See, mis toimub praegu Venemaal on paljastanud selle maa ajaloo ja rahva vaimuelu põhjast, ajaloo hämarusest üles kerkinud telje, milleks on nomaadidelt üle võetud püsimatuse ja paiksuse puudumine koos tarvidusega pidevalt kuhugi liikuda ja midagi vallutada, samal ajal kui oma siseriigis valitseb korralagedus ja viletsus, kirjutab Jüri Kotšinev.
Viimastel ukrainlaste andmetel nende vastu massilisi rünnakulaineid korraldanud venelaste üksuste kaotustest elavjõus pidid olema kaheksa ühele. See, et venelased ei tee väljagi asjaolust, et ühe ukraina võitleja kohta langeb kaheksa nende oma ei pane mind imestama. Juba ammu on venelaste sõjaülemad suhtunud oma vägede elavjõu kaotuste suhtes lihtsa ütluse kohaselt: „Küll eided uusi sünnitavad."
Sellise seisukohaga on nad sõdinud alates 13. sajandist – taktika, mis oli pärit ajast, kui Moskva oli Kuldhordi vasallriik. Maitse üle ei vaielda. Eurooplastele oli selline ümberkäimine oma elavjõuga oma sõjapealike poolt ilmselt mõistetamatu, aga selline on olnud suhtumine vene militaaride poolt oma sõdalastesse läbi sajandite.
Venemaal elas viimase rahvaloenduse andmete kohaselt pisut üle 143 miljoni inimese. Viimastel andmetel, mis pärinevad samuti Ukraina väejuhatuselt, on venelased kaotanud sõjas Ukrainaga kokku üle 300 000 mehe. Sellise rahvaarvu juures ei pane aga elavjõu kaotused Kremli juhtkonda demograafilise olukorra üle pead valutama isegi siis, kui kaotus elavjõus oleks olnud praeguse aja seisuga poole suuremad ehk siis 600 000. 300 000 langenud venelast on kolmandik eestlaste rahvaarvust. Need numbrid räägivad ise enda eest.
Venemaaga on selge, Venemaa on suur ja venelasi on palju. Vaadates maakaarti on näha, kui suure maa-ala Vene riik enda alla võtab. Mõistagi ei ole kogu maa ühtlase asustustihedusega kaetud, aga pilt, mis avaneb kaarti vaadates on pisut õõvastav ikka küll.
Eesti valitsuse praegust sisepoliitikat jälgides on näha hämmastaval kombel sarnast suhtumist oma rahvasse, keda valitsetakse, et kui rahvas ei jaksa makse maksta ja ei tule materiaalses mõttes oma eluga toime, siis küll ta kuidagi ikka toime tuleb ja kui ei tule, küll siis saab uut rahvast Eestisse tuua läbi migratsioonipumpade.
See on rahvastiku küsimuse lahendiks sobiv ka selles tähenduses, et kattub neomarksistide ja globalistide plaaniga, millest paistab juhinduvat kollektiivne Lääs oma liidrite tasandil. Vägisi jääb mulje, et Euroopa käitub oma heaolu ja isegi eksistentsi suhtes nagu mina käitusin oma nooruses enda tervisega. Käitub nii, nagu oleks heaolu ja eksistents sellesama Euroopa kõige suurem vaenlane. Miks on see nii ja miks on kollektiivne Lääs ning sealhulgas Euroopa otsustanud ise endal pea maha võtta, kusjuures võtta nüri kirvega oma kõri nüsides, ei ole mulle arusaadav ega saagi kunagi arusaadavaks.
Samuti võib vaid oletada, mis on selle põhjuseks, et peaminister väljendab järjest suuremat põlgust oma rahva suhtes. See on varjamatu ja üha kasvav põlgus ja mulle jätkuvalt mõistmatu. Ikka ja jälle kerkib minu ette küsimus, mis kerkis juba ammu, kui sai uuritud eestlaste kurba saatust läbi ajaloo. See küsimus kõlab nii: „Mis on parem – kas must katk või õitsev tiisikus?" Selle küsimuse all pean silmas seda, kas parem oli olla sakslaste või venelaste all viimaste sajandite ajaloosündmuste valguses. Praegu paistab, et nii kadakasakslased kui pajuvenelased on asendunud euroglobalistide ja paneuraasia pooldajatega.
Ma ise olen ammu aru saanud oma maailmakodaniku enesetunnetusest. Maailm ei piirdu Tallinna või Tartuga. Maailmas on veel Lissabon ja Pariis ja Berliin. Isegi New York on maailmas olemas. See teadmine ei tee minust aga ei rootslast ega hiinlast, oma juuri ei ole ma minetanud mitte üks gramm. See ei sega mind suhtlemast kasvõi mentaalsel tasandil nendega, kes ei oma mingit ettekujutust Eesti olemasolust. Teisest küljest ei vähenda see sugugi minu ihalust omaaegse Eesti Wabariigi elukorralduse ja esteetika järele.
Kõik see, mis toimub praegu Venemaal on paljastanud täiel määral selle maa ajaloo ja selle rahva vaimuelu põhjast, ajaloo hämarusest üles kerkinud telje, milleks on nomaadidelt üle võetud püsimatuse ja paiksuse puudumine koos tarvidusega pidevalt kuhugi liikuda ja midagi vallutada, samal ajal kui oma siseriigis valitseb täielik korralagedus ja viletsus.
Ühiskondliku elukorralduse jätkuv puudulikkus koos sooviga anastada pidevalt midagi oma piiridest väljaspool asuvat on ilmne joon, mille kaasaegne Venemaa on pärinud ajast, mil ta oli osa Kuldhordist. Pikalt on see joon olnud Venemaale omane rahvuskarakteri tunnusjoon, mis mõnikord vähemat või pikemat aega on olnud külmutatud seisundis. Praegune sõda Ukrainaga, mis algas 24. veebruaril 2022. aastal on selle tunnusjoone väga teravalt esile toonud.
Olen juba ammu rääkinud sellest, et venelasi on palju ja venelased on kõiki ära tüüdanud. See käib eelkõige Venemaa eurooplastest naabrite kohta, aga tegelikult ka kaugemate maade suhtumise kohta. „Hea inimese tunneb kaugelt ära", nagu rääkis üks mu kunagine sõber.
Mõistagi on praegune olukord maailmas selline, et mitte Venemaa üksi ei ela viimaste päevade eelses õhustikus, vaid tänu Venemaale tajub peaaegu kogu maailm, et kätte on jõudnud inimkonna viimane lõpuaeg. See on apokolüptiline aeg, kus sellise olukorra tekitajatelt ehk siis venelastelt oodatakse vastust, mis saab kõigest sellest edasi. Venelased on ju tekitanud sellise apokalüptilise olukorra, kus täna või homme oodatakse tuumasõja puhkemist ja maailma lõppu.
Mitteolemise võnge on kasvanud enneolematult suureks ja inimesed Euroopas vaatavad küsivalt venelastele otsa ning tahavad saada vastust, mis saab edasi. Venelastelt ei ole aga mõtet mingit vastust oodata, kuna nad ei tea ise ka mitte midagi. Putin teab, mida ta tahab. Putin, nagu muuseas ka Trump USA-s tahab teha oma riigi suureks. Suureks talle omases nägemuses. Trump soovib presidendiks saades teha USA jälle suureks. Hiina tahab samal ajal olla samuti üks ülisuurtest otsustajateks ning nii või teisiti ei loobu üksi suurriik oma ambitsioonidest mitte kunagi.
Kui asjad peaks minema eriti karmiks ja tuumasõda algab, siis ei saa loota sellele, et kui inimesed massiliselt hukka saavad, küll siis „eided uusi sünnitavad". Pole enam neid, kes sünnitaks.
Praegu jääb ülejäänud riikidel ainult pealt vaadata, mida suured teevad. Võib ehitada Rail Balticut, võib jagada rootslannast noorele kliimahullule audoktori nimetusi, võib purkikakamist nimetada kunstiteoseks ja Kaja Kallast võib nimetada peaministriks. See kõik ei loe, vaid päevad need on loetud…