Emeriitprofessor Timo Vihavainen on refereerinud maailmaajakirjandust ja jälginud, mida arvab planeedi üldsus USA presidendivalimistest, poliitilistest hegemoonidest ja sõjast Ukrainas.
Üks tuntud skulptuur Helsingis püüdis selgitada, mida maailma rahvad tahavad või õigemini nõuavad rusikad püsti ja ilmselt kõvasti karjudes. (1990. aastal Moskva linnalt Helsingile kingitud taies „Rahu kogu maailmas." Alates 2022. aastast ladustatud seoses teetöödega.) Rahu nad muidugi nõuavad, aga tavaliselt vaid omale maale. Lisaks sellele nõutakse raha ja toitu. Armastustki vajatakse, aga selle hankimine nõudmise teel on keeruline asi, seega see selleks. Kuidas iga rahvas üritab saavutada neid eesmärke ja millistena nähakse selle saavutamise tingimusi, on kahtlemata huvitav asi.
Oleme juba distantseerunud sellest eufoorilisest perioodist, mil arvati, et suurimaks võimalikuks vabaduseks on kindlasti kogu maailmale hankida seda, mida ta tahab ja vajab. Siit võiks järeldada, et kõigil on põhjust seda soovida ja et seda kõik ratsionaalselt omakasu soovijad tahavadki.
Maailm on selle asemel peagi täis antagonisme (vaenulike ühiskondlike jõudude kokkupõrge ja nendevaheline lepitamatu võitlus, allikas: Wikipeedia) ja selles olukorras ei aita ka muu kui valida üks pooltest, nagu on öelnud meie väljapaistev mõtleja, endine peaminister (Sanna Marin, tõlk), kui temalt uuriti, mida peaks tegema.
On selge, et nüüd nähaksegi samu asju erineval moel, kui neid vaadeldakse maailma eri otstest. See, mis on Ameerika kolledžinoorte või Soome meedia arvates iseenesest mõistetav ja tingimusteta õige, võib teiste arvates olla vale ja isegi täiesti hullumeelne.
Poliitika on tahte asi. Inimesi ei või panna tahtma seda, mida nad ei taha. Nende arusaam sellest, kuidas soovitut saavutada, võib olla halvasti põhjendatud ja tõenäoliselt nii ongi, ent selline elu kord juba on. Ameeriklaste enamus valis Trumpi, venelased pooldavad Putinit ja Hiina majandussuurriik, mis põhineb reaalmajandusel, mitte fiat-valuutal (Fiat-valuuta on maksevahend (esindusraha), millel puudub oma- või tegelik väärtus. Mõiste "fiat" pärineb ladina keelest ja tähendab „laske seda teha", kuid tänapäeval on see omandanud tähenduse "Nii on!", s.t paberraha väärtust märgib number, mis sellele on trükitud. Allikas: wikipeedia), on maailmas kõva sõna ja Hiina ei ole kellegi väljaspoolse käskida ega hirmutada.
Ajakirja Economist uues väljaandes kommenteeritakse huvitava ülemaailmse arvamusuuringu tulemusi. Erinevates maades valiti 1000 isikust koosnev esindav kogum, kellelt küsiti arvamust presidendivalimiste Trump versus Harris kohta, arvamust Ukraina sõjast ja ka seda, kes oleks parem maailma juhtriik, Hiina või USA. Küsitlus viidi läbi käesoleva aasta juulis ja augustis. Küsitletavaid oli kokku 30 000.
Harrist pidas oma valikuks 45% vastanutest ning 33% Trumpi. Huvitaval kombel sai Trump suure enamuse Vietnamis ja Türgis ning juhtis ka Nigeerias, Indias ja Hong Kongis, Egiptuses ja Saudi-Araabias. Argentiinas ja Indoneesias jagunesid hääled peaaegu võrdselt. Harrise pooldajaid leidus enim Lõuna-Koreas, Rootsis, Saksamaal, Hollandis ja Prantsusmaal. Ka Hispaania, Jaapan, Keenia ja Inglismaa olid Kamala pooldajad.
Kui küsiti, kes peaks võitma Ukraina sõja, pooldati Venemaad üpris innukalt (enam kui 50%) Indoneesias ja Vietnamis. Veidi tasavägisem oli olukord Egiptuses, Indias ja Saudi-Araabias, kus siiski enamus pooldas Venemaad. Suurim Ukraina toetaja oli Lõuna-Korea (75%) ja ka USA, Brasiilia, Saksamaa, Lõuna-Aafrika ja Nigeeria olid Ukraina poolel.
Ent keda taheti näha maailma juhtiva riigina? USA-d või Hiinat? Hiinat pooldasid Egiptus ja Saudi-Araabia (enam kui 50%). Türgis ja Hong Kongis sai Hiina napi enamuse. See-eest Lõuna-Koreas oli Hiina toetus peaaegu null ja Indiaski väga madal. Prantsusmaa, Saksamaa ja Brasiilia olid samuti kindlad USA pooldajad, nagu ka Nigeeria, Mehhiko ja Lõuna-Aafrika. Hiinat pooldas kõigist vastanutest 22% ja 59% olid USA poolel, mis on üsna kindel tulemus. Peab tähele panema, et küsitlus toimus käesoleva aasta suvel. USA võimalik uus poliitika võib loomulikult tuua selles asjas palju muudatusi.
Minu arvates on huvitavaim tulemus see, et Ukraina pooldamine sõjas, Harrise toetamine valimistel ja USA toetamine maailma juhtivaima riigina ei kattu üksteisega.
Teiseks tulemuseks on, et USA liitlased ei ole tingimata tema hegemoonia suurimad pooldajad ega ka mitte Ukraina toetajad. Teisalt näitab BRICS (investeerimisvõimaluste edendamiseks loodud liit, kuhu kuuluvad Brasiilia, Venemaa, India, Hiina, Lõuna-Aafrika, Iraan, Egiptus, Etioopia ja Araabia Ühendemiraadid. Allikas: Wikipeedia) maade hajutatus tulemusi nende vastustes.
Mingisugustki ühtset USA-vastast poliitilist rinnet oleks raske ette kujutada, kui rahvaste arvamused otsustaksid riikide poliitika. Nii see asi aga ei ole.
Geograafiliselt ja nii öelda geopoliitiliselt tähelepanuväärne on India ja Hiina traditsiooniliselt pingelise suhte kajastumine ka küsimuses maailma juhtivamast maast. Tegelikult on küsimus tihti pigem hiinavastasuses või hirmus selle ees, kui ameerikameelsuses. Need, kes asuvad Hiinale lähedal, mõistavad, et võõrad isandad, kelle oht on reaalne ja ajalooski tuttav, ei parandaks praegust olukorda.
Lõuna-Koreas ollakse sõna otseses mõttes ameerikalikumad kui USA-s. Teisalt on kummardused Trumpi ja Harrise vahel Vietnamis ja Lõuna-Koreas üksteise peegelpildid. Vietnam toetab vabariiklasi ja Lõuna-Korea demokraate.
Sellistele uurimustele võib alati viidata üleolevalt, kui nad mingil põhjusel ei meeldi. Ega´s asju maailmas otsustata inimestelt küsimisega. Maailma rahvad võivad nõudagi rahu, raha ja toitu, aga nende saatuste üle ei otsustata turuplatsidel. Võidakse vahetada valitsus, aga seejärel teeb see, mida heaks arvab ja mõtleb harva sellele, mida rahvakogunemine turul võiks ühe või teisest asja kohta öelda.
Vähim, mida sellest Economisti läbi viidud uurimusest võib öelda, on see, et ta avardab vähemalt meie vaatenurka. Maailmas toimuvat ei ole vaja mõista liiga kiiresti ja pelga kõhutunde järgi.
Timo Vihavaineni blogikirjutise tõlkis Roland Tõnisson