Võimalik, et aeg ei ole konservatiivseks pöördeks ühiskonnas veel küps ja võib-olla ei saabu see aeg meie rahva jaoks mitte kunagi, sest kui enamik inimesi valib Eesti NSV ja sotsialistliku impeeriumi taaselustamise uuel kujul, siis ühel hetkel ei pruugi sellelt teelt tagasipöördumine rahvusriigi juurde olla enam võimalik, mõtiskleb kolumnist Veiko Vihuri.
Ei, muidugi ma ei pea silmas seda Nõukogude Liitu, mis 1991. aastal olemast lakkas. Kuigi tuleb tunnistada, et märkimisväärne osa meie rahvast oli teise maailmasõja järgsetel aastakümnetel sellega ära harjunud ning süsteemiga mugandunud. Kes tegi karjääri parteis, kes püüdis muidu haljale oksale jõuda. Elu tahtis elamist. Dissidente-vabadusvõitlejaid oli käputäis ja neid peeti imelikeks inimesteks. Reisida sai mööda suurt ja laia Nõukogudemaad, kavalpead oskasid Moskvast „limiite välja rääkida" ja mõisa köis muudkui lohises.
Nüüdseks on meil Nõukogude Liidu asemel Euroopa Liit. Nende kahe moodustise kõrvutamine olevat suur patt, kuid ühendavaks märksõnaks on impeerium. Kuigi NSVL koosnes väidetavalt võrdõiguslikest liiduvabariikidest, polnud need suveräänsed. Tegelik võim oli koondunud Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei juhtkonna kätte. Euroopa Liit on üha vähem suveräänsete rahvusriikide liit ja üha rohkem tsentraliseeritud võimuga liitriik, mille kursi määrab kindlaks euronomenklatuur, mitte liikmesriikide rahvas. Vähemalt ambitsioonidelt juba ollaksegi rahvusülene impeerium. Nõukogude Liit oli kompartei sõnastatud jäigal ideoloogial põhinev riik. Ka Euroopa Liidul on ideoloogiline alus täiesti olemas ning see on muutunud aastatega üha dogmaatilisemaks ja jäigemaks.
Igal impeeriumil on präänikud, millega (lisaks piitsale) saab elanikkonda vaos hoida. Paljudele eestlastele sobib ELi finantside ümberjaotamise süsteem. Ametlikus propagandas armastatakse kiidelda, et Eesti on saanud palju rohkem toetusi võrreldes rahaga, mida oleme sisse maksnud. Meie poliitikute ja riigiametnike nomenklatuur saab lojaalsuse eest „Euroopa projektile", s.t progressiivse, revolutsioonilise korra ülesehitamisele, heldesti tasustatud. Nõukogude fondi- ja limiidimajandus seisis sotsialismi ülesehitamise teenistuses, Euroopa fondimajandus seisab samuti sotsialismi, ehkki pisut teistsuguse sotsialismi teenistuses.
Kõik see näib seletavat, miks toetus ELile püsib rahva seas kõrge ning võimu pääsevad teostama ühed ja samad „Euroopa-meelsed", s.t progressiivsed parteid, määratlegu nad end sotsiaaldemokraatide, liberaalide või (euro)konservatiividena. Nad esindavad põhimõtteliselt sama kurssi ning kosmeetilised erinevused on mõeldud vaid erinevate valijagruppide püüdmiseks.
Nendele poliitilistele jõududele aga, kes esindavad teistsugust, näiteks suveräänsusmeelset ja rahvuskonservatiivset vaadet, tehakse pea üksmeelselt „sanitaarkordonit", s.t neid ei lasta võimule või kui lastaksegi, takistatakse neil ellu viia alternatiivset poliitikat. ELi riikidest on praegu ainult Ungaris ja Poolas võimul euroimpeeriumi vastased (aga mitte Euroopa-vastased) jõud. Brüsseli keskvõim püüab neid iga hinna eest õõnestada ja võimult kõrvaldada.
Nõukogude aja lõpul käivitasid eestlaste seas ulatusliku rahulolematuse sotsialistliku majanduse üha süvenevad probleemid (mis väljendusid muuhulgas tühjades poelettides) ning massiline sisseränne. Impeerium ei taganud oma kodanike heaolu kasvu ning selle internatsionalistlik rahvuspoliitika ähvardas jätta eestlased omaenda maal vähemusse. Kerkis üles küsimus riiklikust iseseisvusest, kusjuures algul ei räägitud Eesti Vabariigi taastamisest, vaid suveräänsusest Nõukogude Liidu koosseisus ja liidulepingust. Alles „rahvusradikaalide" mõjul hakati liikuma sõjaeelse vabariigi taastamise poole õigusliku järjepidevuse alusel.
Praegu pole veel näha, et ülikõrged elektri- ja kütusehinnad ning pöörane inflatsioon, samuti sisserände soodustamine oleks vähendanud toetust liidumeelsetele erakondadele. Vastupidi, rahvuskonservatiivset suunda pooldab kõigest viiendik valijatest ning neli viiendikku toetab ülejäänud erakondi, millest iga järgmine on eelmisest hullem. Rahvuskonservatiivid hellitavad lootust, et vahest muutuvad inimeste poliitilised eelistused jätkuva hinnatõusu ja inflatsiooni tõttu hiljemalt järgmiseks kevadeks, kui toimuvad valimised. Eks saame näha, kuid pigem ütleb sisetunne, et ka siis moodustatakse uus võimuliit ümberpakendatud „valgete jõudude" baasil.
Võimalik, et aeg ei ole konservatiivseks pöördeks ühiskonnas veel küps. Võib-olla ei saabu see aeg meie rahva jaoks mitte kunagi, sest kui enamik inimesi valivad Eesti NSV ja sotsialistliku impeeriumi taaselustamise uuel kujul, siis ühel hetkel ei pruugi sellelt teelt tagasipöördumine rahvusriigi juurde olla enam võimalik. Impeeriumid muidugi tekivad ja lagunevad, ent küsimus on, kas meie rahvas jääb alles. 1991. aastal anti meile ajalooline võimalus uut algust teha, ja siin me nüüd oleme.
Öeldu ei tähenda, et iseseisvust ja konservatiivseid väärtusi pooldavad inimesed peaksid püssi põõsasse viskama. Õigete asjade eest tuleb seista ka väliselt lootusetus või väheperspektiivikas olukorras. Kasvõi ainult selleks, et olla oma maa ja rahva ees südametunnistuse hääleks.