Internatsionaalne liberaalistide, sotsialistide ja globalistide seltskond on võtnud oma sihiks alustatu lõpuni viia. Nende loodud kliimahullude liikumine ja soovahetajate „uus maailm" on vahendid lagundamaks vana ja traditsioonilise ühiskonna algrakku – perekonda kui mehe ja naise liitu, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Me elame turbulentsel ajal. Miski ei loe. See, mis oli kindel veel eile, on täna kadunud, nagu poleks kunagi olnudki. Mees- ja naissugu on tasalülitatud ja abielu ning niisama porduelu on võrdsustatud. Ühiskonna hinnangud on kujundatud tänasel päeval selliseks, et taunimist väärib hoopis vana ja traditsioonilise perekonna kui institutsiooni austamine.
Hullunud kliimaaktivistid on igavese puberteediea eripäradele kohaselt möllanud juba aastaid, märkamata seda, et peagi asendub nende permanentne puberteedi mässumeelsus kliimaksiga, mis neil samuti üle ei lähe.
Ühiskond on Euroopas ise endale kehtestanud uued normatiivid ja peab neist vägisi kinni. Eks muidugi oli Euroopa „rajalt maas" ja normaalsuse rööbastelt kõrvale keeranud juba 20. sajandi algusest saadik.
Esimene maailmasõda, mis tõi endaga kaasa paratamatud revolutsioonilained Euroopas, kujundas selle geopoliitilise ala põhjalikult ümber. Tšehhoslovakkia ja Ungari, mis tekkisid Austria-Ungari Impeeriumi asemele on vaid üks näide suurest muutusest Euroopas. Samasse ajajärku jääb ka Soome, Eesti, Läti ja Leedu iseseisvate riikide teke.
Venemaal kehtestati sovdeepia (sovet deputatov) võim ning Ukrainal, Kaukaasial ning Kesk-Aasia riikidel ei õnnestunud ennast rahvusriikidena lahti murda endise impeeriumi asemel välja kuulutatud punaimpeeriumi raudsest ja verisest haardest.
Soomel ja Baltimaadel see aga õnnestus. Kuigi juba 1940. aastal tuli nõukogude venelaste grusiinist liidri Stalini kondine ja verine käsi ja kägistas need noored riigid surnuks. Soomlased hakkasid aga vastu ja võitsid punavenelased lahingutandril. Nende iseseisvus säilis, kuigi kaotati teatud territooriumid.
Me kõik teame, mis toimus peale Esimest maailmasõda ning sellele järgnenud Teise maailmasõja ajal ning peale seda. Kaks supervõimu hakkasid jagama maailma mõjutsoonideks. Punane Hiina veel kosus ja ootas oma aega. USA jA CCCP olid need vaalad, mis jagasid maailma kaheks leeriks – sotsialistlikuks ja kapitalistlikuks ning vedasid omavahelist vägikaigast, kuni CCCP ei suutnud külma sõja tingimustes USA-le ja tema satelliitidele enam konkurentsi pakkuda ja lagunes nii majanduslikult kui poliitiliselt laiali.
Baltimaad said taastada omariikluse. Kõik see on teada. Minu kauge esiisade maa Gruusia heitleb praegu uuesti vene karu haardega ega pääse sealt välja. Kes selles on süüdi ja kes ei ole, ei ole paraku tegelikult üldse tähtis.
Kunagise võimsa Gruusia valitsejanna Taamar Suure troonil on juba ammu istunud kollaborandid ja venelaste ees lömitajad, ka kuningas Davit Ehitaja on ammu unustatud kui uhke rahva uhke valitseja. Katariina II-st alates on grusiinid venelaste all ja ilmselt jäävad sinna veel kauaks.
Kas saab siis nimetada Euroopat kõige selle aja jooksul eeskujulikuks ja ausaks riikide koosluseks? Ei saa. Igaüks oli seal alati oma väikeste huvide eest väljas ja praegune Euroopa Liidu muinaslugu on kasulik uut liiki üleeuroopaliku koonduslaagri ehitajatele.
Maailmarevolutsioon, mis algas 1917. aastal Venemaal ei saanud sellele järgnevate aastate jooksul üle kasvada kogu Euraasiat haaravaks totaalseks revolutsiooniks ja nüüd paistab, et tehakse teine ja ilmselt edukas katse viia lõpuni siis alustatu.
Internatsionaalne liberaalide ning sotsialistide ja globalistide seltskond on võtnud oma sihiks alustatu lõpuni viia. Nende loodud kliimahullude liikumine ja soovahetajate „uus maailm" on vahendid lagundamaks vana ja traditsioonilise ühiskonna algrakku – perekonda kui mehe ja naise liitu.
Kui seda kõike arvestada, siis on praegune masendav turbulents eurooplaste enesetunnetuses ja enesemääramises viinud mind tõdemuseni, et kõik minu ümber toimuv on vaid tuhk ja põrm ning ei midagi enamat.
Kuni inimene elab, tunneb ta ennast igavesena. Kuni inimene hingab, on tal alati mälusopist võtta tema mälestused. Seda seni, kuni jätkub tema maine elu. Siis, kui on hingatud viimast korda selles elus sisse ja välja, muutub aga kõik. Mis siis edasi hakkab saama, me ei tea. Me võime vaid uskuda. Hea, et võime. Muidu oleks kõige ebaloomulikum asi, millega inimene silmitsi seisab – surm – talle talumatu katsumus.
Kõike kirjutatut arvestades soovitan parteitu kõrvaltvaatajana valida peagi toimuvatel Euroopa Parlamendi valimistel Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esindajaid. Nad seisavad välismigratsiooni vastu ja üritavad kaitsta Eesti maad eestlastele kohase ja sobiva elupaigana järgnevateks aastateks.
Nad ei taha lubada siia võõraid – võõraid keelelt, kommetelt, värvilt, tavadelt ja kõigelt muult. Neid, kelle koht ei ole siin, ei tohi siia lasta mingil juhul ja selle eest lubavad rahvuskonservatiivid seista ning mul ei ole mingit põhjust neid mitte uskuda.
Teistel erakondadel on selles suhtes eestlaste tulevikust täiesti ükskõik. Ma ei kujuta ette neid, kes valivad Eestit Euroopasse viivat E200. Inimesed, ärge valige neid tegelasi mitte kuhugi. Nad müüvad maha teid ja Eestimaa. Müüvad ja ei pane seda isegi tähele.
Praegune Eesti Omakaitse on olemas rahvuskonservatiivide näol ja seda omakaitset on vaja igati tugevdada. Läbi kogu Euroopat katva globalismiläbu, läbi hullunud ja kiskleva maailma, läbi kõikemüüdavuse ning alatu ja võltsi ning valeliku poliitikute karjuva ja klähviva kakofoonia on kusagil pilvede taga ikka veel uhkelt seismas Toompea lossi Hermanni torn, mille tipus lehvib lipp.
See lipp on sini-must-valge.