Covidi aeg paljastas paljude inimeste argpüksluse. Ometigi on julgus hakata vastu õelale režiimile vaba ühiskonna ja inimeste õitsengu aluseks, kirjutab uuriv ajakirjanik Jordan Schachtel.
Kui ma vaatan tagasi Covidi hüsteeria ajale, mõtlen ma peamiselt ketseritele ja orjameelsetele reeglite järgijatele ning mis eristab julgeid inimesi argpükslikest.
Viimased kolm aastat tuletasid kenasti meelde, et julgus on inimesi üksi jättev omadus. Julge olla on keeruline ja seda on raske säilitada. Inimese kaaskondlased näevad julgust kui midagi erakordset ja ohtlikku. Julgus on eriline, kuna see on inimesi pööblist eraldav iseloomujoon.
Me kõik arvame, et me oleme punases ringis näidatud härra moodi.
Kui 2019. aasta lõpus tuli hakata langetama keerulisi otsuseid, otsustas suurem osa elanikkonnast siiski alistuda režiimile.
Me õppisime palju inimloomuse muutumatuse kohta. Hoolimata kellegi füüsilisest asukohast me nägime, kuidas inimesed käituvad, kui seisavad silmitsi millegagi, mida peetakse tõsiseks kriisiks.
Argpükslust, erinevalt julgusest, soositakse, seda tasustatakse ja arg on hõlbus olla.
Seistes silmitsi valitsuse välja kuulutatud "riikliku eriolukorraga", otsustasid paljud inimesed asuda arguse teele. Seda tehti režiimile kuuletumise ja allaheitlikkuse vormis. Arguse poole valinud isikud ründasid isegi režiimi poolt "ühiskonna vaenlaseks" kuulutatud inimesi.
Selleks, et olla hea kodanik, pidi ainult vait olema, kandma oma alandust näitavat maski, panema kinni oma pereettevõtte, kandma kaasas ringi käimist lubavat dokumenti ja laskma ennast uuendada viimaste ette nähtud eksperimentaalsete süstiainetega. Vastutasuks auhindas ühiskond argpükside klassi erinevate tegutsemisvõimaluste, avaliku kiituse ja hea kuuleka kodaniku märgistusega.
Vastuvoolu ujumine on elus äärmiselt raske. Palju kergem on sulanduda teiste sekka; eriti siis, kui hääle tõstmist peetakse tõsiseks kogukonna vastaseks tegevuseks. Režiimi nõudmiste küsimärgi alla seadmist ei peeta ainult "isekaks", vaid sellega kaasnevad ka vastustaja isiklikku- ja tööelu puudutavad lõppematud negatiivsed tagajärjed.
Julged inimesed peavad kinni oma põhimõtetest hoolimata sellest, mida suurem osa ühiskonnast nende kohta arvab. Seda isegi siis kui nende lähedased inimesed kuulutavad nad vastalisteks või isegi millekski hullemaks.
Julgus on ainukordne, sest peaaegu võimatu on olla ühekorraga nii julge kui populaarne. Kui julgus oleks populaarne, siis ei tähendaks see vaprust. Kui julgus oleks inimeste seas laialt levinud, siis ei oleks tegemist päris julgusega.
Ometigi on julgus vaba ühiskonna ja inimese õitsengu jaoks oluline. Türannide ilge režiim loob lähiajal uue kriisi ja julged kodanikud peavad taas seisma vastu selle nurjatustele.
Julgus on raske, kuid see on seda väärt. Julgust ei tasustata kohe, kuid julgete inimeste mälestus elab igavesti.
Toimetas Karol Kallas