Laske Kajal ennast ise oma sõgedas vihas täis teha ja üle poole töö on siis tema enda poolt tehtud. Tema liitlased ja alluvad ei ole jõulised poliitilised figuurid ja meenutavad pigem Tippi ja Täppi viinaravil. Nad lendavad upakile kohe, kui Kaja langeb, kirjutab Jüri Kotšinev.
Varsti on Kaja Kallase närvid sedavõrd läbi, et riigikogulased ja rahvas, kes õhtuti AK uudiseid jälgib, saab näha pilti, mis meenutab kunagise NSVL juhi Nikita Hruštšovi käitumist ÜRO Peaassambleel 1960. aasta 12. oktoobril. Siis võttis Hruštšov kinga jalast ja kukkus sellega taguma vastu ÜRO kõnepulti. Sama on oodata peagi ka Kallaselt riigikogu saalis. Ka tema võib seal kellelegi opositsioonist kingaga äsada. Halbade nimedega on ta juba opositsiooni sõimanud.
Põhjus selliseks Mowgli metsikuks käitumiseks on opositsioon talle andnud oma sõnakuulmatuse tõttu. Ei kuula opositsioon Kallast ja ei imetle teda. No eks selline asi ajab Kallase ikka tigedaks küll. Kui ei oleks talle niivõrd talumatut opositsiooni, oleks ju elu peaministrina nii ilus ja kerge ja magus. Isegi see, et rahvas elab meil halvasti, ei oleks Kallast nutma ajanud, aga selline opositsioon, nagu praeguses Riigikogus kolme erakonna näol eksisteerib, ajab ikka nutma küll. Sisisema vihast ja kärkima ning sõimama on ta juba hakanud ja ega see kingaga kellegi või millegi pihta kloppimine enam mägede taga ei ole.
Kaja peab ükskord ometi aru saama, et tema õnnelik lapsepõlv džunglis on möödas. Nüüd, teiste liigikaaslaste sekka sattununa ei saa loota sellele, et sulle mööndusi tehakse ja kõike, mida sa tahad, kohe täitma tormatakse. Käes on reaalse elu reaalne olustik ja poliitikas loeb mitte oma jonn ja oma tahtmise tagaajamine, vaid oskus teha kompromisse ja meeskonnatööd.
Kokkuleppeid tuleb osata sõlmida oma oponentidega ja seda on võimalik saavutada veenmise ja läbirääkimiste teel. Kajale on need mõisted tundmatud. Tema juhindub oma tahtmisest. Peaminister ei saa alati oma tahtmist ja see on peaministri töö – veenda oma vastaseid ja pooldajaid, et tal sul õigus. Veenda, mitte aga solvuda ja tigetseda.
Selle aja jooksul, mis ta poliitikas on olnud, peaks juba selgeks saama, et ta ei olegi maailma targim, andekaim ja kaunim olevus. Kus sa sellega. Jalgade trampides ja rusikad rullis rajab see pisike aurik, kes arvab, et on jäälõhkuja, endale teed üle teiste peade oma tahtmiste saavutamise poole.
Opositsioonil peavad närvid tugevad olema. Ainult külma rahu säilitades on võimalik tigedal Kajal juhe kokku ajada ja siis pole vaja teha muud kui lasta tal ennast märatsedes täis teha. See kergendab tema võimult lahtikangutamist.
Kajale meeldib võim, aga kas ka Kaja võimule meeldib, ei ole selge. Võim ei ole varnast võtta ja võimu eest tuleb võidelda. Võim ei ole auhind grimasside tegemise oskuse või olematu üleoleku demonstreerimise eest. Võimu ei saa hoida näides ja mitte olles tegelikult peaminister. Kui inimene ei oska hästi viiulit mängida, siis temast ei saa esimest viiulit üheski orkestris. See, et ei oska, ei vabanda. Tuleb lahkuda varastatud esimese viiuli kohalt.
Vaene inimene arvas, et nüüd on kõik juba tehtud ja kogu Eesti koos ülejäänud Euroopaga hakkab teda imetlema kui Ukraina suurimat kaitsjat ja Venemaa suurimat hirmu ja ma ei tea veel kellena. Nii ei läinud ja sellega Kaja ei arvestanud. Ei osanud arvestada, kuna ei ole eriti tark inimene. Reformierakonnas on tarkade ja isegi arukate naispoliitikute defitsiit ammune probleem. Tahtmine on suur, aga oskused mitte eriti suured ja nii on see võim kerge käest libisema.
Mida sõgedamalt Kaja raevutseb, seda kergem saab olema teda Stenbocki majast välja juhatada. Ainus asi, mida opositsioon teha ei tohi, on selle raevuga kaasa minna. Laske Kajal ennast ise oma sõgedas vihas täis teha ja üle poole töö on siis tema enda poolt tehtud. Tema liitlased ja alluvad ei ole jõulised poliitilised figuurid ja meenutavad pigem Tippi ja Täppi viinaravil. Nad lendavad upakile robinal kohe, kui Kaja langeb.