Eesti Vabariigi sünnipäeva eel toimub üks huvitav ettevõtmine, kus selgub, kui palju on Eestis inimesi, kellest keegi mitte midagi kuulnud ei ole ja kui palju on neid tuntud tegelasi, kes pole siiani riiklikke autasusid saanud. See meenutab rahvaloendust ja teatud mõttes rahvussporti ühel ajal, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Peagi algava järjekordse „ordenisajuga" seoses Eesti Vabariigi sünnipäeva eel on igati kohane kirjutada mõni sõna seoses selle teemaga.
„Sõna sekka" öelda võib alati, kui teema on seda väärt. Ordenite teema on alati tekitanud inimeste hulgas elavat vastukaja. Need, kes on riikliku tunnustuse teenetemärgi näol saanud, on mõistagi rahul ja õnnelikud, need, kes saavad seda kommenteerida, on samuti väga elevil, kuna alati tekitab üks või teine tunnustuse pälvinu nii mõneski kriitikus sügavaid tundeid ja emotsioone.
Vana-Rooma riigis said riikliku teenetemärgi – Phalera – need sõjamehed ja väepealikud, kes kaitsesid oma riiki sõjaväljal vaenlaste eest või aitasid Rooma võimupiire laiendada ning tuua sellega oma maale au ja kuulsust. Need ümmargused plaadid olid valmistatud pronksist või väärismetallidest (kuld, hõbe) ning neid kanti turvisel nahkrihmadega kinnitatult. Ka terved väeosad võisid saada kollektiivse autasuna phalera kandmise õiguse. Kohort (kümnendik leegionist) või maniipul (kolmandik kohordist) või terve leegion (kuuetuhande meheline taktikaline lahinguüksus) võisid saada phalera kandmise õiguse.
Huvitav on siinjuures ära märkida asjaolu, et kõige hinnatum sõjaline autasu Rooma Vabariigi (509 eKr – 27 eKr) aegadest alates oli Rohust Pärg, millega leegionärid autasustasid oma väejuhti lahinguväljal peale võitu. See pärg oli punutud lahinguväljal kasvanud rohust. Lucius Cornelius Sulla (138 eKr – 78 eKr) sai oma leegionäridelt sellise pärja, kui võitis 89. aastal Liitlassõja mässavate provintside vastu.
Hiljem, keskaegses Euroopas jagasid suveräänsed monarhid oma alamatele erisuguste teenete eest selliseid ordeneid nagu Burgundia hertsogi Philippe III Valois' (1396–1467) poolt Brugges 1430. aastal asutatud Kuldvillaku orden või Inglismaa kuninga Edward III Plantagenet`i, keda sünnikoha järgi Edward of Windsoriks kutsuti (1312–1377) poolt 1348. aastal asutatud Sukapaela orden.
Kõige naljakama saamislooga on Inglismaa orden, mida nimetatakse Saunaordeniks (Order of the Bath). Selle ordeni asutas 1399. aastal oma kroonimisele sõitnud Inglise tulevane kuningas Henry IV (1367–1413), esimene Lancasterite soost valitseja Inglismaa troonil. Koos oma saatjaskonnaga otsustas Henry Thames`i jões supelda. Ilm oli sellel päeval väga palav ja selle supluse mälestuseks asutas Henry IV Saunaordeni ehk Kümblusordeni. Koos tulevase kuningaga kümbles Thames´i jões kolmkümmend kuus rüütlit, kes olid selle ordeni esimesed kavalerid.
Oli kuidas oli, aga nendel kaugetel aegadel oli ordenite andmine vastavalt teenetele monarhi ees seotud eelkõige selle auraha saajate puhul nende sõjaliste teenetega. Aegade muutudes vahetus ühiskondlik formatsioon ja seisuslik ühiskond asendus Euroopas klassiühiskonnaga.
Mõõga-aadel kui esimene seisus kadus ajaloo hämarusse ja selle asemel asus Euroopas võimule ettevõtjate ja kapitalistide klikk. Võimu haarasid endistest kaupmeestest võrsunud kodanlased ja suurkodanlased. Ettevõtjad, kaubanduskodade omanikud, rahanduse asjatundjad, tootmisettevõtete rajajad jne. Ka uued maailmavalitsejad soovisid säilitada seisusliku ühiskonna aegadest pärineva välise sära ja esteetika ning ordenid ei kadunud kuhugi.
Uuel ajal olid nad aga mitte seotud seisuliku etableerumisega, vaid laiema teenete spektriga. Ordeneid hakkasid saama edukad ettevõtjad ja finantsistid, luurajad ja poliitikud, näitlejad ja kunstnikud ning muud särtsakad ühiskonnategelased ja elu edendajad.
Kuna Eestis tunnevad kõik peaaegu kõiki, siis on just ordenite jagamine Eesti Vabariigi sünnipäeva eel üks huvitav ettevõtmine, kus selgub, kui palju on siiski Eestis inimesi, kellest keegi mitte midagi kuulnud ei ole ja kui palju on neid tuntud tegelasi, kes pole siiani riiklikke autasusid saanud. See meenutab rahvaloendust ja teatud mõttes rahvussporti ühel ajal. Ordenite saajad näitavad selgelt ordenite annetaja maitseeelistusi ja esteetilist meelt. Samuti kajastuvad selles protsessis annetaja poliitilised eelistused.
Eestis antavate teenetemärkide kohta on ilmunud ammendav kogus materjali ning igaüks saab peale vastavate trükiste uurimise igal ajal vaadata selle teema kohta andmeid internetist. Eesti teenetemärkide süsteem on kindlalt välja kujunenud ega muutu ilmselt niipea.
Kõigile neile, kes väärivad minu arvates suuremat tunnustust, aga ei saa seda teatud põhjustel mitte kunagi, tahaks ma asutada kohaliku kodanikuna ühe kaaskodanikele mõeldud teenetemärgi.
Kaaskodaniku õigustes ja vaba algatuse korras mõtlesin ma sellele teenetemärgile nimeks panna Kalamaja Täht. Miks just Kalamaja? Aga miks ka mitte. Selles nimetuses on midagi väga kohalikku ja eestlaslikku. Kalamaja Täht kõlab minu arvates pisut paremini Kopli Ketist või Pelguranna Tähest. Kalamaja Täht on selline teenetemärgi nimi, kus on koos nii rahvalik kui kultuuripärandile viitav ja aegadeülene võnge.
Siin saab kokku akadeemiline tarkus ja rahvalik loomingulisus. Mõelge, kui uhkelt kõlab näiteks nimetus "Kalamaja Tähe teenetemärgi teise järgu kavaler".
Lisaks nimetatud aurahale võib vabalt asutada Aguli Vägeva teenetemedali, millega ära märkida kohaliku tähtsusega kultuuritegelasi ja omakandi aktiviste.
Tegelikult võiks ju vabalt juhtuda selline asi, et pikapeale muutuks rahvalik Kalamaja Täht palju prestiižikamaks ja ihaldatumaks teenetemärgiks kui riiklikud autasud. Seda rahvaordenit ei määraks mitte mingi teenetemärkide komisjon, kus istuvad teadagi riigiametnikud ja võimustruktuuride kallutatud teenrid, vaid selle auraha määraks rahvahääletus.
Kui vanadel roomlastel oli kõige hinnatum autasu lahinguvälja pealt korjatud rohust valmistatud pärg, siis võib eestlastel olla kunagi kõige hinnatumaks autasuks kohaliku kogukonna poolt korraldatud rahvahääletuse tulemusel antud Kalamaja Täht.