Küll kingitakse kott kartuleid ja tuuakse kodust kaugel väljasurnud mootoriga auto koju, kord aidatakse vajunud lage putitada, siis antakse heast peast Jäneda laadalt ostetud singikäntsakas ja jagatakse oma kalasaaki. See ongi Eesti, sõbrad! Hoiame oma kodust ja meie headest inimestest kümne küünega kinni, sest teist võimalust enam ei tule, kirjutab Ivan Makarov.
„Isamaad armastatakse mitte selle eest, et ta on suur, vaid hoopis selle eest, et ta on oma" – Lucius Annaeus Sĕnĕca minor
Praegu, kui meediaruum on hirmu ja ängistust täis, kui nii raja tagant kui ka seestpoolt üritatakse veelgi rohkem lõhestada Eesti ühiskonda, põrutasime koos naisega pealinna. Mitte Kiire kombel asunikumaa küsimuses, vaid tööküsimustes ja et linnakodus ka ära käia.
Paljudel eestlastel on olemas maakodud, kuhu nädalavahetusel pageda linnakära eest rohelusse ja vaikusesse. Meie, vastupidi, käime hoopis maalt linnakodus. Tallinn on ju Eesti Vabariigi pealinn, ehk teoreetiliselt kõigile eestimaalastele kuuluv linn, kus asuvad elutähtsad ministeeriumid, ametid, parimad haiglad, suurimad muuseumid, kuulsaimad teatrid, tähtsaimad raudteesõlmed, sadam ja lennujaam, seal esinevad maailmastaarid ja on igasuguste kaupade ja teenuste ulmeline valik.
Tallinnas ringleb mõnede arvutuste kohaselt umbes 80% kogu Eesti rahast, see on meie rikkaim linn, mis meelitab enda teenistusse kõige targemaid, ilusamaid ja nooremaid tema poolt kurnatavalt ülejäänud Eestimaalt.
Südametunnistuse kohaselt peaks pealinn toetama teistest kantidest inimesi, aga reaalsus on selline, et kui keegi on sunnitud tulema pealinna mõnest teisest Eesti paigast, et ajada ainult pealinnas aetavaid asju või saada osa Eesti ja maailma tippkultuurist, peab ta maksma „tasuta" ühistranspordi kasutamise eest. Tegelikult peaksid riik ja pealinn hoopis hüvitama nende „ülejäänud" elanike sõidukulusid Tallinnasse ja tagasi, kui reis on seotud asjaoluga, et ainult pealinnas saab vajalikku meditsiinilist ja kultuurilist teenust või seadusega ettenähtud kohustuslikke toiminguid teostada.
Aga ei – ihne pealinn koorib maalastelt trammisõidu eest viimast, paigaldades selleks ühistransporti süsteeme ja palgates kontrolöre, mis kõik kokku lähevad maksma ilmselt koorituga võrreldava summa raha.
Eks see on üks märk sellest, et Eesti Vabariigi pealinn on juba ammu võõrvõimu all. Nii väikse maalapikese pealinn ei tohiks vastandada ennast kõigile teistele Eesti inimestele. Kuid kõik ettepanekud teha kogu Eesti nimel tulu saavas Tallinnas tühistada „sissesõitnute" maksustamine ühiskondlikus transpordis, mille olemasolu toetab ju ka riik, seega ka kõik ülejäänud Eesti elanikud. Ehk see on järjekordne egoistlik jokk-skeem, et valitseva erakonnaga seotud pealinnaisad saaksid aina rohkem palka – rohkem, kui riigijuhid.
Tallinna ladvikus on kahtlemata tarku ja toimekaid inimesi, aga nad on tõesti eestivõõrad, mida tõestati ka viimasel linnavolikogu istungil 24. märtsil, kus hääletati maha Isamaa fraktsiooni eelnõu nr. 167 „Ülesande andmine Tallinna Linnavalitsusele tegeleda eesti keele kaitsega Tallinnas". Poolt hääletas vaid 15 linnavolinikku 63-st, kusjuures eelnevalt hääletati see eelnõu maha ka haridus- ja kultuurikomisjonis. See ei ole ju praegu ainult venekeelsete ametnike võimu all olev linn – tegemist on Eesti rahvusriigi pealinnaga Miks ei saaks siinsed eestlased, ka mujalt siia tulnud, ajada oma pealinnas asju riigikeeles? Miks ei peaks seda nende õigust kaitsma olukorras, kui keel on ohus ja keeleseadust rikutakse igal sammul?
Pärast hääletamist võtsin sõna ja küsisin, kuidas on üldse võimalik hääletada maha ettepanek kaitsta eesti keelt? Kui mitte siin, kus siis veel saaks see eksisteerida ja areneda? Kuidas saavad eestlased ise hääletada eesti keele kaitse vastu, mis on ju põhiseaduslik eesmärk? Märkisin, et olen venelane, aga sellisest linnavolinike suhtumisest ikka aru ei saa…
Hakkasin pärast mõtlema, et äkki linnas, mis on aastakümneid olnud ühe kahepalgelise korrumpeerunud erakonna ainuvõimu all ja kus muukeelsed elanikud on varsti juba arvulises ülekaalus, on kõik see paratamatu, nagu ka too pretsedent, kui ühe Taani linna moslemist linnapea ei toetanud jõulukuuse püstitamist, kuna linlased on juba enamasti moslemid? Tõsi, Rakvere linn toetas ju linnaeelarvest homofilmide festivali, kuigi linna elanikkond koosneb ilmselgelt vägagi valdavas enamuses mitteomasooiharatest inimestest, seal on palju noori peresid ja lapsi.
Eestis on nii palju muudest rahvustest noori inimesi, kes õppisid ära eesti keele. Kas eesti keele kaitsmine siis ei olegi ka nende huvide kaitsmine? Nende hea usu, positiivse suhtumise, lojaalsuse ja töökuse austamine?
Ja siis tuli meelde, kuidas me tol päeval Tallinnasse tulime… Ülemistele rongiga saabudes ja Lasnamäele bussiga sõites väljusime Lasnamäe Centrumi juures, et ajada mõningaid nii maa- kui ka linna telepaketi asju ja lisada kõikvõimalikke põnevaid ja harivaid kanaleid. Kui astusime peauksest sisse, pöördus meie poole eesti keeles väiksemat kasvu sümpaatne noormees, kes kerge vene aktsendiga pakkus meile liitumist tema firma teenustega. Tänasime ja vastasime, et olemegi juba tema poolt esindatava firma kliendid ja just lähme teenuseid juurde tellima. Noormees naeratas, tänas meid ja tõstis üles pöidla, et super! Pärast, kui me poole tunni pärast lahkusime hoonest, lehvitas ta meile.
Aga läksime heas tujus edasi ja sattusime järgmise vaevumärgatava vene hääldusega rääkiva pikema noore mehe teenindusleti ette ning rääkisime oma telekanalite soovidest. Ta kõneles soravalt, hea isuga vastas ka keerukatele küsimustele, kannatlikult selgitas, tegi natuke heatahtlikku nalja, ajas kõik korda ja soovis head päeva ning tervist. Veel parema tujuga läksime oma linnakorterisse ja hakkasime televiisorit vaatama. Kõik oli juba paigas, ainult et 15 aastat tagasi ostetud tubli plasmateleka pilt ei olnud võrreldav teeninduspunkti televiisoritest nähtuga. Kohe otsustasime, et lähme tagasi ja ostame uue, HD televiisori.
Ärge ainult naerma hakake, aga elektroonikapoes teenindas meid sõbralik kerge vene aktsendiga heledapäine tütarlaps, lõbus ja positiivne. Ta lükkas üüratut karpi, nagu sipelgas tikutoosi, tegi lahti, kontrollis korralikult ära, siis kutsus vene keeles appi noormehe, kellega suhtles vene keeles, samas kui nad mõlemad suhtlesid meiega eesti keeles. Nad koos pakkisid televiisori uuesti ära, mis ei olnud kõige kergem ülesanne, instrueerisid meid põhjalikult ja toimetasid teleri kassa juurde, küsides, kas me vajame transporti või muud abi. Kassas pakkus tütarlaps lisagarantiid. Tavaliselt me seda ei võta, aga pakkumine oli nii armas, et maksime seekord juurde. Meid tänati ja sooviti kõike head.
Järgnes üüratu karbi tassimine umbes kilomeetri kaugusele, tundsin end Kalevipojana, inimesed vaatasid järgi ja imestasid. Järsku nägime eemal suurt ilusat koera, kelle taolist pole isegi piltidel näinud. Peatusime ja vaatasime tema poole vaimustunult, vahetades muljeid eesti keeles. Omanik, intelligentne keskealine valge mees, nägi meie vaimustust ja tuli, koer rihma otsas, meie juurde. Ütles vene keeles, et jah, tegemist on tõesti väga haruldase tõuga. Kahjuks ei jäänud selle nimi meelde, aga oli topeltelamus – vapustav koer ja selle omaniku lahkus. Tänasime teda vene keeles ja soovisime head tervist talle ja koerale. Paraku pidin televiisorit edasi tassima…
Kodus selgus, et kaasaegne tehnikaime ei ühildu vana digiboksiga. Helistasin kaabelfirma infoliinile, kus vene nimega tüdruk selgitas veidi tugevama vene aktsendiga, mida meil tuleb edasi teha. Rääkis väga põhjalikult ja kannatlikult. Soovis kõike head. Tegime kõik, nagu ta ütles, ja siis helistasime uuesti. Kõne võttis vastu juba teine teenindaja, noor mees, kes rääkis puhast eesti keelt, aga me kahtlustame nüüd ka temas venelast. Meie selgituste ja eelmise telefonitüdruku öeldu põhjal võttis ta vastu lõpliku otsuse ja ütles, et meil on vaja tehniku abi. Järjekord oli internetist vaadates oma poolteist nädalat, aga klienditeenindaja leidis siiski mingi võimaluse ja pakkus aja järgmiseks päevaks, nii et jäimegi linna. Ütles, et tuleb Anton. Kes siis veel – mõtlesin. Tänasin ja sooviti parimat. Küsiti luba pärast tehniku visiiti veel tagasi helistada, et veenduda, et kõik on korras ja oleme rahul.
Anton helistas määratud päeval mõni tund enne tähtaega ja küsis eesti keeles, kas ta võiks natuke varem tulla. Kui nõustusime, oli poiss ukse taga „natukese" kümne minutiga. Suurem noor mees Jüri Ratase näo ja tegumoega, mõnus vene aktsent juures. Tegi kõik nii soravalt, et silmad ei jõudnud tema pulti näppinud sõrmedele järgi. Pani sisse mooduli, häälestas, reguleeris, kontrollis, võttis allkirja, soovis kõike head, tõstis kaabut – ja Anton oligi läinud.
Nautisime HD-pilti ja uusi kanaleid ning siis hakkasime ennast rongile minekuks sättima, tänu Antonile säästsime mitu tundi aega. Balti jaamas pöördus meie poole vene keeles poolkurt rulaatoriga vana vene mutike, kes otsis Riisipere rongi. Ka meie ei leidnud talle seda rongi, siis aga astus ligi vanem vene mees ja hakkas selgitama, et Riisipere rong oli just läinud ja uus tabloole pole veel ilmunud. Mutike tänas meid südamlikult vene keeles ja me läksime.
Siis uurisime igaks juhuks sõiduplaani ja avastasime, et Riisipere rong on vist ainult üks, aga sinna saab ka Turba rongidega, ja just seda nime tuleb otsida tabloolt. Läksime mutikese juurde tagasi, ta rõõmustas meid nähes. Selgitasime, kuidas asjad on. Ta küsis, mis platvormi juurest läheb Turba rong. Saatsime teda sinna, kuhu tuli teda aitama ka too teine vene mees. Babuška tänas meid, palus, et Jumal meid hoiaks, ja et meie lapsed oleksid terved…
Naasesime maale heas tujus. Sest kõiki sel päeval kohatud inimesi me sallisime, sest nad tegid meie päeva ilusaks. Ka meie nende päeva ei rikkunud. Kohe ütlen, et oli sama meeldivaid kontakte ka eestlastega, aga te kõik saate ju aru, miks ma praegu justnimelt aktsendiga inimesi aktsenteerin. Head eesti ja Eesti inimesed! Üksnes sellepärast tasub siin elada.
Aga laupäeval oli meil kokkupuude ka inimesega, kes suhtles minuga sõnatult. Rakvere Põhjakeskuses nägime tumedanahalist peret – pikk sportliku välimusega isa, armsa ümmarguse näoga ema ja tibutilluke roosas kombinesoonis tüdrukukene, ilmselt vaevu aastane, kes kõmpis elurõõmsalt mööda suurt poodi.
Mõne aja pärast istusin pingil ja surfasin telefonis, senikaua kui naisuke jätkas ostlemist. Äkki ilmus minu ette too pikk mees oma perega ja näitas käega kuhugi minu kõrvale põrandale. Vaatasin sinna ja nägin seal vedelemas oma uut mobiilikotti. Tõstsin ülesse, naeratasin ja ütlesin „thank you!" Pärast mõtlesin, et äkki oskas see inimene ka eesti keelt, aga sellisel juhul „suur aitäh" talle tagantjärgi.
Olen sügavalt veendunud, et sõna n….r on nii eesti kui ka vene keeles täiesti kohane ja kirjanduslik, kasutan seda vahetevahel isegi, kui see kedagi ei riiva, aga antud konkreetsel juhul ei tunneks ma ennast seda mõistet kirjutades hästi. Sest kui inimest mingi asi võib riivata, siis ei ole see koht, kui peab olema ilmtingimata põhimõttekindel ja isekas.
Sellised positiivsed kohtumised olid. Maal aga oli mõni päev tagasi nii, et meie Žiguli jäi värava ees toppama kiilasjää peal unustatud käsipiduri tõttu, ja me kohe nägime, kuidas eemal seisvast naabrimajast hakkasid meie suunas kõmpima appi minuvanused Laine ja Eerik, -naine ise äsja haiglast tulnud, ägeda infarktieelse seisundi üle elanud. Oleme naabrid juba varsti 20 aastat, ja mitte ühtegi tüli ega vaidlust. Kust neid „Kaua võib" lugusid küll leitakse… Ümberringi ainult eestlased, ja kõik nad ongi sellised – küll kingitakse kott kartuleid, kord tullakse mootorsaega meie väravale langenud hiigelpuud eemaldama, kord toovad kodust kaugel väljasurnud mootoriga auto koju, kord aitavad vajunud lage putitada, kingivad heast peast Jäneda laadalt ostetud eriti suitsuse singikäntsaka ja jagavad oma kalasaaki. See ongi Eesti, sõbrad!
Jah, just see ongi Eesti. Just see on reegel, aga meedia vahendatavad tülid, häbematus, vargused ja hooramised on pinnale tõstetud erandid. Kui lubame neid reegliks teha, kaotame ka Eesti.
Hoiame Eestit, hoiame oma kodust ja meie headest inimestest kümne küünega kinni, sest teist võimalust enam ei tule.
Mitte kunagi.