Eesti põhiseadus on meie valitsevate vasakliberaalide poolt pidevalt rikutav dokument. Eriti selles osas, mis puudutab rahvuskeele, eesti rahvuse ja selle kultuuri kestmist. Eesti keelt lubatakse piiramatult ahistada ja alandada, eesti rahvusest inimeste õigused on surutud tagaplaanile rohkete „vähemuste" ülespuhutud eriõiguste upitamise ja migratsioonikraanide avamise teel, kirjutab Ivan Makarov.
Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele seisneb meie riigi eksisteerimise mõte ka selles, et kestaksid läbi aegade eesti rahvus ja eesti keel. Vastasel juhul ei oleks ju mõtet kirjutada eraldi eesti konstitutsiooni, meile piisanuks väikese klausliga varustatud Soome omast, seda enam et riigihümn on ju sama. Või siis veidi kohendatud Gaboni konstitutsioon – kirjade järgi samuti õiglane ja demokraatlik.
Eesti põhiseadus on meie valitsevate vasakliberaalide poolt pidevalt rikutav dokument. Eriti selles osas, mis puudutab rahvuskeele, eesti rahvuse ja selle kultuuri kestmist. Eesti keelt lubatakse piiramatult ahistada ja alandada, eesti rahvusest inimeste õigused on surutud tagaplaanile rohkete „vähemuste" ülespuhutud eriõiguste upitamise ja migratsioonikraanide avamise teel, eesti kultuuri solgitakse toksilise multikultiga ja lubatakse seda pilastada eestigi inimestel, kellel pole kultuurivaldkonnas töötamiseks ei annet, haridust ega heatahtlikkust.
Omaette teema on siin nn „vene vähemus" ja selle õigus oma kultuurilise omapära ja keele säilimisele.
Esiteks ei ole „vene vähemus" Eestis ei venelaste vähemus ega üldse vähemus. Meile surutakse peale „vene vähemuse" sildi all väga erinevatest rahvustest elanike vene keelt kasutavat kooslust, mis pole ei kogukond ega etniline grupp. Vene rahvusest inimesi on selles massis ehk kõige rohkemgi, kuid neid esitavad poliitikas, kultuuris ja võimuorganites alati teiste rahvuste esindajad. Alati. Nii Riigikogus kui ka Tallinna linnavõimus, Narvast rääkimata.
Teiseks ei ole mõtet rääkida mingist ohust vene kultuurile ja keelele Eestis. Venekeelsed elanikud saavad Eestis kasutada lausa sadu kordi rohkem venekeelseid telekanaleid ja väljaandeid, kui eestlased – eestikeelseid. Vene(keelne) kultuur tuli Eestisse aastakümneid piiramatul hulgal Venemaalt – tuleb ka nüüd, ainult et sõjakuritegude takkakiitjad ja toetajad ei ole siin hetkel oodatud. Mis oht vene keelele ja kultuurile võib eksisteerida Eestis, kui vene keel areneb Venemaal ja tuuakse arenenuna siia, ja ka venekeelset kultuuri tehakse Venemaal ning see samuti saab otse Eestis elavate soovijate kodudesse.
Eestis vene kultuuri ei tehta – Vene teatris venelasi naljalt ei leia, režissööre kutsutakse väljastpoolt Eestit, üks neist oli näiteks eestlasi fašistideks sõimanud ja ennast juudiks nimetanud juurteta sissesõitnu Losj. Vene kultuurikeskus on asutus, kus venekeelsetest mittevenelastest keskerakondlased saavad linnalt raha, tinistavad balalaikasid ja mängivad bajaani. Väidetakse, et see on rahvusvähemuste kultuuride keskus, aga miks siis neid kõiki peab ühendama „vene" suurem vend, nagu tsaari Venemaal ja Nõukogude Liidus?
Eestis on vähem kui üks miljon eestlast, kõrval on 145 miljoni ametliku elanikuga Venemaa ja riigipiir on hõre. Kujundlikult öeldes meie kõrval seisab suur inimkaru, kelle üks varvas ulatub üle riigipiiri Eestisse. Ei ole see varvas mitte mingi vähemus, vaid karu kehaosa, kes kogu aeg oigab, väites, et sellele astutakse peale, ja ähvardab tagajärgedega tuumapommini välja. Ei ole te nii kaitsetud ja pisikesed, pronksiöödel nägime…
Sellest, et hoopis eesti keel ehk riigikeel jääb Eestis, eriti aga Ida-Virumaal ja pealinnas, vähemusse, on kirjutatud korduvalt, kuid pimedatele silmadele. Selline on näiteks Mihhail Kõlvarti poolt Savisaarelt päritud linnavõimu poliitika, aga täpselt samasugune on ka venestajatest vasakliberaalide valitsuse poliitika.
Meil kavatsetakse praegu eestikeelsele haridusele ülemineku sildi all ujutada eesti laste koolid üle muukeelsete lastega, kes tihtipeale ei mõista sõnakestki eesti keelt. Tulemuseks saab olla ainult kehvakest haridust andev segakool, kus eesti lapsed langevad kuumema slaavi temperamendiga eakaaslaste keelelise, ja võib-olla mitte ainult keelelise surve alla. Mõte on hea – kõik õpivad eesti keeles, aga teostus tõotab tulla nagu Nikita Hruštšovi maisi kampaanial: suure hurraaga külvati maisiga täis kõik alad polaarjooneni, et Ameerikale ära panna, aga kasvama see kangekaelne soojalembene kultuur hangede vahel ei soostunud…
Mis eesmärke tahab saavutada Kaja Kallase valitsus, makstes igal aastal miljon eurot maksumaksjate raha siinsele venekeelsele erameediale? Sinna toodi Venemaalt üle kümned ja kümned rašistlikud propagandistid, enamus neist on umbkeelsed ja kremlimeelsed. Miks? Mis eesmärgil? Me nõuame eesti keelele üleminekut, aga suurendame ise venekeelset propagandat. Ka riikliku ETV venekeelne telekanal teeb putinlikku ja keskerakondlikku propagandat juba aastaid. See oleks nagu mingi eriline perverssus.
Kõik riigiametid, ministeeriumid jne teevad paralleelselt teavitustööd ja oma portaale ka vene keeles, tõlkimisele läheb kohutavalt palju maksumaksjate raha ajal, kui on vaja kokku hoida. Kas siis nii stimuleeritakse eesti keele õppimist? Misasja te siis meie lastelt tahate, valitsevad variserid ja sullerid? Kas haridusminister Kristina Kallas, kellega võrreldes oli Elsa Gretškina lihtsalt üks vähem tigeda näoga sirgjooneline okupatsioonivõimude ametnik, leidiski mooduse, kuidas jätta eesti lapsed pastlate ja kanneldega ning korraliku eesti keeleta?
Eestis toimub praegu keeleline okupeerimine. Lastes sisse kümned tuhanded Venemaalt tulnud umbkeelsed sisserändajad, lubab valitsus nendel teha siin eestivastast propagandat ja nõuda aina uute kolonistide sisselaskmist ning nende kõigiga vene keeles suhtlemist. Lätlased reageerisid kiiresti, saates välja sinna kolinud Venemaa telekanali „Doždj", mis hakkas vaatajaid Läti võimude vastu ässitama ja „meie sõdurpoistele" ehk Ukrainas metsikusi korda saatvatele Putini terroristidele annetusi koguma. Meil aga õhutab vene Delfi pidevalt eestivastast vaenu ja nad saavad aina raha juurde. Tallinna linna äralagastanud abilinnapea Svet aga tahtis Doždji Eestisse kutsuda, et see võiks meile siin pähe istuda.
Asi on selles, et Venemaalt tulnud nõndanimetatud „liberaalid" ei saanud Venemaa piruka jagamisel oma osa. Nad ei pea „väikerahvaid" mingisugusteks iseseisvateks tegijateks, nad ei pea lugu ka eesti keelest ja kultuurist, Eestisse tulles on nad samasugused šovinistid, nagu varalahkunud Žirinovski. Mis vahet on Hodorkovskil ja Abramovitšil? Mõlemad on juudid, mõlemad olid naftakuningad, multimiljardärid. Kuid Hodorkovskilt võeti tema naftamaardlad teiste riiklike oligarhide poolt ära, sest kõigile ei jagunud – nii temast saigi „ideeline liberaal". Alles kritiseeris Eestit jõhkralt „Venemaa põhiopositsionäär" Julia Latõnina. Hurjutas meid selle eest, et me siia lausa igat soovijat Venemaalt sisse ei lase.
Eesti peaministri ja presidendi jaoks on igaüks, kes siin „põhimõtteliselt" ei räägi eesti keelt, lahe „meie inimene". Jultunud umbkeelsed kaebavad pidevalt eesti arstide, meie teenindajate peale, nende heietusi võimendavad kohalikud kremljaditest komplekteeritud venekeelsed toimetused ja mõned venekeelsed poliitikud.
Ja te teete jõhkraid ellujäämise eksperimente eesti keele ainsa kaitseala ja tulevikulootuse ehk eesti kooliga!
Isegi Gruusia president Salome Zurabišvili ei pidanud vastu ja ütles intervjuus telekanalile CBS News, et talle käivad närvidele Venemaalt tulnud relokandid, kes kõnelevad vene keeles, mida president peab „vaenlase keeleks".
Gruusia president lisas, et teda ärritavad venekeelsed inimesed, kes tunnevad ennast Gruusias nagu kodus.
„Ajab väga närvi, kui sinu enda riigis on olemas inimesed, kes räägivad vaenlase keelt. Ja kes usuvad, et nad on siin oma kodus. Nad käituvad nii ja usuvad, et see ongi nende kodu. Nii et siin on õhuke piir. Ja seda liini on vaja kaitsta, et tulevikus meil ei toimuks intsidente, mis lubaksid Venemaal kasutada oma venekeelsete kodanike kaitsmise lemmikdoktriini," ütles Gruusia president Zurabišvili ja lisas, et tal pole volitusi, et mitte lasta enam venemaalasi Gruusiasse.
„See on küsimus võimudele. Minu käes pole kahjuks täitevvõimu,", kurtis Salome Zurabišvili.
Aasta tagasi, 27. oktoobril 2022. a. avaldas Postimees etnoloog Aimar Ventseli loo „Kohalikke solvab venemaalaste põlastav suhtumine nende keelde".
Seal oli kirjas:
„Vene keeles on nüüd aktiivses kasutuses uus sõna: „relokant". Need on inimesed, kes on Venemaalt lahkunud alates selle aasta veebruari lõpust, ehk siis inimesed, kes pagesid, kuna kartsid, et Venemaa läheb lukku, või keda survestati poliitiliste veendumuste tõttu, ja muidugi ka need, kes pagevad mobilisatsiooni eest. See on kokku üpris kirju kontingent.
Need inimesed ei taha olla migrandid, sest see sõna tähistab Venemaal Kesk-Aasia võõrtöölisi. "Ekspat" on jälle see sõna, millega kutsutakse läänlasi, kes on ümber asunud Ida-Euroopasse või kasvõi Lähis-Idasse. Nii mõtleski keegi nupumees välja „relokanti". Praegu on lahtine, kui palju on Venemaalt lahkunud inimesi alates Venemaa-Ukraina sõjast. Arve on esitatud mitmeid, ent väidetavalt on need tegelikult mitu korda suuremad kui ametlikud näitajad."
Eesti taasokupeerimine toimub Kaja Kallase klanni ja vasakäärmuslastest rahvusreeturite abil. Kõigepealt on see keeleline ja mentaalne okupatsioon, siis aga taastatakse interrinne ning seejärel restaureeritakse olukord enne taasiseseisvumist.
Loomulikult „Eesti paljurahvuselise rahva kilgete ja hõisete saatel", nagu Alliku-Lauristini hiilgeajal. Tallinnal on kuberner juba olemas.