Võib-olla nähes seda, kuidas üks rahvus lakkab kiiresti olemast globalismi, feminismi ja homoseksualismi pealetungi ning slaavlaste, aafriklaste ja asiaatide invasiooni tõttu, jääb mõni teine rahvas mõttesse ja otsustab püsimajäämise kasuks. Kahjuks eestlasi see enam ei aita. Aga saage aru – ühel venelasel on sellest jube kahju, kirjutab Ivan Makarov.
„Ühest valgest laevast saab teha sada oranžikat rongi" – Ivanhoe, eesti Don Quijote
Iga kord, kui ma rongiga Balti jaama saabun, on mul selline tunne, et ajamasin sülitas mind välja kusagile kuuekümnendatesse. Vahe on vaid siltides, välismaa kaupade rohkuses ja rongide värvis.
Rongid on ju nüüd mõnusat porgandivärvi, aga tollal alles hakkasid vagunitega auruvedureid välja vahetama imelised helerohelised kapsaussid – Ungaris ehitatud lakitud puupinkidega väiksed diiselrongid. Aga kõik muu oleks nagu praegu. Ka meeldiv eesti mehe hääl reproduktorist, mis teatab kahes keeles: „Rong Paldiskisse väljub 10 minuti pärast viiendalt teelt! Поезд на Палдиски отправляется через 10 минут с пятого пути!"
Ah jah, veel üks vahe. Kui te tuleksite Balti jaama 1960. aastatel, kuuleksite te palju rohkem eesti keelt, kui praegu. Mõni kindlasti arvab, et ma liialdan, aga seda küll mitte. Olen kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel pidevalt ratastel. Kool Tallinnas, sõbrad Tartus, akadeemia Moskvas, isa Leningradis, kodutalu Elvas… „Kõik rattad dikteerivad valjusti, kus on meie kohtumispaik…"
Nüüd on kõik teisiti. Balti jaamas prevaleerib vene, kesklinnas inglise, Ülemiste keskuses aga Aafrika ja Kagu-Aasia keeled. Tallinna vanalinna sattudes tunnen ennast nagu välismaal. Lausa umbkeelsena – vähemalt tean, mida umbkeelsed tunnevad… Mitte ühtegi eestikeelset silti, nagu viibiksin mingis Stockholmis. Seal pole ma küll kunagi käinud, aga tegin omal ajal Rujale üleliidulise plaadi tarvis teksti „Kinolinn", kus jutt käis sellest, kuidas Mosfilm, Lenfilm jpt nõukogude filmistuudiod pruukisid Tallinna linna välismaa pähe. See oli kordades odavam, kui filmida Lääne riikides, ka ei olnud ohtu, et keegi võttegrupist või näitlejatest plehku paneb.
Ja tolles parmupilliga loos oli siis rida „grimmis ja suitsus me linn muutis vormi, sai hoopis Londoniks või siis Stockholmiks" (в гриме и дыме наш город невольно стал то ли Лондоном, то ли Стокгольмом).
Ja läkski täide! Kujund hakkas elama oma elu ja nagu Londoni linnapeaks sai Sadiq Khan, nii ka Tallinna linnapeaks sai Mihhail Kõlvart. Ka meil on siin sama Paabeli torni keelekaos, nagu Stockholmis, ja lõpp tuleb neil siis ka ühesugune. Aga asi pole muidugi Kõlvartis, kuigi teda üritatakse süüdistada selles, et Eesti pealinn lakkab eesti linnana olemast. Mihhail Kõlvart pole põhjus, ta on tagajärg. Põhjus on Savisaares, Laaris, Kallases, kogu selles erinevate „Eesti" erakondade reeturlikus jõugus, kes panid aluse alles taasärganud Eesti rahvusriigi seadustatud likvideerimisele. Venemaa kodanikel lubati valida pealinna võimu ja nad hääletasidki lõpuks Kõlvarti võimule. Täpselt nii, nagu hääletasid Putini poolt: 80% või isegi rohkem. Ja kuna linnapea poolt hääletasid Vene riigi alamad, siis tema kui oma valijate suhtes aus inimene peabki arvestama nende veendumusega. Mis on „Russland, Russland über alles!"
Ja nüüd ongi schluss, ehk кирдык. Eestlaste taganemine igasugustelt omariiklust toetavatelt positsioonidelt on täiesti vabatahtlik. Mida kõrgemad hinnad, võimsam invasioon ja vähem vabadust, seda kõrgem on reformierakonna reiting. Variante on kaks: kas eestlased tüdinesid iseolemisest ja tsiviliseeritud elust, või siis tuleks meie sotsioloogilised firmad koheselt sulgeda ja sotsioloogid kohtu alla anda riikliku julgeolekut ja riiklust ennast ohustava vassimise, manipuleerimise ja petmise eest. See teine variant tundub siiski loogilisem.
Venemaad valitsevate sadistide poolt saadetud sõjaväevormis kriminaalid ja terroristid vägistavad Ukraina lapsi ja veavad neid tuhandete kaupa Venemaale. Aga mida tähendab ühe rahva valu ja hävitamine võrreldes euromajanduse huvidega! Kui vanal reeturliku Euroopa äril ja poliitikal on kasulik mitte välja teha võõra territooriumi okupeerimisest ja sealsete elanike represseerimisest ja mõrvamisest, siis ei tehtagi välja. Ei aastakümneid kannatanud Palestiina laste kannatustest ega alles kannatama hakanud Ukraina laste piinadest. Tehakse avaldusi, vibutatakse sõrme, kuid ei peeta kinni omaenda sanktsioonidest. Tšetšeenia sõjad, Gruusia osaline okupeerimine, Krimmi anastamine. Mõelge vaid: et gerontofiilist prints Macron muretseks mingisuguste kaugete laste pärast! Ajal, kui tal on olemas otseliin ja ta on telefonisõltlane!
Eesti lapsed on aga sattunud Eestis põlu alla ilma igasuguse sissetungita. Nagu märkis ammendavalt Kert Kingo, meil on „lapsi ja eestlust vihkav, julm ja valelik peaminister." Oleks see vaid peaminister, hea poliitik Kert Kingo! Samad tuuled puhuvad ju ka Kadriorust.
Vabariigi Presidendi majandusnõunik Kaspar Oja ütles ERR-ile, et riigieelarves on aastate jooksul palju kampaania korras lisatud kulutusi, mis koormavad nüüd eelarvet. Sellesse kategooriasse kuulub Oja hinnangul ka riigikogus praegu arutluse all olev peretoetuste eelnõu. Ehk Alar Karise nõunik väitis sisuliselt päev enne tänast hääletamist riigikogus, et rahva esindajate püüe toetada Eesti peresid ja lapsi ei ole mitte inimlik ja ainumõistlik, vaid tegemist on „kampaaniaga".
EKRE esimees Martin Helme tuli välja ideega, et hinnatõusu ajal võiks langeteada toidukaupade käibemaksu viiele protsendile. Presidendi majandusnõunik Oja kommentaar: „See meede on tõenäoliselt väga kallis, abivajajaid saaks aidata teiste meetmetega. Mul õnnestus kunagi käia Nobeli preemia laureaadi James Mirrleesi loengus, mis rääkis sellest probleemist arengumaade näitel. Ta ütles, et makse ei tohi kõrgetele toiduhindadele langetada, vaid vaja on maksta toetusi madalapalgalistele. Mirrleesi väitel oleks pigem pidanud toiduainete hindadele makse juurde panema. Ma ei arva, et me peaks seda tegema, kuid maksulangetamine ei oleks hästi sihitud meede."
No esiteks ei ole Eesti siiski arengumaa. Teiseks on presidendi nõuniku vihje sellele, et toiduainete hindadele võiks ju hoopis makse lisada, lihtsalt kaunis – eriti arvestades asjaolu, et ta on peretoetuste eelnõu vastu. Sellest lausa õhkab inimlikkust, nagu ka kogu presidendi institutsioonilt viimase 5 aasta jooksul. Ja selline autoriteet nagu Sir James Alexander Mirrlees sai oma preemia uuringute eest informatsioonilise asümmeetria alal veel 1996. aastal ning tollest ajast on ikka palju vett merre voolanud. Rääkimata sellest, et Mirrlees oli neo-keynesianismi esindaja, ja see makromajanduslike ideede koolkond sai hävitava löögi 1970. aastate sündmuste tõttu. Ja pärast hakkas mimikreeruma mikromajanduslikuks koolkonnaks. Mirrlees lahkus siit ilmast 2018. aastal.
Aga tuleme tagasi Kadriorust väljastatud loogika juurde. Rääkides toimetuleku tõstmisest, väidab Karise nõunik, et „efekt on kokkuvõttes ikka inimeste rahakotile väga väike, aga riigieelarvele küllalt suur. Seda raha võiks pigem kasutada mujal ja suunata valdkondadesse, mis tõesti abi vajavad."
No mis erinevalt lastega peredest tõesti abi vajavad.
Jätkates juttu praegusest arutelust laste- ja peretoetuste üle märgib Kaspar Oja: „Oleks väga hea kui iga lubaduse juures oleks ka ära toodud katteallikas. Kas tõstame makse või näitame kellelt me raha ära võtame oma lubaduse jaoks… toetuste suurendamise korral tuleb ju kuskilt raha ära võtta."
Aga palun – alustagem raha äravõtmist Eestis üsna tarbetust presidendi institutsioonist: võiks hoida kokku kuus miljonit aastas nagu nalja. See on terve nõunike, sekretäride ja muude ülemakstud ametnike armee, tosin talitust ja osakonda: üksnes koosseisulisi autojuhte on 7, mida on ühe keha vedamiseks ilmselgelt palju. Annab väiksema nõukogude autobaasi mõõdu välja.
Kuid selleks, et maa täita lastega, maa enda oma lastega, raha ei ole.
Ja eestlased taanduvadki, saades aru, et nende lapsed on nende maal pingereas viimasel kohal. Ja seda kõigepealt pealinnas. Taanduvad kõigepealt helipildis. Eestlasi on ju ka Balti jaama ja vanalinna kandis, nad käivad seal, kuid neid ei ole kuulda ega eriti märgatagi. Üks põhjustest peitub muidugi eestlaste rahvuslikus iseloomus – nad on alati olnud tasased, viisakad, isegi ujedad. Nüüd lisandub kõigele sellele ka teatud hirm. Ei, mitte võõraste ees, vaid selle ees, et nende keel võib kedagi ärritada. Et mõnda eksootilist külalist saatev ja teenindav kohalikust aktivistist eskortnaine kirjutab Delfile, et tema tumedanahalist külalist on häirinud eestlaste väljakutsuv kõnepruuk ja jäised pilgud, nii et ta ei tundnud ennast siin nagu kodus. Selliseid bõliinasid on meie peavoolumeedia avaldanud sadu.
Eestlased loobuvad vabatahtlikult üldpildis domineerimast. Ja seda isegi valimistel – kui ei viitsita või ei taheta hääletada. Kui Narvas on see hääletamine tõesti lootusetu, siis Tallinna loovutamine on täiesti arusaamatu. Kui ei viitsita elektrooniliseltki hääletada. Et see olevatki protest võimu vastu. Et sellist Eestit me küll ei tahtnud.
Siis saate veelgi hullema, kallid kaaskodanikud! See ei ole kuulsa eesti jonni kõige mõistlikum rakendamine. Ja kui eesti keeles kõnelemise eest hakatakse ka hambaid kurku lööma, siis on juba hilja mõistusele tulla. Te käitute, nagu talumees vene vanasõnas: „enne kui kõu ei kärgata, mats risti ette ei löö".
Mis on eriti hämmastav selle taustal, kuidas ukrainlased kaitsevad oma riiki, kuidas jalutud mehed võitlesid kuid Azovstali eest. Teil on aga vaja kõigest hääletada valimistel – nii, et osalus oleks mitte 50-60, vaid 90%. Eestit annab veel päästa, tulge ükskord juba mõistusele.
Kui Eesti riik lähetab Veneetsia biennaalile Eestit esindama mingit aafriklaste brigaadi, keda esitleb president ise, ja Eurovisioonile juba aastakümneid saadab ingliskeelseid laule, sageli ka välismaalastest keskpärasuste esituses, siis on see piinlikult lömitav ja orjalik. Sel aastal oli meil vähemalt hea laulja ja tore lugu, aga palju ei jäänudki puudu, kui meid oleks seal esindanud hoopis hale ingliskeelne taidleja, kel pole ei häält ega sugu. „Eesti laulu" kamp piilus teatud mõttes noore inimese pükste sisse ja hakkas teda seal silmatud probleemi kui omaette väärtuse eest edutama.
Mõnel sallivusaktivistil on minu arvamuse vastu olemas nende arvates trump, mida nad on ka välja käinud: kui väljendan seda viisakas vormis, siis kõlaks see nii: miks see Eesti asi sellele tiblale üldse korda läheb? Muide, sama on küsitud ka „vene maailma" apologeetide poolt. Isegi üks presidendikantseleiga sugulussidemeis Eesti kultuuriajakiri on seda nende arvamust vahendanud.
Aga rahvuslik päritolu ei puutu siin üldse asjasse. Sünnijärgsel kodanikul on õigus elada sellises Eestis, mis annab Eesti mõõdu välja. Ja lausa kohustus seda soovida ja selleks midagi teha. Ma ei taha elada Venemaa provintsis. Kui oleksin tahtnud elada Venemaal, siis oli mul võimalus teha ajakirjanikuna karjääri hoopis pealinnas Moskvas, kus mul olid sõbrad ja sidemed, või kolida kultuuripealinna Leningradi, kus mu isal oli korter ja positsioon akadeemilistes ringkondades. Aga Eesti oli südamelähedasem ja pakkus ka arenguvõimalusi, sest eestlased hoidsid kiivalt oma keelest ja Valge Laeva unistusest kinni, hoides taskus venestamisele adresseeritud trääsa.
Nüüd võeti see trääs välja ja näidatakse eestlusele ja selle eest seisjatele. Ja ma ei oskagi seda endale mitte kuidagi selgitada, sest selles pole loogikat. Ma ei saa ikka veel aru, kuidas võis Leelo Tungal mõista hukka oma luuleridade tsiteerimist Tõnis Mäe poolt, kes laulis need kunagi kuulsaks: „see on, laps, meie muld". Aga nüüd siis omistati Tunglale Tallinna aukodaniku tiitel ja ta on ühes auväärses reas koos Garanža ja Semjonoviga. Palju õnne, Eesti loomeeliit! Teie häälekamad arvamusliidrid on ju minevikust tuntud parteisekretärid. Reetsite tollal, reedate nüüdki.
Eestlased on väiksearvuline rahvas. Võib-olla nähes seda, kuidas üks rahvus lakkab kiiresti olemast globalismi, feminismi ja homoseksualismi pealetungi ning slaavlaste, aafriklaste ja asiaatide invasiooni tõttu, jääb mõni teine rahvas mõttesse ja otsustab püsimajäämise kasuks.
Kahjuks eestlasi see enam ei aita.
Saage aru – venelasel on kahju. Aga kui kahju on siis teie enda lastel, te ei kujutagi ette.