Taasiseseisvumispäeval täitus roosiaed inimestega, kelle roll Eesti kultuuris, teaduses, taasiseseisvumises on hindamatu. Teiselt poolt oli jälle palju igasuguseid muidumehi ja -naisi, kes oleksid võinud ka tulemata jätta, oleks nendes kasvõi natukenegi enesekriitikat, nendib Ivan Makarov.
Kui taasiseseisvumispäeval täitus roosiaed taas „rikaste ja kuulsatega", oli mul kahetine tunne. Ühelt poolt oli sinna kogunenud palju inimesi, kelle roll Eesti kultuuris, teaduses, taasiseseisvumises on hindamatu. Teiselt poolt oli jälle palju igasuguseid muidumehi ja muidunaisi, kes oleksid võinud ka tulemata jätta, oleks nendes kasvõi natukenegi enesekriitikat või suutlikkust piinlikkust tunda.
Teenekad inimesed on muidugi meie raudvara ja uhkus, kuid kui palava päevaga nii pika tee võtavad ette raugad ja invaliidid, siis muutub see kuidagi liiga tuttavaks. Kui Brežnevi ajal istusid Kesktelevisiooni aastasaates „Goluboi ogonjok" stuudiolaudade taga Suure Isamaasõja veteranid, sotsialistliku töö kangelased, Kaukaasia pikaealisuse rekordimehed, eesrindlikud traktoristid, blackface-kaevurid, kaaluta olekus kosmonaudid, sekka ka noored kommunistlikud karjeristid, siis juba ammu taasiseseisvunud EV presidendivastuvõttudele tuleb mingis mõttes sarnane seltskond. Nagu mingi eestlaste oma „surematu polk".
Seal oli seekord näha NLKP veterane ja nende ürituse jätkajaid, „punkarite hirmu" KGB-st, Venemaal kõikjal Eestist kui „judenfrei" riigist pasundavat keskpärast näitlejat, kes sai hiljuti sohi teel meil siin ulualust ja tööd, endist Venemaa meedia propagandisti, kes jätkab sama asja nüüd Eestis, ja paljusid teisi kahtlaseid isikuid. Kärutati kohale ka Edgar Savisaar, kellelt võiks ju sisenemisel küsida neeruarsti tõendit: et kohtulikust vastutusest vabastati sind nõrga tervise tõttu, aga igasugustele üritustele mees ilmub nagu noor hirv, ajal kui tema poolt siia siirdatud Yana Toom mõnitab juba ka sõja ajal üle mere pagenud ja uppunud eestlaste perekondi
Loomulikult on see häbiplekk mitte ainult meie õigusemõistmise süsteemile, mis lisaks ajab meile täielikku umbluud selle kohta, et kadunud 10 miljoni dollari ja veel 30 miljoni dollari suuruste summade jälgi pole leitud. Ja seda ajal, kui satelliidilt võib näha ja kuulda, millest räägib oma palmilehtedest onnis endise Astrolaabi lahe Uus-Guinea kirderannikul Mikluhho-Maklai sohipoja kauge järglane teise papuassiga, kelle kauge noor eellane suri Mikluhho noa all, kui too poisil kubemest lümfosõlme jõhkralt välja lõikas.
Aga nende varastatud miljonite nautijad olid ju kenasti roosiaias. Ja alles see oli, kui Taavi Libe tunnistas, et kui ta näeb mingeid naisi, siis see, kes ei jõudnud põgeneda, on ise süüdi. Alles rõvetses ta meie riiklikus Vikerraadios ühe eesti noorsportlase teemal, ja nüüd äkki tatsab vastuvõtul, president ulatab talle rahvusliku ornamendiga rätikul soola ja leiba. Et suur au riigile, härra rõvedik, et saite tulla.
Lugedes kiitvaid vastukajasid presidendi Alar Karise kõnele, tuleb meelde Vladimir Võssotski laul sellest, kui keegi hüüdis rahvale võsast: „жираф большой, ему видней", mis tähendab, et kaelkirjak on suur ja seega näeb kaugemale ja teab paremini. Loomulikult ei olnud presidendi esinemine erinevalt tema eelkäija omadest mingi kuri noomiv epistel.
Ei, Alar Karise kõne ei olnud üleolev ega tigedusest kantud, see oli põhjalik ja rohkete tsitaatidega, keegi oli selle kallal kõvasti vaeva näinud. Meile esines ikkagi riigimees, mitte aga eksalteeritud aktivist, LGBT aumärk rinnas. Jube viisaastak oli, kõik riigipühad olid samamoodi koheldud ja juba ootasidki neid nagu karistust. Keegi muidugi ei käskinud kuulata-vaadata, aga õukondlik meedia ilastas iga kord kõne ülbemaid kohti veel päevi ja nädalaid, nii et pääsu polnudki.
Ma üritan ikka täiustada oma eesti keelt ja õpin aegajalt juurde midagi uut. Tutvusin kõnega EPL-i vahendusel, kus see oli avaldatud pealkirjaga „Presidendi kõne: oleme alati leidnud raja, mis meie lootused teoks teeb".
Olen seni arvanud, et rada pigem kuhugi viib kui midagi teeb või teostab, aga nüüd tean, et leitud rada võib ise sinu lootused teoks teha. „Suve" filmis ütleb Kiir köstrile temal külas olles: „Teid armas õpetaja ma tänan südamest, et leidsin õige raja, käin sellel igavest." Aga ütleme kohe, et tegemist oli ekraniseeringu jaoks kohendatud Oskar Lutsu tekstiga. Tulemus polnud nii kahetsusväärne, nagu kirjanik Kiviräha lutsulörtsimised, aga originaalis oli siiski teistmoodi.
Veel täitsin lünga oma tagasihoidlikes ajalooteadmistes tänu sellele, et president Alar Karis oma kõnes ütles: „Aga kõige teravamalt, hinge ja mällu sööbivamalt mäletan pilti paar aastat varasemast ajast: ühel paljudest vabakslaulmise päevadest seisis Jaan Kaplinski Tartu lauluväljaku nõlval, veidike omaette, ja hoidis suurt Eesti lippu. Nagu Kalevipoeg."
Kindlasti suudaks Kalevipoeg hoida ükskõik kui suurt lippu, aga kas see oli ikka Eesti oma? Seni arvasin, et Kalevipoeg sündis siis, kui lapseootel lese Linda pisaratest tekkis Ülemiste järv, kust linnaelanikud ammutavad oma tarbeks vett alates 14. sajandist, samas kui praegune Eesti lipp, mida võis hoida käes Kaplinski, oli minu teada loodud alles 19 sajandi lõpus.
Kui aga lehitseda presidendi kõnet, siis kohe esimesed sõnad köidavad tähelepanu.
„Head inimesed," alustab president.
Kunagi ütles Yana Toomi ema Margarita Tšernogorova vene ajalehele, et iga kord, kui president Ilves alustab oma kõnet sõnadega „hea eesti rahvas", vahetab ta kanalit. Karise äsjase kõne puhul ei jääks talle seda ettekäänet. Varsti on meil „eesti rahvas" mingi salaselts, mille nime enam ei mainita, ja tuleb ÕS-ist kustutada koos sõnaga „neeger".
Järgmised Alar Karise sõnad olid „20. augustil 31 aastat tagasi taastas Eesti iseseisvuse. See oli meie kõigi otsus."
No ei olnud ikka küll kõigi otsus, kõne koostaja vaadaku stenogramme või kasvõi Vikipeediat: 105-liikmelisest Eesti Vabariigi Ülemnõukogust oli kohal 70 rahvasaadikut, hääletama ei ilmunud tervelt 35 saadikut ja otsuse poolt hääletas 69. Kaido Kama oli küll kohal, kuid jättis hääletamata.
Esmalt olid iseseisvumishääletuse vastu kuus kristlikku demokraati eesotsas Mart Laari ja Illar Hallastega, ning EKP tiiva 14 sõltumatut demokraati, sealhulgas Jaak Allik, Indrek Toome ja Mikk Titma. Hiljem otsustasid mõned neist siiski hääletada poolt…
President kurtis oma laupäevases kõnes: „Paljud meie kaasmaalased pole veel eesti keelt selgeks saanud, aga lisaks keelele – või suuresti selle oskuse puudumise tõttu – pole neile õpetatud ka Eesti ja Euroopa ning maailma ideoloogiliselt kallutamata ajalugu."
Mulle meeldib see „veel".
„Milline võiks olla üks lahendustest? Narvast napi pooletunnise autosõidu kaugusel on Vaivara Sinimägede muuseum. See on väike sümpaatne muuseum, mis tutvustab Eesti ajaloo üht ohvriterohket, Sinimägede lahingut ja laiemalt Narva ruumis 1944. aastal toimunud sõjategevust. Lahingumuuseume on Euroopas mitmel pool, enamasti on need suuremad ja uhkemad kui Sinimägede muuseum, neil on palju raha, teadmisi ja leidlikkust, et ajalugu selgitada. Kusjuures see pole alati ainult võitjate ajalugu, vaid inimeste ajalugu. Sõja lugu nendes muuseumides ongi inimeste nägu – eri poolte sõdurite, aga ka tsiviilisikute nägu. Ma usun, et Sinimägede muuseumist just niisuguse, suurema, võimsama ja mitmekülgsema muuseumi arendamine teeks sellest atraktiivse sihtpunkti paljudele eestlastele ja ka väliskülalistele. Ent mis veel tähtsam, sinna jõuaksid ka meie venekeelsed inimesed ja kaks ajalugu saaks võimaluse näod teineteise poole pöörata. Mõelgem, kuidas selline muuseum teha. Siis võiks sõda lepitada, ajalugu ühendada," ütles naiivselt president.
See meenutab „12 tooli" episoodi sellest, kuidas Ostap Bender lubas Vasjuki külarahvale korraldada seal rahvusvahelist maleturniiri, et Vasjukist saaks uus Venemaa pealinn Moskva asemel. Lisada Sinimägede muuseumi eestlaste jaoks traagilisse ekspositsiooni palju punanurkseid eksponaate ja inimesi oleks midagi multikulti sarnast. Eestlastel ei oleks rohkem kohta, kus mälestada rahus tolle verise lahingu langenuid, umbkeelsed Vene kodanikud sinna ei tuleks niikuinii ja mitte mingil juhul, väliskülalistest on isiklikult minul ikka sügavalt kaidokama. See oleks ju Kristina Kallase programmi „eestlastele jäägu kannel ja pastlad" elluviimine.
Millal see eakas seltskond saab ometi aru, et internatsionaliseerimise ja internatsistumise aeg peaks juba möödas olema, et meil on praegu tegemist millegi veelgi võimsamaga ehk globaliseerumisega. Jätke see eestlaste väike mälestuspaik keset venestunud regiooni oma internatsioliseerimisega rahule.
„Nii nagu kultuur ühendab. Teatris, kontsertidel või näitustel olen inimesi vaadates mõelnud, milline vägi on kultuuril. Ka vastandlike vaadete või hoiakutega inimesi seob lisaks keelele see, et nad on lugenud Tammsaaret või Krossi, on kuulnud Pärdi või Tormise muusikat, näinud Wiiralti või Konrad Mägi kunstitöid. Et nad on saanud osa Aarne Üksküla puudutavast mängust ja imetlenud Anu Raua loomepärandit. Ja see kõik on õpetanud neile empaatiat, elu ja inimest. Kultuur, haridus ja teadmised kannavadki meid edasi – riigi, rahva ja inimestena," jätkab president.
Mis Wiiralti töid peaksid nad nägema – kas neid, mis on meie süvariiklike kahjurite poolt seadusevastaselt ümber nimetatud? Pärt ja Tormis on muidugi head, aga kui siin räägitakse kultuuri ühendavast jõust venelaste kontekstis, siis miks te ei tõstnud siis oma häält Tõnis Mäe kaitseks, härra president? Ta on väga tuntud ja hinnatud ka venelaste hulgas. Miks te just niivõrd suure ühendava potentsiaaliga suurkunstniku lasite ära tühistada?
Siin te räägite ilusti eestlaste kirjandusest, muusikast ja näitlejatest, aga miks te siis ise avasite Veneetsia biennalil „Eesti paviljoni", kus pajatati eestlaste raha eest Eesti nimel Eestist kui koloniaalriigist ja kus polnud „eestlaste karva" Eesti esindajaidki?
Vabandage, aga te kas olete silmakirjateener või lihtsalt ei süvene teksti, mida ette kannate, ei võrdle kõneldut teie enda tegudega või tegematajätmisega. Ja seda ei tee teie eest ka need, kes on peavoolumeedia poolt valitud teie esinemist kiitvalt mainima.
Aga muidu oli hea ja südamlik kõne.