Nagu iga aastatelt kui loomuselt täiskasvanud inimene suudab elada kõrvuti nendega, kellel on temaga vastupidine arvamus, nii peab seda suutma ka iga partei, riik, ühiskond. USA demokraadid seda ei suuda, kirjutab Roland Tõnisson kolumnis.
Ei ole vaja karta, et ühiskonnas on lõhed. Kartma peab, kui kõik on sama meelt. Muidugi meeldib meile olla mõttekaaslaste seltsis, kus keegi ei vaidle vastu ja kõik on nõus: „Õigust räägid! Õigust!" Keegi Adolf Hitleri biograaf pani raamatusse sellised read: „See oli siis, kui Hitlerist ei olnud veel saanud Juhti. See oli siis, kui talle võisid ka parteikaaslased öelda: „Adolf! Sa sonid!""
Ei ole vaja karta kriitikuid. Kartma peab seda, kui kriitikud vaikivad. Sest siis on tegemist diktatuuriga. Jutud lõhestunud ühiskonna tervendamisest on teadlikult manipuleeritud ja eesmärgiga suruda võimupositsioonilt maha opositsioon. Mitte keegi ei suuda suunata inimesi mõtlema, rääkima ja toimima ühiselt teisiti kui survestades.
Aga nii, nagu iga täiskasvanud inimene – nii eluaastatelt kui loomuomadustelt suureks saanu – suudab elada inimestega, kellel on temaga vastupidine arvamus, nii peab seda suutma ka iga partei, riik, ühiskond. Soomlaste veteranpoliitik Johannes Virolainen kaotas aastal 1980 Soome Keskerakonna juhi valimistel Paavo Väyrynenile ja kui küsiti tema arvamust juhtunule, vastas ta lühidalt legendaarseks saanud lausega: „Rahvas on rääkinud, aitab lobast" ehk „Kansa on puhunut, pulinat pois." Soomlased on osanud ajada poliitikat kainelt, realiteedist lähtuvalt, sest on usutud süsteemi õiguspärasusse.
Olin kord ise häältelugejaks ühe Helsingi valimisjaoskonnas kohalike omavalitsuste valimiste ajal ja seega tunnistajaks, kuidas selles osakonnas sai teistest määratult kõrgema häältesaagi Põlissoomlaste juht Jussi Halla-aho. Komisjoni esimees, õigemini esinäitsik, sai sellest mikronärvivapustuse. Uskumata tulemust, loeti sellele koletislikule kurjamile antud hääled veel kord üle: „Joopajoo …" pidi tõdema esinäitsik nukralt ja jätkas oma tööd. Rahvas oli rääkinud. Ja soomlased said sellest aru.
Ükskord juhtus Ameerikas selline lugu, et presidendiks valiti vabariiklane Donald Trump. Hoolimata sellest, et demokraatide eest said valida surnud. Hoolimata sellest, et demokraatide poolt hääletasid illegaalid, kellelt identifitseerimiseks dokumentide nõudmine tembeldati rassismiks. Vaatamata sellele, et valimisjaoskonnast valimisjaoskonda sõitsid bussid vabakutseliste antitrumpistidega, kes selle eest korralikult makstud said: „Varasem töökogemus ei ole nõutav." Nii reklaamiti seda töövõimalust meedias ja seda pikemalgi perioodil enne ja pärast valimisi.
Mitte ühelgi korral ei ole vabariiklased väljendanud ennast märatsedes, olles leppinud presidendivalimistel vastaspartei võiduga. „Demokraadid" seda ei suuda. Orkestreeritud ja hästifinantseeritud protestimäratsemine on saanud USA-s igapäevaseks nähtuseks. Aga on veelgi arenguruumi – kas lisaks mõrvakatsetele ja nendest mitterääkimisele pärast ebaõnnestumist mõeldakse veel miskit välja?
Adam Turner, riikliku julgeoleku ja poliitikateaduse õppejõud, ennustab Donald Trumpile edu praegu käimasolevas valimisprotsessis. Tema arvates on demokraadid jäänud kinni vanade, äraleierdatud süüdistuste pöörisesse, mis kuhugi ei vii – Trump on šovinist, natsist, jõhker naisteahistaja, rassist ja isehakanud diktaator.
Adam Turneri arvates ei suuda Kamala Harris enam kallutada olukorda enda kasuks. Seda põhjusel, et halval järjel majandus koos inflatsiooniga on andnud suure löögi praeguse administratsiooni mainele. Rääkimata illegaalse immigratsiooni probleemist – migrandid mõrvavad ja röövivad, ning see, et Harris korraks ennast laskis kaameratel Mehhiko piiri ääres üles võtta, ei ole suureks abiks. Viimasel ajal on hakatud palju rääkima ka sellest, et Harris ei ole pidanud palju pingutama oma karjääri jooksul, kuna on osutunud mugavaks käsutäitjaks ja varipersooniks, millist rolli ta täidab ka praegu – suutmatus ise mõelda ja rääkida ilma etteantud tekstita on selle ilmseks tõestuseks.
Igasugused ennustused on eksiteed. Ei saa olla kindel, et uus president on Donald Trump. Või Kamala Harris, nagu truualamlikult kinnitab ERR oma programmis. Ajakiri „Life" pidi kunagi korjama müügilt tiraaži, mille esikaanel figureeris president Hillary Clinton. Ennustustega tuleb olla ettevaatlik.
Seepärast ma vaid loodan, et valimised USA-s võidab Donald Trump. Aga – raha ja demagoogia vastu on meie maailmas raske minna. On siiski lootus, et mujal maailmas peetakse valimised enam-vähem ausalt, mitte nagu mõnes enda meelest edumeelses väikeriigis, kus on võimalik valimistulemusi e-süsteemi abil võltsida ja võim lihtsalt kaaperdada.