22. juuli varahommikul heiskasid kaks meest, kellest üheks oli ajaloolasest riigikogu liige Jaak Valge, Kirjanike Maja fassaadil oleva Juhan Smuuli bareljeefi kõrvale ENSV lipu. Politsei hakkas seejärel meedia abil "süüdlasi" otsima ning algatas ka ilmselgelt alusetult väärteomenetluse. Samas vaimus on Aktsiooni tähendust mitmel puhul avalikkuses vääralt esitletud, mistõttu palusime Jaak Valgel seonduvaid küsimusi kommenteerida.
Oled selle liputeemalise meediatormi keskel vait olnud. See on nüüd siis esimene intervjuu.
Ma ei ole meelega peitu pugenud. Aktsiooni eesmärkide kohta kirjutasin oma FB lehel juba kohe, 23. juulil, kui aru sain, et klassikaline performance, mis tähendab, et selle tähenduse mõtestavad lahti teised, ei pruugi toimida. Andsin ka Aktuaalsele Kaamerale samal õhtul põhjaliku intervjuu, millest läks paraku eetrisse vaid üks väike killuke. Järgmisel päeval sõitsin USAsse, varem planeeritud reisile.
Kuidas USA muljed on? Kas närv peab sellele materdamisele vastu?
USA, täpsemalt California, kus viibin, on just selline, missugune Eesti ei tohiks minu arvates olla või milliseks saada. Aga see on omaette jutt.
Ma jälgin Eesti meediat siit vähem, aga mulle on ikka saadetud viiteid sellele, mis meedias kirjutatakse. Ning on tulnud tõesti palju toetusavaldusi nii vanadelt tuttavatelt kui ka mulle tundmatutelt inimestelt. Olen väga tänulik! Aga paar sõimukirja on tulnud ka.
Mulle on ette heidetud, et osalesin aktsioonis, kuna taotlesin tähelepanu. Tegelikult pole mulle tähelepanu vaja. Ma ei kavatse enam Riigikogusse kandideerida, aga mitte ka pensionile jääda.
Rahvuskonservatiiv olin enne Riigikogu ja jään selleks ka pärast. Mul on plaan veel kolm raamatut kirjutada ja tegelikult kibelen seda tegema, aga niikaua kui parlamendis olen, teen poliitiku tööd ikka täiskohaga.
Närv peab vastu, aga eks see häirib ikka.
Kuidas siis ikkagi sündis idee riputada kirjanike maja fassaadile ENSV lipp?
Kui selgus, et Kirjanike Liidu üldkogu enamus soovib bareljeefi jäämist oma majale – oletan, et paljud kirjanikud lihtsalt ei süvenenud teemasse – oli selge, et tuleb edasi midagi ette võtta. Mulle on nõukogude võimu käsilased alati vastikud olnud. Nii tavalised karjeristid, kui eriti need – Smuul oli nii Stalini kui Lenini preemia laureaat –, kes sillutasid oma karjäärile teed teiste kannatuste läbi. Ma tunnen, nagu oleks see üheaastane laps, tema ema ja vanavanaema, keda Smuul küüditada aitas, minu enda pere liikmed.
Mulle on nõukogude võimu käsilased alati vastikud olnud. Nii tavalised karjeristid, kui eriti need – Smuul oli nii Stalini kui Lenini preemia laureaat –, kes sillutasid oma karjäärile teed teiste kannatuste läbi
Ma saan aru, et kõik inimesed ei ole rahvuslased nagu mina ega tunne seetõttu nagu mina. Aga isegi nende teiste puhul, ka paljude kirjanike puhul ma tegelikult ei saa aru, kuidas Smuuli bareljeef neile sümpaatne saab olla. Smuul ei säästnud ka "omasid" mitte. Loetagu näiteks tema luuletust "Norra brigg", kus ta stalinistliku kampaania käigus omaenda aatekaaslasi Hans Kruusi ja Nigol Andresenit vaenab. Või läkitust "Lahtine kiri Marie Underile", kuidas oma ametikaaslase Marie Underi üle ilgub. Sirje Kiin nimetab seda üheks piinlikumaks episoodiks eesti kirjandusloos.
Niisiis arutasime erinevaid variante. Töösse läinud versioon ei olnud minu, vaid minu "kaasosalise" välja mõeldud. Lipp soetati osta.ee keskkonnast.
Kas meedia reaktsioon sellele ühes koomilise abipalvega tuvastada pildil olevad isikud oli üllatav? Ootasid teistsugust reaktsiooni?
Olin kõigiks reaktsioonideks valmis. Kuidagi mage tundus maskis seda aktsiooni tegema minna. Eks see abipalve oli jälle minu ja minu kaudu EKRE kompromiteerimiseks. Küllap tundis politsei mu niigi ära.
Aga see suur ja mõne arvaja puhul väga õel ja tänitav tähelepanu minu isikule ning keskendumine ainult lipu paigaldamise faktile on arusaadav, sest nii on võimalik asja sisust mööda minna. Ehk selleks, et mitte arutada selle üle, miks see lipp ikka Smuuli kõrvale paigutati.
Kurb on see, et seejuures keskendutakse kõige pealiskaudsemale lugejale, arvamust luuakse pealkirjade ja võib-olla ka kommentaaridega manipuleerimisega. Ning eks see tähelepanu on ka EKRE pärast, eesmärgiga EKREt kahjustada, ehkki EKREl selle aktsiooniga pistmist pole.
Kui minu asemel oleks aktsioonis osalenud mõni apoliitiline isik või mitte rahvuskonservatiiv, poleks tulnud ka sellist tänitavat tähelepanu. Osa neist arvajaist, kes nüüd oigasid Eesti NSV lipu pärast, oleksid Eesti NSV jätkudes olnud samuti kollaborandid, tõsi, andetutena mitte nii kõrgel tasemel kui Smuul.
Smuuli bareljeefi eemaldamine pole oluline mitte Smuuli enda pärast, vaid nii näitame, et me ei talu võõrvõimu teenimist ja alatust. Ei minevikus ega tulevikus.
Ikka ja jälle väljakäidav Vene kaart ehk väide, et Venemaa võib kuidagi Eesti NSV lipu riputamist ära kasutada, on hale, meenutades mulle iseseisvuse taastamise aega, mil meid samuti pidevalt hoiatati liiga kaugele minemisest.
Mina tegutsesin siis ERSP ridades ja mind ning minusuguseid nimetati ka siis äärmuslasteks, radikaalideks, ettevaatamatuteks jne. Kui me hakkame oma samme seadma Venemaa kartuse alusel, siis ongi Venemaa oma tahtmise saavutanud ja kujundab Eesti poliitikat.
Laiemat avalikku arutelu pole aktsioonile siiski järgnenud. Millest see tuleneb, et dokumentaalselt tõendatult küüditamises kui inimsusevastases kuriteos osalenud ja elu lõpuni avalikult Stalinit ülistanud Smuuli avalikku austamist meie pealinna tuiksoonel ei peeta endiselt vastuvõetamatuks?
Ma ei tea. Pealiskaudsusest ja ükskõiksusest. Konjunkturismist. Rumalast arvamusest, et kaitstakse kirjanike tsunftiau. Paljude vanemate inimeste puhul teadvustamisest, et oldi ise samuti kollaborandid, või nooremate puhul sellest, et valmisolek nendeks saada ei puudu.
Aga oletan, et suurem osa Eesti inimesi, kes teemaga kursis, peab siiski Smuuli bareljeefi Tallinna südalinnas vastuvõtmatuks.
Igal juhul on tähelepanu teemale tõmmatud ja see oligi seekordse aktsiooni põhieesmärk. Ühiskond on nüüd teadlikum. Ning ega seekordse aktsiooniga ju bareljeefi teema – kui see ikka oma kohale alles jääb – veel sinnapaika ei jää.
Mida arvad PPA otsusest algatada selle aktsiooni tõttu sinu suhtes väärteomenetlus – eriti teadmises, et sinu näol on tegu pikka aega nõukogude okupatsiooni teravalt kritiseerinud ajaloolasega ning et aktsioon ilmselgelt ei vastanud karistusseadustiku paragrahvis 151 prim esitatud väärteokoosseisule? Kas sellise menetluse algatamist võib näha märgina laiemast sõna- ja meelsusvabaduse koomale tõmbamise tendentsist?
Ma arvan, et see on osa poliitilisest kättemaksust. Mitte niivõrd minu kui EKRE vastu. Võib-olla olen naiivne, aga siiski ei usu ma, et see menetlus väga kaugele jõuab. Aga jah, sõnavabaduse kokkutõmbamine toimub, seda on tunda ja näha igalt poolt. Sügisel hakkame parlamendis selle eelnõu vastu tõsiselt võitlema.
Sinu erakonnakaaslane ja ka Riigikogus sinu asendusliikmeks olev Loone Ots kirjutas Kirjanike Liidu esimehele, et tal on kõnealuse aktsiooni pärast sinu pärast häbi. Kuidas kommenteerid tema osutust, et ju otsid poliitikuna lihtsalt tähelepanu?
Ma ei taha neid Loone Otsa erakirjas esitatud, aga kogemata avalikkuse ette jõudnud väiteid kommenteerida.
Mis oleks kohaseks lahenduseks probleemile, millele oma aktsiooniga tähelepanu juhtisite? Ja kuidas selle lahenduseni jõuda? Milline oleks sinu sõnum Kirjanike Liidu liikmetele?
Kohane lahendus oleks bareljeef eemaldada. See ei tähenda Smuuli kui kirjaniku "tühistamist", st midagi sellist, mida vasakpoolsed omale vastumeelsete loomeinimestega teevad. Smuuli bareljeefi eemaldamine pole oluline mitte Smuuli enda pärast, vaid nii näitame, et me ei talu võõrvõimu teenimist ja alatust. Ei minevikus ega tulevikus.
Bareljeefi eemaldamise otsustab maja ühistu, mitte Kirjanike Liit. Viimane on üks ühistu liikmeid. Kirjanike Liidule soovitan teha ühistule taotlus bareljeef eemaldada. Vastasel korral peavad nad arvestama jätkuvate aktsioonidega. Ning kujutagem siis ette, et Eesti Vabariigi politsei hakkaks valvama, et küüditaja ja stalinisti bareljeefi ebakohasusele tähelepanu ei osutataks.
Küsis Varro Vooglaid