Saksa ajakirjanik Thomas Glavinic leiab väjaandes ReMix, et Stalin oleks keskpanga digitaalraha tehnoloogia eest ohverdanud ilmselt oma parema käe.
Hiljuti kuulsin ma Euroopa Keskpanga (EKP) juhi Christine Lagarde'i suust ühte väga kummalist seisukohta, mis pani mu pea korralikult valutama. Tema sõnul on eurotsooni pankrotistumine võimatu. See on tehniliselt välistatud, kuna EKP võib igal ajal tagada lõputu likviidsuse. Arusaadavamas keeles sõnastades tähendab selline seisukoht, et kui raha peaks otsa lõppema, siis saab seda vajalikus koguses juurde trükkida.
Ma tunnistan, et ma võin olla liiga tundlik. Valeraha trükkimine on rahandussüsteemi aluseks. Tõik, et raha, mida me praegu omame, kaotab üha rohkem ja rohkem ostujõudu põhjusel, et uut raha trükitakse kogu aeg peale, ei peaks mulle muret valmistama, sest minul ei ole seda raha nagunii.
Akronüüm CBDC tähistab "keskpankade digitaalraha" (Central Bank Digital Currency). Kommunikatsioonieksperdid ja ajakirjanikud eelistavad kasutada väljendit "digitaalne euro", mida on kergem meeles pidada ja mis kõlab ilusamalt. Samas oskussõnade lihtsustamine ei peida asjaolu, et kõige selle taga ootab meid ees totaalne jälgimisühiskond.
EKP kavandatud digitaalne euro toimib Bitcoini sarnaselt ja selle aluseks on plokiahela tehnoloogia. Kuid võrreldes Bitcoiniga on EKP digirahal mõned märkimisväärsed erinevused. Inimene võib näiteks ennast üldise hinnatõusu eest kaitsta ostes Bitcoine – kui ta on valmis arvestama teatud väärtuse kõikumisega. Bitcoini plokiahel on avalik ja see ei allu tsensuurile, kuna seda hallatakse ilma keskse juhtimiseta kümnete tuhandete üle maailma asuvate arvutite poolt. Bitcoinile pole keskset juhtimist vaja. Selle tõttu, erinevalt fiat rahasüsteemidest, ei saa Bitcoinide hulka käsu peale suurendada. Bitcoin on läbipaistev, kuna iga tehing salvestatakse avalikku plokiahelasse ja seda näevad soovi korral kõik võrgustiku osalised. Samal ajal säilib nii Bitcoini ühiku saatja kui vastuvõtja anonüümsus, kuna tehingud on seotud ainult avalike aadresside, mitte inimeste isikuga.
Vastandina ei ole digitaalse euro plokiahel avalik ja seda juhitakse keskselt. Kõik tehingud liiguvad läbi Euroopa Keskpanga võrgustiku, mis tähendab, et selle juures ei ole mitte mingisugust läbipaistvust. Juba täna ei tea mitte keegi, kui palju on eurosid tegelikult ringluses, sest EKP võib neid oma tahtmise peale juurde trükkida. Digitaalne euro ei muuda siinkohal mitte midagi. Kuna suurem osa tehingutest toimub juba nagunii digitaalselt, siis tekib küsimus, mis kasu võib elanikkonnal olla eurost, mis toimib eraõigusliku, keskselt hallatava plokiahela toel. Pole selge, kas digitaalsest eurost üldse kellelegi on midagi kasu.
Kui natuke pikemalt asja peale mõelda, siis selline selgusetus kaob.
Tulevikus on meil kõigil EKPs meie isikuga seotud kontod. EKP ja selle kaastöölised saavad kõiki tehinguid jälgida. Võimud saavad ja hakkavadki koguma teavet kõigi raha kasutavate inimeste kohta, kes kellele kui palju saadab ja kes millele ning kus seda raha kulutab. Võimud teavad, kui tihti keegi käib juuksuris, kellel on jõusaali kuukaart, kellele meeldivad banaanid ja kui palju keegi kassitoidule raha kulutab.
Ma ei arva, et kui Euroopa Liit ja EKP 2024. aastal digitaalse euro käibele lasevad, siis sellele järgneval aastal muutub EL düstoopiliseks õudusunenäoks. Ilmselt ei juhtu seda ka järgnevatel aastatel. Kuid Euroopa Liidu tulevastel juhtidel on võimalik seda teha ja mitte keegi ei tea, millised on järgmiste EL juhtide vaated.
Stalin oleks tõenäoliselt tehnoloogia eest, mis oleks lubanud kontrollida, millele inimesed tohivad raha kulutada ja millele mitte, andnud ära oma parema käe. Seega on esimeseks küsimuseks: miks üldse keegi soovib luua süsteemi, millele saab ehitada tõhusa diktatuuri? Poliitikud, kes soovivad kehtestada CBDCsid, peaksid esmalt selle küsimuse põhiseaduse järelevalvega tegelevate institutsioonide abiga omale selgeks tegema.
Keskpankade digitaalrahaga kaasnevate probleemide kohta saab pikemalt lugeda siit ja siit.
Tõlkis Karol Kallas