Uus-Meremaa äärmuspahempoolne peaminister Jacinda Ardern astub ametist tragasi ja Austraalia uudistekanali SkyNewsi poliitikakommentaatori Caroline Di Russo sõnul on tegemist "rotiga, kes põgeneb uppuvalt laevalt ning jätab oma räpa teistele koristada".
Kui ma jõin oma hommikust teist kohvitassi, hakkas levima uudis, et Jacinda Ardern astub Uus-Meremaa peaministri ametikohalt tagasi ja kuulutab välja valimised, mis toimuvad tänavu 23. oktoobril.
Tema tagasiastumisavaldus oli täis topitud labasusi, nagu milline eelisõigus oli juhtida Uus-Meremaad, kuidas ta tahab olla rohkem koos perega ja kuidas tal pole enam kütusepaagis suurt midagi järel, et tööga jätkata.
Külluslikult jagus tema kaubamärgiks olevat relvana kasutatavat kaastunnet ja tõesti, teda hakatakse mäletama kui palju ta rääkis, kuidas ta hoolib.
Kuni viimase ajani kaapis kõiges nõustuv ja keerulisi küsimusi vältiv meedia tema kintsu ja samal ajal ei suutnud nii teda ennast kui tema autoritaarset agendat kontrolli all hoida.
Kas te mäletate tervise eelarvet ja KiwiBuildi?
Need olid poliitikaplatvormide madalpunktid, mida teostati nii naeruväärselt puudulikult, et raske oli saada aru, kas Ardern on kuritahtlik või meisterlikult saamatu.
Ma usun teda, et tal pole kütusepaagis midagi järel. Ma usun, et see nõudis märkimisväärset pingutust külvata sellist kaost, mida tema kiwide seas on korda saatnud.
Peale maailma ühtesid pikemaid ja karmimaid Covid-19 sulgemisi, kui ta avalikult kuulutas, et ta on loonud Covidi süstide põhjal erinevast seisusest kodanike klassid, peale kodumaise majanduse hävitamist, peseb ta nüüd oma käed tagajärgede eest vastutamisest puhtaks ja jätab Uus-Meremaa tööparteilaste juhi jaoks valmis seatud poomisnööri järglasele kenasti rippuma.
Milleks ta peakski enam midagi tegema?
Ta võitis oma teise ametiaja pandeemiaaja keskel toimunud valimistel kui kiwisid (nagu ka austraallasi) mõjutas väga suurel määral hirmupoliitika ja poliitikutelt nõuti, et need tagaksid inimestele turvalisuse.
Arderni režiimi teisel ametiajal muutus Kiwimaa majandus ja sotsiaalne seisukord jätkuvalt kehvemuse poole ja populaarsusküsitluste numbrid hakkasid alla käima.
Tema mugavus-tagasiastumine kannab kõiki märke rotist, kes põgeneb uppuvalt laevalt.
Tema iseloom on nii nõder, et ta keeldub seismast vastakuti valijaskonnaga ja ei mõtlegi vastutada enda Uus-Meremaal korraldatud hävingu ning ühiskonna lõhestamise eest.
Ajal kui meedia armuafäär Arderniga on vaibumas ja talt küsitakse küsimusi, millele ta ei kavatsegi vastata, võtab ta oma kriketikurika ja palli ning läheb ära koju.
Arderni ametiaja viimane tragöödia on segadus, mille keegi teine peab ära koristama. See ütleb meile kõik, mida me peame teadma – sest tõeline juht ei jäta teiste koristada räppa, mida ta ise ei ole valmis tegema.
Arderni pärandiks jääb tema ülim põlgus vastutuse ees.
[Ardernist on Objektiiv kirjutanud varemgi.]
Toimetas Karol Kallas