Venemaa staaride ja süvakultuuri suurkunstnike andumine Putini sõjale on massiline. Vene kultuur ja vene keel on pandud teenima Venemaa kuritegelikke maailma vallutamise sõjaplaane, pandud toetama massimõrvu, põlenud maa poliitikat ja genotsiidi, kirjutab Ivan Makarov.
„Vene keel on humanitaarset laadi rahvusvaheline relv" – kirjanik ja putinlik propagandist Zahhar Prilepin
Lõppesid lõbusad jaanid ja me naaseme reaalsesse ellu. See reaalsus muutub iga päevaga, aga me harjumne aina kiiremini veel mõni aeg tagasi täiesti võimatuna tundunud asjadega. Et miljardid inimesed ja sajad riigid vaatavad, kuidas Euroopas hävitatakse inimesi, nende kodu ja nende maad. Nagu oleks tegemist mingi märuli ja multikategelastega.
Kusagil räägib naljakas Rootsi tütarlaps jälle midagi ökoloogiast ja maailma päästmisest. Vanuritel tõmmatakse hõredaks põletatud ahjudest laastud – ja ostetakse iga päev miljardite eest naftat ja gaasi riigilt, mis paiskab sadu tuhandeid mürske ja rakette teise rahva peale, hävitab metsi ja põlde.
Sellesse ilma me tulime täna tagasi, sest sündmustega Ukrainas on muutunud ka olukord Eestis. Ja ma ei hakka praegu rääkima kümnetest tuhandetest põgenikest ja nende saabumisega seotud uutest majanduslikest, sotsiaalsetest ja demograafilistest probleemidest.
Ma olen korduvalt rõhutanud seda, et sotsioloogiliste küsitluste tulemused on alati hästitasustatud töö vili ja nad sõltuvad suuresti sellest, kes maksab selle tellitud muusika kinni. Viimaste kuude reitingute kohaselt peame me uskuma, et mida kõrgemad on hinnad, võimsam inflatsioon, madalam kaitsevõime, ohustatum Eesti rahvuse olukord ja varjamatum võimu põlglik suhtumine eestlastesse, seda rõõmsamad on Eesti valijad ja rekordilisem peaministri ja tema valitseva erakonna reiting. Kui ma jääksin neid numbreid uskuma, väljendaksin ma sellega ülimat lugupidamatust meie rahva suhtes, kes ei ole ei orjalik ega süüdimatu.
Kui meie e-valimiste süsteem on sama tõetruu, nagu meie sotsioloogide küsitlused, siis jäävad valitsevad vasakliberaalid veel väga kauaks võimule, ja selle võimu võtab neilt lõpuks mitte Eesti rahva poolt ausalt valitud esindus, vaid intervendid, olgu siis tegemist Venemaa fašistliku imperialismi või EL-i multikultiga: vaid eluterve rahvusriik saaks mõlemale agressorile edukat vastupanu osutada. Kui aga eestlastelt on võetud nende oma riik, siis mis oleks see põhjus, miks nad peaksid kaitsma multikultit multikulti eest või venestatud Eestit vene vallutajate eest.
Jääb selline mulje, et Venemaal ja temalt sadade miljardite eest energiat ostvatel euroriikidel on diil: tühistada Eesti rahvusriik ja siis visata kulli või kirja, kellele see rahvus- ja sootunnusteta jäänuk lõpuks jääb.
Eestis ei ole nende 30 taasiseseisvusaasta jooksul rahvussuhete vallas mitte midagi õpitud. Lõputud miljonid voolavad „integreerijate" taskutesse, kes on kõige vähem huvitatud nendele usaldatud töö edukusest, sest siis töö lõppeks ja jääks kuivaks nende seni põhjatu rahastamisallikas. Seepärast töötataksegi tihtipeale integreerimise asemel Eesti riigile lihtsalt vastu. Nende ostapbenderite ainus vaieldamatu integreerimisvõit on vaid see, et nende hoolealuste vanem põlvkond on juba manalas ja nende puhul probleemi enam tõesti pole. Nagu öeldi Stalini ajal – pole inimest, pole probleemi.
Sõda Ukrainas näitas veel selgemalt, kellega võib siin Eestis ohu korral üldse arvestada. Suur osa venekeelsest elanikkonnast, kellele on sisendatud, et neid diskrimineeritakse, on nördinud selle tähelepanu ja abi üle, mida saavad siia saabuvad ukrainlastest põgenikud, põhiliselt naised ja lapsed. No et me oleme siin aastakümneid elanud ja meid nii küll ei poputatud… Kohalikud foorumid on täis vaenulikke ja solvavaid kommentaare põgenike ja neid võõrustavate eestlaste aadressil, venekeelsest peavoolumeediast paistab selles osas eriti silma Delfi.
Sellest võib ka aru saada, sest aastakümneid määrasid eestlased ise venekeelsete tütartoimetuste etteotsa kahe näoga Jaanuseid, kes teostasid ka vastavat kaadripoliitikat. Tulemuseks see, et vähegi eestimeelsed vene haritlased muutusid Eesti venekeelses keele- ja kultuuriruumis mingisugusteks paariateks.
Olukorra tõsidus ilmnes veel siis, kui marodöörid rüüstasid pronksiöödel Eesti pealinna ja Vene lehed ässitasid takka, raadiojaamad aga mängisid neil päevil Suure Isamaasõja sütitavaid laule: „mädanevale fašistlikule jätisele laseme kuuli pähe, inimkonna värdjatele klopsime kokku võimsa kirstu!" Venemaa tuli kallale Gruusiale, ja siis selgus, et mõni toimetus keeldub sellest üldse rääkimast… Möödusid aastad, Krimm annekteeriti, Vene meedia avaldas püüdlikult kõik Lavrovi ja Zahharova avaldused koos siinse vene saatkonna sajatustega Eesti aadressil. Ilma kommentaarideta.
Ja nüüd jääb vahel mulje, et mitte venelased ei rünnanud ukrainlasi, vaid eestlased ründasid siinseid venekeelseid. Et selle sõja suurimad kannatajad on hoopis siinse „Vene maailma" kaasmaalased. Seda hala ja neid süüdistusi on nii palju, et vahel ongi häbi olla venekeelne. Sest see on juba pikemat aega inimvihkajaliku propaganda ja barbaarse agressiooni keel.
Esimesena võttis sõna meie hea režissöör Aljona Suržikova, kes ütles ERR-ile veel sõja alguses, et tal on häbi rääkida vene keelt, sest venelased, kes küüditasid ja tapsid eestlasi, nüüd tapavad ukrainlasi. See intervjuu oli kohaliku „Vene maailma" jaoks šokk, Aljonat ei juletud küll nimepidi solvata ja sõimata, aga kaudselt seda tehti korduvalt – tsiteeriti tema sõnu, öeldi et „mõnel on häbi" ja korrati agressori „jutupunkte". Tulemusena ei figureeri Suržikova enam venekeelses inforuumis üldse. Tühistatud. Valitsuse vene meediale eraldatud miljonid kulusid marjaks ära, nagu Yana Toomile eurosaadiku palk ja büroo, mis kaitseb kõiki provokaatoritest kaake, keda palutakse lahkuda riigist, mida nad nii kaua ja kirglikult vihkavad ja õõnestavad.
See-eest ilmus vene meedias palju lugusid sellest, kui kõva mees oli Eestit igaveseks Venemaale ostnud Peeter Esimene (kellega võrdles ennast Putin), kui ebaõiglaselt „diskrimineeritakse" siinseid venelasi selle eest, et Ukrainas käib sõda, et Ukraina esimesena alustas jne. Loomulikult ei saa Kremli kanaleid kogu elu vaadanud umbkeelne Venemaa kodanik aru, et kogu tema teadmiste pagas on fašistliku riigi propagandaministeeriumi muljetavaldav töötulemus.
Aga üks salakavalam võte Putini agressiooni ja sõjakuritegude kinnimätsimiseks on väited, nagu oleks vene keel ja kultuur Putini „erioperatsiooni" pärast Eestis põlu all. Siinsed katsed „kaitsta" Vene kultuuri ja anda talle alibi Ukraina sõja suhtes on naeruväärsed ja juba lähenevad tasemele „Lermontov isiklikult ei vägistanud Butšas kedagi". Ega ta tõesti ei ole seda teinud.
Jelena Skulskaja kirjutas Vene meedias mitu sarnase sisuga kirglikku lugu, kuigi keegi ei ole ju otseselt süüdistanud ei Puškinit ega Tšaikovskit. Aga ühe loo pealkiri – 16. juunil venekeelses Postimehes ilmunud „Jelena Skulskaja: mul on häbi nende pärast, kel on praegu häbi rääkida vene keelt" – on muidugi järjekordne rünnak Aljona Suržikova vastu, kelle nime ei mainita venekeelse meedia poolt tühistamise tõttu amoraalse karjasobingu tulemusena.
Eestis ei ela eriti palju eredaid venekeelseid isiksusi ja andekaid loojaid. Esiteks tulid siiakanti nõukogude ajal ikka põhiliselt töölised ja sõjaväelaste pered, intelligentsil oli Moskvaski hea olla. Teiseks on kohalikud venelased vabatahtlikult asetanud ennast oma kultuuriliskeelelise metropoli ehk Venemaa äärealale, seepärast ei loodud siin mitte midagi märkimisväärselt originaalset, aina kopeeriti Venemaa eeskujusid. Aga kuna originaal on alati parem kui taidleja tehtud koopia, teenindasid siinsete venelaste kultuurivajadusi peaaegu eranditult külalisesinejad Venemaalt – poplauljad, teatrid, kirjanikud jne. Kohalikud jäid loomulikult tööta ja süüdi oli iseenesestarvatavalt „eestlaste natsionalism".
Aga tuleme tagasi Jelena Skulskaja loo juurde: „Ei tasu mõelda, et inimesed, kes täidavad käsku, lähevad ja tapavad rahulikke elanikke Ukrainas või üldse osalevad selles sõjas, loevad eelmisel päeval läbi Dostojevskit, Puškinit, Tolstoid, Brodskit või Dovlatovit, ja siis hommikul, innustatuna, ütleme, Prokofjevi „Romeo ja Julia" saatuse teemast, lähevad lahingusse. Muidugi mitte. Need on harimatud inimesed, nendel pole mitte midagi pistmist sellega, mida me nimetame vene kultuuriks ja mis on surematu, nagu ka iga teine kultuur."
Nii et Ukrainat ründavad ainult harimatud inimesed, keda saatsid sinna harimatud riigijuhid, kelle terrorioperatsiooni toetab kahe käega suurem osa Venemaa elanikkonnast, mis on järelikult samuti harimatu. Nad kõik elavad Venemaal, aga nendel pole midagi pistmist Vene kultuuri ega Puškiniga…
Oh jah…
Aga et mitte minna siin paljakäsi täistuuridel tuuleveski vastu, tsiteeriksin mõned fraasid Pererburgi Riikliku Ermitaaži legendaarse direktori Mihhail Piotrovski intervjuust Russkaja Gazetale.
See mees on lugenud nii Dostojevskit, Tolstoid kui ka Brodskit, ja mida ta nüüd siis meile räägib.
Pajatades rohketest Venemaa muuseumite näitustest Euroopas enne Ukraina sõda, räägib Peetri linna kultuurikantsi valitseja:
„Meie viimased näitused raja taga – see on lihtsalt võimas kultuuriline pealetung. Kui tahate, siis omamoodi „erioperatsioon". Mis paljudele ei meeldi. Kuid me tungime peale. Ja ei tohi mitte kellelegi lubada segada meie pealetungi […] Erioperatsiooni alguseks Ukrainas olid Venemaa muuseumide näitused kõikjal […] See oligi meie, kui soovite, „erioperatsioon", suur kultuuripärand.
Me oleme Euroopa kultuuri ja Euroopa endaga lahutamatud. Sõjaline erioperatsioon Ukrainas ei muuda siin midagi […] Me oleme Euroopa, ja mingisugustel hetkedel rohkem Euroopa, kui paljud selle klassikalised riigid. Ja vaieldamatult rohkem Euroopa, kui Euroliit, mis muutub praegu Nõukogude Liiduks. Meid ei saa mitte kunagi isoleerida, kuna oleme absoluutselt täieõiguslik ja võrdväärne Euroopa osa […] Me taganesime, taganesime, aga enam ei tagane. On toimunud pööre. Ja juba selge, et lõplik.
Kõik algas 2014. aastal Krimmis […] Meie riik teostab suursuguseid globaalseid muutusi […] Kõik me oleme militaristid ja impeeriumi pooldajad […] Meil, kultuuriinimestel, on praegu vaja mõista meie osa kogu toimuvas. Järgides põhimõtet „kui räägivad kahurid, peavad rääkima ka muusad".
Patriotism Vene moodi – see on oma ajaloolise eneseväärikuse tunne. Soov vastata oma ajaloole ja oma riigi missioonile. Ühelt poolt on sõda veri ja tapmine, teiselt poolt – inimeste enesekehtestamine, natsiooni enesekehtestamine. Iga inimene soovib ennast kehtestada. Ja kahtlemata teeb seda ka oma positsiooni kaudu sõja suhtes. No ja kõik me oleme kasvatatud ikkagi keisrilikus traditsioonis, ja impeerium ühendab palju rahvaid […]"
Piotrovski on Venemaa kultuurielu üks hiidudest, üksnes tema rahvusvaheliste autasude lugemine Vikipeedias võtab veerand tundi. Venemaa staaride, ka süvakultuuri suurkunstnike andumine Putini poliitikale ja sõjale on massiline. Vene kultuur ja vene keel on pandud teenima Venemaa kuritegelikke maailma vallutamise sõjaplaane, pandud toetama massimõrvu, põlenud maa poliitikat ja genotsiidi. Ja see on fakt.
Vene keelt ei pea minu arvates varjama, aga hoobelda sellega pole praegu lihtsalt sünnis ja pole tarvis ka viskuda vene keele ja kultuuri „kaitsmise" nimel Matrossovi kombel oma rinnaga ambrasuurile, kust ei tulistata.
Kuna kogu Venemaa ajalugu on seotud röövvallutuslike sõdadega ja teiste rahvaste tohutute, kirjeldamatuse kannatustega, lasub osa ajaloolisest vastutusest selle eest ka agressorriigi kultuurile, mis toitis ja toidab vallutajate võitlusvaimu, kuulutab riigi eriõigusi tappa ja laulab hosiannat timukatele.