Rumalus on tänapäeval nagu mingi hullumeelne koletis, kes on kaaperdanud võimu ilu, headuse ja tarkuse üle. Meie ajal süüdistavad pimedad nägijaid ühiskonna lõhestamises ja rahva vihkajad rahva kaitsjaid viha õhutamises ja rahva hirmutamises, kirjutab Malle Pärn.
Sotsiaalmeedia (oma parimas osas) on mingis mõttes nagu avalik ülikool, kus me õpime üksteiselt, üksteise postitustest, asjaliku ja vajaliku informatsiooni jagamistest.
Mina küll ei nimetaks seda mingiks rämpsuplatvormiks, mul on palju väga arukaid ja ausaid sõpru, kes ei postita lollusi ega tühist loba, vaid arukaid analüüse ja mõistlikku kriitikat meie ühiskonnas vohava rumaluse ja võimukaaperdajate ülbe karistamatuse kohta.
Kuna meil ausat ajakirjandust enam ei ole, siis tuleb ju suurem osa informatsiooni internetist. Tänu sõprade postitustele leian ma üles mind huvitavad teemad ja mulle vajalikud artiklid, ma ei pea neid minema kuskilt internetist ise otsima. See on suur aja kokkuhoid.
Ja tegelikult isegi nendelt ma ju õpin, kes tulevad tüütute herilastena vahele nõelama, sõimama ja halvustama seda, mida ma siiralt ja murelikult kirjutan ja postitan. Nende nõelamised on primitiivsed sildistamised ja halvustamised. Ikka peamiselt ülbe: "küll sa oled loll!" või "seniilne mutt, kes ainult vingub", sest rohkemaks ei ole need netiherilased enamasti võimelised.
Nii et ka nendele olen ma tänulik, sest mina ei hakka neile samasuguseid loosungeid vastu karjuma, mina mõtlen ja analüüsin. Ja paljastan nende primitiivse stampsõimu. Ja vastan nii viisakalt, nagu hetkel oskan.
Kõiki konservatiive süüdistatakse kurjuses ja vihkamises. Eks aus tõerääkimine ajab ju valetajad vihaseks?
Igast sellisest valesüüdistusest paistab välja ilmselge vahkviha ja tigedus. Ja rumalus, sest inimene ei saa aru, et teeb hoopis ise seda, milles süüdistab teist. Nõnda on iga selline nõelamine nagu netiherilase enda autoportree. Tema nooled lendavad iseenda südamesse.
Postitasin kord viite oma pikale artiklile, kus analüüsisin vastukajasid Mart Helme sõnavõtule riigikogus. Keegi nõelas sinna kommentaari: "Malle, mis on su probleem?"
Peatselt postitasin viite järgmisele artiklile, seesama herilane nõelas jälle: "Mis sul viga on, miks sa vingud ja virised?"
Nõukogude ajal suleti mõned "teisitimõtlejad" vaimuhaiglatesse. Et kui nõukavärk ei meeldi, siis peab ju midagi viga olema?
Arvo Valtonil on aforism: "Teisitimõtlejad on need, kes mõtlevad teisiti kui need, kes üldse ei mõtle."
Minu probleem on selles, et ma näen seda, mida see netiherilane ei näe, mõistan seda, mida tema ei mõista. Kummal meist siis õieti on "probleem"? Kas sel, kes näeb ja mõistab, või sel, kes ei näe ega mõista? Kumb on invaliid, kas pime või nägija?
Meie ajal süüdistavad pimedad nägijaid ühiskonna lõhestamises ja rahva vihkajad rahva kaitsjaid viha õhutamises ja rahva hirmutamises. Et miks ei võiks me ometi kõik rahulikult pimeduses uinuda ja üheskoos roppe lorilaule joriseda?
Minu probleem on selles, et ma tahan endale ja kõigile teistele siin Eestimaal normaalset elu, mitte mingit hullumeelset ja inetut karnevaliringmängu!
Aga mis on selle inimese probleem, kes tuleb (olematu konto nime alt) mõistlike inimeste ausasse arutelusse vahele segama, kuulutades, et kuna tema ei saa siin avaldatud mõtetest aru, siis ärgu olgu kellelgi õigust neid üldse avaldada?
Tema eesmärk on ülbelt "tühistada" igasugune mõistlik mõttevahetus, suunata see "vihakõne" roobastesse, ärritada mõistlikult arutlevad inimesed tigedat herilast tõrjuma, et siis karjuda: "mind solvati! Vaadake, niisugused te oletegi!" Unustades, et ise just enne seda solvavat repliiki virutas teisi kaikaga. Või loopis haisva sõnnikuga.
Küsisin vastu: "Aga kes sind siia kutsus?"
Selle peale öeldi, et see on avalik postitus, kõigile lugeda.
Muidugi on avalik postitus. Ma ei jaksa kõiki sõbraks pakkujaid üle kontrollida, ma võtan harva vastu uusi sõbrakutseid, ainult siis, kui inimese nimi on mulle vähemalt kommentaaridest tuttav, ma ei taha endale liberaalidest valesõpru, ma ei taha sõpradeks mingeid netiherilasi.
Avalik postitus ei ole nagu palgaline avalik naine, kes peab valimatult igaühega magama.
Mu postitused on avalikud selleks, et neid võiksid lugeda kõik, kes neid oskavad ja tahavad lugeda, kellele minu kirjapandud mõtted on vastuvõetavad või koguni omased.
Jah, muidugi avaldan ma neid kirjutisi mõttekaaslastele, mitte selleks, et keegi tuleks mulle mingil oma imelikul tasandil vastu vaidlema, maha tegema seda, mida mina pole öelnud, mis ta on ise minu kirjutisse sisse luulutanud. Nagu ateistid sõdivad omaenda väljamõeldud jumalatega, nii ka netiherilased materdavad omaenda väljamõeldud vaenlasekujusid. Omaenda õlgmehikesi. Põhimõtteliselt ju iseennast!
Niisiis, ma EI kirjuta nendele, kes ei oska mu artikleid või minu emakeelt lugeda. See on paratamatus, mina näiteks ei lähe arvustama mõne füüsiku teaduslikku artiklit. Kirjutan ainult sellest, mida mõistan ja tean, millega olen põhjalikult tegelnud. Ja kirjutan nendele, kes suhtuvad kaasinimesse austusega, mitte ülbe arrogantsiga või tigeda mõistmatusega.
Minu küsimus oli õigustatud, miks sa sekkud vestlusse, millest sul (sinu kommentaari järgi otsustades) puuduvad üldse mingid teadmised? Kui sa ei mõista isegi seda, MIKS mingi artikkel on kirjutatud, selle sisust või seal avaldatud mõtetest rääkimata? Mis on sinu enda probleem? Kas ustavus kohustuslikule ideoloogiale või lihtne endapõlgusest tekitatud tigedus kõige vastu, mis sulle ei meeldi?
Kui paljud neist netiherilastest on palgatud ja kui paljud on lihtsalt arrogantsed inimesed, kes aina otsivad konflikte ja tunnevad rahuldust, kui neil õnnestub mõistlikud inimesed normaalse vestluse rajalt eemale, sõimlemise vooluga kaasa tõmmata? Enda tasandile. Sest tervemõistuslik arutelu käib neile üle jõu.
Arukas inimene otsib sotsiaalmeediast seda, mis talle mingit teda huvitavat informatsiooni või inimlikku hingetuge pakub ja millest ta aru saab. Otsitakse ikka pigem mõttekaaslasi, et nendega asju arutada, sest nendelt on võimalik midagi õppida.
Normaalne inimene tahab vaimselt areneda, targemaks, teadjamaks saada, mitte sõdida terve mõistuse vastu, mitte aina arrogantselt kakeldes mingeid äraõpitud stampvalesid levitada.
Inimesed oleks ka nagu pluss- ja miinusmärgiga, positiivseid huvitab tõde ja reaalsus, negatiivsed tahavad lõpmatuseni tõele vastu vaielda ja ühiskonnas konflikte tekitada, tembeldavad tõeotsijad vaenlasteks ja muudkui materdavad neid. Kordavad kuskilt äraõpitud stampsolvanguid nende pihta, kes on poliitiliselt "sõnakuulmatud" ja kipuvad ise maailma asjade üle otsustama.
Siis ütlevad need sõimajad veel, et "ah sinu jaoks on õige ainult sinu arvamus" – aga muidugi on, sest kui ma ei oleks kindel, et mu mõtted on õiged, siis ma ju neid ei avaldaks! Nii lihtne see ongi!
Tõdesid ei ole sada ega tuhat, nagu liberastid arvavad, tõde on üks: tõde on reaalsus. Ma ei pea end ilmeksimatuks, – kui ma eksin, siis on – minust targemal inimesel – võimalik see mulle selgeks teha. Mina oskan lugeda. Aga, palun, suhtleme ikka eesti keeles, mingit poliitkantseliiti ega netiherilase primitiivset argood ei kavatse ma kunagi ära õppida. Ka ei soovi ma oma kallist aega raisata liberaalide tühja demagoogiaga maadlemise peale.
Mis on arvamus?
Kunagi räägiti "arvamuste paljususest", mis pidi justkui kuuluma ka demokraatiasse?
Kas seda tehti tegelikult selleks, et tõe ja moraalireeglite kitsaste uste vahelt sisse toppida vale ja moraalirelativism, et ühiskonna alustalad läbi saagida, et rajada sellega roheline tee inimlikkuse hävitamisele?
Nüüd, kus kväär(uhhuu)teadused on päristeadustest tähtsamaks tõstetud, püütakse need uksed jälle kinni suruda, ning tõde ja klassikalised moraalireeglid ja normaalsus meie elukeskkonnast välja, sinna kinniste uste taha lükata.
Erinevad "arvamused" ei ole kunagi võrdsed olnud. Arvamused, mis väärivad ajakirjanduses avaldamist, peavad põhinema teadmistel, mitte emotsioonidel või kellegi vihkamisel.
Mina ei soovi mingit uhket poosi või kõrgemat trepiastet poliitilises (ega ka mingis muus) hierarhias, ma kirjutan seda, millesse usun. Erinevalt nendest, kes kirjutavad seda, mida neil kästakse kirjutada.
Mina soovin analüüsida seda, mis toimub ühiskonnas, mille liige ma olen. Mul on kaks lapselast, nemad peavad siin maailmas edasi elama, minu aeg saab ju varsti otsa.
Muidugi kirjutan ma asjadest nii, nagu mina neid näen. Kuna mul on väga palju lugejaid, mu artiklid on mitmel korral olnud esikohal (uudis.net), järelikult on neid kellelegi vaja. Väga paljud on mind eriliselt tänanud ja öelnud, et ma olen kirjutanud üles ka nende mõtteid!
Miks peaksin ma siis kuulama mõnd magusa lõhna peale kohale lennanud netiherilast, kes tahab mind ära keelata? Tema ei mõista seda, mida ma kirjutan, sellest piisab talle. Tema küsib minult, kes ma üldse olen, kes on andnud mulle "mandaadi" võtta sõna selle üle, mis on meie elus õige ja mis on vale.
Aga seda ta ei küsi, kes tema ise on, kes on temale andnud "mandaadi" mind ära keelata või hukka mõista või avalikult sõimata?
Rumalus on tänapäeval nagu mingi hullumeelne koletis, kes on kaaperdanud võimu ilu, headuse ja tarkuse üle.
Mina oma kirjutistes püüan paljastada seda agressiivset rumalust, ülbust, piiratud enesekesksust, silmakirjalikkust, ahnust, alatust, valetamist – liberastide meelest kuulub see kõik liberaalsete väärtustena normaalse elu juurde, konservatiivide meelest on see aga ebanormaalne.
Ühiskond püsib moraalil, ausatel mängureeglitel ja vastastikusel usaldusel.
Kui keegi näeb, et inimesed ennast ja teisi (üksikult ja kollektiivselt) hävitada püüavad, siis on tema kohus seda avalikult välja öelda. Et ka teisi hoiatada.
Inimesed moodustavad kogukondi, ühtekokku ühiskonna. Igaühe tegevus mõjutab tervet ühiskonda. Igaühel on õigus teisi petiste eest hoiatada.
Kõige tugevama mandaadi annab inimesele armastus.
Oma rahva, oma isamaa vastu. Ja rikkumata õiglustunne.