Jüri Kotšinev teeb sissevaate Euroopa ajalukku, et uurida pisut, kuidas oli seadusandliku ja täidesaatva võimu omavaheline suhtestatus korraldatud Euroopa tsivilisatsiooni hällis, Vana-Roomas.
Eestis on viimasel ajal räägitud tihti parlamentarismi kriisist. Kriisis on tegelikult terve Eesti ühiskond ja selge on see, et sellises olukorras ei saa kriisist puutumata jääda ka kõige nähtavam Eesti riikluse osa – Eesti Vabariigi riigikogu.
Eesti Vabariigi seadusloomega tegelev institutsioon riigikogu on viimasel ajal nii Eesti valitsuse tegevuse tõttu kui veel mõnel põhjusel tekitanud olukorra, kus meie parlamentarism on jõudnud tupikseisu. Valitsuse teerullitaktika oma tahte läbisurumiseks, kus võimukoalitsioon kasutab ära oma saadikute enamust, on sisuliselt muutnud seadusandliku võimu ja täidesaatva võimu üheks tervikuks.
Huvitav oleks vaadata tagasi Euroopa ajalukku ning uurida pisut, kuidas oli seadusandliku ja täidesaatva võimu omavaheline suhtestatus korraldatud Euroopa tsivilisatsiooni hällis, Vana-Roomas.
Rooma riigi võimuorgani – senati (tuletatud ladinakeelsest sõnast „senex" ehk „vanem" või „vanemate kogu") ajalugu peetakse sama vanaks kui Rooma riiki ennast.
Alates kuningriigi aegadest on senat Roomas olemas olnud. Rooma esimese kuninga Romuluse ajast (771 eKr. – 717 eKr.), keda peetakse Rooma asutajaks, seati sisse senat, kuhu kuulus 100 meest. Nende saja esimese senati liikme järeltulijaid hakati kutsuma patriitsideks ladinakeelsest sõnast patricius, mis tulenes sõnast pater ehk isa. Patriitside näol oli tegemist Rooma algsete suguvõsade esindajatega, kelle käsutuses oli ühiskondlik maaomand. Tegemist oli valitseva seisusega, kes vastandus lihtrahvale ehk plebs´ile.
VI sajandi lõpus eKr. muutusid patriitsid kinniseks valitsevaks seisuseks, kellele kuulus võõrandamatu õigus kasutada oma tahtmise järgi ühiskondlikku maaomandit (ager publicus).
III sajandi alguses eKr. võrdsustati plebeide ja patriitside õigused ning plebeid liideti Rooma ühiskonnaga. Plebeide seisuse tipus olevad Rooma uued kodanikud moodustasid koos patriitsidega nobiliteedi (ladinakeelsest sõnast nobilitas ehk tuntud, õilis). Uue nobiliteedi hulka hakkasid keisririigi ajal kuuluma ka keisrite poolt sinna kutsutud Rooma provintside eliitide esindajad.
Rooma vabariigi aegadel (Res Publica Populi Romani) kätkes Rooma poliitiline süsteem endas demokraatlikke, aristokraatlikke ja monarhistlikke elemente.
Koos magistratuuri (ladinakeelsest sõnast magistratus ehk ülemus) ja komiitsidega (ladina keelsest sõnast comitio ehk koosolek), mis kujutasid endast rahvakoosolekuid, oli senat roomlaste ühiskondliku elu oluliseks elemendiks. Senati koosseisu kuulusid endised magistraadid ehk riigiametnikud. Senat koosnes neil aegadel 164 patriitsist ja 134 uuest senaatorist endiste magistraatide hulgast, keda hakati kutsuma paters consripti.
Alates 310. aastast eKr. hakati senatit komplekteerima patriitside ja plebeide seisuste esindajatest. Senati komplekteerimisega tegelesid tsensorid (ladinakeelsest sõnast censor ehk hindaja). Rooma kõrgemad ametikohad ehk kuuria ametikohad, kuhu kuulusid konsulid, preetorid, diktaatorid ja ratsaväe magistrid, andsid nende ametite kandjatele eluaegse senaatori koha.
Senat hakkas jagunema „nooremateks senaatoriteks" (iuniores) ja „vanemateks senaatoriteks" (seniores). Senati tööd juhtis vanim, väärikaim ning teenekaim senaator, keda nimetati princeps senatus.
Senati liikmed pidid vastama oma aja moraalsetele standarditele, mis kehtisid tollases Rooma ühiskonnas. Senatisse ei saanud kunagi ükski pankroti läbi teinud kodanik, ükski endine gladiaator ega kupeldaja.
Keiser Octavianus Augustuse (63. eKr. – 14. pKr.) ajal oli senaatorite varaline tsensus võrdne ühe miljoni tsestertsiga (hõbemünt – sestertius).
Senat istus koos ebaregulaarselt. Senati istungid kutsus kokku üks magistraatidest. Senati istungi eel avalikustati Rooma kodanikele senati istungi kava. Senaatoritele oli ilmumine senati istungile kohustuslik. Mitteilmumise korral ilma mõjuva põhjuseta ootas senaatorit selle eest trahv. Mõjuv põhjus istungilt puudumiseks oli tavaliselt mõne riikliku ülesande täitmine. Senati istungi kvoorumiks oli (63. aastal pKr.) 200 senaatori kohalolek. Senatis saatis küsimuste arutelu tihti aplaus, vahelehüüded ning muud kõnelejatele poolehoidu või vastumeelt ilmutavad toimingud. Otsused võeti senatis vastu hääletamise teel. Poolt või vastu sai hääletada, astudes istungisaali ühele või teisele poolele. Senatis hääletatud otsuseid võisid vetostada konsulid ja rahvatribuunid.
Senati kompetentsi kuulusid Rooma riigi finantsküsimused, riigi sisepoliitika ja välispoliitika. Senatile kuulus sõjaväelise ülemjuhatuse funktsioon ning kõik, mis puudutas sõjandust, Samuti otsustas senat kõike, mis puutus majandusse, sõdade väljakuulutamistesse ja rahu sõlmimistesse. Senat kinnitas seaduseid ja valimistulemusi ning kontrollis magistraatide tööd. Senat teostas riigi juhtimist. Senati otsused (senatus consulta) omasid seaduse jõudu samamoodi nagu omasid seda rahvakoosoleku ja plebetsiidi koosoleku (plebiscitum) otsused.
Senat mängis seega Roomas nii seadusandliku kui ka täidesaatva organi rolli. Senat oli samal ajal täidesaatva organi – magistraadi konsultatiivseks struktuuriks. Huvitav olukord võimude lahususe koha pealt vaadatuna.
Tegelikkuses oli aga senat Vana-Roomas kuni keisririigi ajastuni de facto Rooma valitsuse rollis.
See, kui üks riigiorgan on võtnud enda peale võimu täidesaatva kui ka seadusloome funktsiooni meenutab mulle väga praegust olukorda Eesti Vabariigis. Vana-Rooma oli paljudele Euroopa hilisematele riikidele eeskujuks. Rooma kultuur ja teadus, kirjandus ja meditsiin, juriidika ja sõjandus, maksupoliitika ja palju palju muud on siiani suurt jälge omavad asjad nii printsiipides kui terminoloogias, mis on kasutusel tänapäeva maailma selles osas, mida veel Euroopaks nimetatakse.
Inimese olemus ei ole aga muutunud enam kui 2 000 aastaga. Jääb üle vaid võrrelda omaaegseid riigimehi ja poliitikuid praegustega. Vaevalt, et Marcus Porcius Cato Major (Vanem), kes elas 234 eKr. – 149 eKr. on võrreldav näiteks meie praeguse peaministriga. Neid teeb sarnaseks vast ainult mõlema plebeilik päritolu. Marcus Porcius Cato pärines plebeide Porcius`te suguvõsast. Just Cato Vanemale kuulub minu lemmiksentents – „Tark õpib lollidelt rohkem kui loll tarkadelt".
Cato võitles omal ajal Vana-Roomas liigse luksuse ja kõige kreekaliku kui dekadentliku vastu, aga see ei tee teda veel sarnaseks meie kaasaegsete kärpepoliitika ajajatega praeguses valitsuses. Cato hüüdnimi oli tema eluajal „tsensor". Millise hüüdnime teenib välja praegune Eesti peaminister, ma ei tea. Cato vanema kõige kuulsam ütlus on „Ceterum censeo Carthaginem esse delendam." (Muuseas ma arvan, et Kartaago tuleb hävitada.).
Meie peaminister korrutab kogu aeg, et „raha ei ole" ja veel seda, et „mina olen peaminister". Kui Vana-Rooma akronüüm Senatus Populusque Romanus näitas Rooma senati ja kodanike vahelist võimu jaotumist, siis milline akronüüm sobiks näitamaks võimu jaotumist praeguses Eestis meie valitsuse ja kodanike vahel. Kas tõesti Kaja Kallas ja tema tahe.
Aeg, juhul kui seda on inimkonnale veel antud, paneb alati kõik lõplikult paika. Cato Major (Vanem) ja tema pojapoeg, Vana-Rooma filosoof Marcus Porcius Cato Minor (Noorem), on jäänud ajalukku läbi sajandite. Kas mäletab keegi tulevikus siin maal elanud poliitikuid Siim Kallast ja Kaja kallast, seda näitab aeg.
On äärmiselt meelevaldne ja ebaõiglane võrrelda Vana-Rooma suurkujusid ja riigimehi tänapäeva Eesti poliitikutega. Ebaõiglane on see mõistagi roomlaste suhtes, aga nende teod ja tegemised on olnud nii võimsad, et selline võrdlus nende mainet kuidagi kahandada ei saa.
Teisalt on päris õpetlik aeg-ajalt võrrelda kirbutsirkuse tegelasi tõeliste tegijatega inimkonna ajaloost. Paika lähevad proportsioonid ja väärtusskaala muutub selgemaks. Tõsi on seegi, et ainult teatud ajastul, teatud geograafilises punktis sündimine iseenesest veel midagi ei anna. Ise peab ikka mees olema. Ilves, keda hüütakse Toomas Henrikuks oskab rääkida ja kirjutada ladina keeles, aga see ei tee temast veel Cato sugust riigimeest.
O tempora, o mores! Nii hüüdis kunagi Vana-Rooma filosoof ja poliitik Marcus Tullius Cicero. Ka mina võin vabalt hüüda seda sama praegusel ajal, lootes, et mind ei taba Cicero saatus, kes lasti hukata 43. aastal eKr. Roomas parasjagu Octavianusega võimu jaganud 44. aastal eKr. mõrvatud Julius Caesari endise liitlase Marcus Antoniuse käsul.
Praegusel ajal on Eesti Vabariigis veel ohutu olla publitsist. Veel ei ole jõustunud „vihakõne" seaduste pakett.