. Aga võib-olla nii oligi, sest mõne aja pärast taastus kommentaar poole sõna pealt, nagu poleks midagi juhtunud. Kuid pole välistatud, et tegemist oli ETV jaoks tavakohase ämbriga.
Isegi sellise jõuka riigi nagu Suurbritannia avalik-õiguslik ringhääling BBC on mõni päev tagasi hoiatanud, et on sunnitud kärpima teenuseid ja tühistama saateid, kuna peaminister Boris Johnsoni valitsus teatas, et külmutab litsentsitasu kaheks aastaks, sest elukallidus tõuseb. Kas mitme kriisi küüsis vaevlev Eesti on siis Suurbritanniast jõukam riik? Kas ERRi saab võrrelda BBCga? Nemad kärbivad teleraadio rahastust vaatajate rahakotti säästes, aga ERR nõuab inimeste taskust täiendavaid vahendeid.
Kunagi oli riigi poolt tehtud suur viga, kui liideti Eesti Raadio ja ETV, mida raadiorahvas ei tahtnud üldse. Tänaseks ei eksisteeri sellist kuulsat firmamärkigi, nagu Eesti Raadio, mille nimetaminegi on ebasoovitav, samas kui Eesti Televisioon aina paljuneb. See, et raadiojuht Ain Saarna oli sellisele siku ja kapsa ühendamisele vastu, maksis talle koha, kuna teda ei valitud tagasi. Enne liitmist käis minu saates külas üks tuntud Ungari ühiskonnategelane, kes ütles, et selline ühendamine oleks tema riigis tollal mõeldamatu, kuna ühendatud teleraadioga „on palju kergem manipuleerida, kui raadio ja televisiooniga eraldi" ja et „kui võimud üritaksid seda teha, tuleks rahvas tänavatele".
Pärast ühinemist lahendati võlgades ETV rahalised probleemid paljuski Eesti Raadio arvelt, muudeti unikaalne paksuseinaline erakordse akustikaga helistuudiotega raadiohoone Kreutzwaldi tänaval mõttetuks kokutajate uudistemajaks ja telerahvas hakkas käima raadioeetris haltuurat tegemas. Raadioinimesed muutusid võrreldes teleinimestega nii maineliselt kui rahaliselt madalama sordi töötajateks. Igalühel, kes üritas uuele süsteemile vastu hakata ja kritiseeris seda, läks haprasti, näiteks üht legendaarseimat ajakirjanikku Mart Ummelast pandi lausa anateemi alla. Kunagi terav ja asjalik sisefoorum muutus enesekiitjate tribüüniks. Ja võimudel on nüüd tõesti kaks korda kergem hoida hübriidteleraadiot kontrolli all.
Eesti Raadio mängis Eesti kultuuri ja rahvuse kestmajäämises ETVga võrreldes olulisemat rolli kasvõi sellepärast, et raadiosaateid oli keerulisem tsenseerida. Sealt tuli sõnu ja muusikat, mis oleks ETV ekraanil nõukogude ajal mõeldamatu. Nii kujuneski välja, et likvideeritud Eesti Raadio jäi rahvusriigi sümboliks ja ERRist sai rahvuserrori ehk globalismi kants.
Kahjuks ei anna seda protsessi tagasi pöörata – nagu Venemaa ei loobu anastatud Krimmist, nii ka ERRiga manipuleerivad vasakliberaalidest korrumpeerunud niiditõmbajad ei anna inimestele Eesti Raadiot tagasi.
See on osake Eestist, mille me oleme kaotanud.