Majandusteadlase Murray N. Rothbardi sõnul saab kohtuvõimust alati valitsuse võimuliialduste õiguspärastaja ja riik süsteemina ise on alati sotsialistlik röövlijõuk, kuna elatub inimeste vara röövimisest.
Majandusteadlane Murray N. Rothbard avaldas ca 1974. aastal esseedekogumiku "Riigi anatoomia". Objektiivis on varem ilmunud osutatud raamatu peatükid "Mida riik ei ole", "Mis on riik" ja "Kuidas riik ennast alles hoiab". "Riigi anatoomia" näol on tegemist libertaarse majandusteooria ühe olulisema riigi käsitlusega, millist lähenemist esindab kaasajal Argentiina president Javier Milei.
Bertrand de Jouvenel täheldas elutargalt, et sajandite jooksul on inimesed mõelnud välja ohtralt riigi võimu piiramise ja kontrollimise lahendusi. Samas riik oskab alati, seda intellektuaalidest liitlaste abil, muuta sellised vahendid oma seaduseid ja tegusid õiguspärastavateks, tarkade ning vooruslikena näivateks kummitempliteks. Lääne-Euroopa kuningate jumaliku isevalitseja staatus tähendas algselt, et kuningad tohtisid valitseda ainult järgides jumalikku seadust. Kuid kuningad tegid osutatud reeglist kummitempli, mis andis jumaliku heakskiidu kõigele, mida iganes neil tuli pähe ette võtta. Parlamentaarne demokraatia sai alguse soovist allutada absoluutne monarhia avalikkuse kontrollile. Parlamendist on samas saanud aja jooksul hoopis riigi olemuslik osa, mille ettevõtmised ei sõltu kellestki ega millestki. De Jouvenel sedastab:
"Suur hulk iseseisvuse teoreetikuid on jõudnud mõne sellise … [riigivõimu] piirava lahenduseni. Kuid lõppeks kaotab iga ainumaski niisugune teooria varem või hiljem silmist algse eesmärgi ja neist saab hüppelaud võimu juurde. Sellised teooriad tagavad võimule nähtamatu suverääni tõhusa abi ja see võib viidatud suverääniga aja jooksul üleni samastuda.1"
Samamoodi on konkreetsematest õpetustest, nagu filosoof John Locke'i inimese "loomuõiguste" teooriad, mis on sätestatud Magna Cartat täiendavas inimõiguste deklaratsioonis, saanud etatistlik "õigus tööle". Utilitarism on vabaduste tagamiste asemel pööratud riigi õiguseks piirata inimeste vabadusi jne.
Kõige auahnemateks riigi võimu piiramise katseteks on viidatud inimõiguste deklaratsioon ja sarnased sätted Ameerika Ühendriikide põhiseaduses. Viimases sätestatud piirangutest valitsusele sai üks tähtsamaid seaduseid, mida tõlgendab väidetavalt teistest riigivõimu harudest sõltumatu kohtuvõim. Kõik ameeriklased on tuttavad protsessiga, mille käigus on viimase sajandi jooksul põhiseaduses sätestatud piiranguid järjest õgvendatud. Samas on vähesed seda nii teravalt selgitanud kui professor Charles Black, kelle sõnul on riik viidatud protsessi käigus suuresti muutnud iseenda voli piirava kohtu järelvalvemehhanismi järjekordseks valitsuse tegevust ideoloogiliselt õiguspärastavaks tööriistaks. Sest kui midagi kuulutatakse kohtu otsusega "põhiseaduse vastaseks", on see tõhus vahend valitsuse võimu kontrolli all hoidmiseks. Kuid millegi, kas siis kaudselt või otseselt, "põhiseaduspäraseks" tunnistamine on võimas relv, mille abil muudetakse avalikkus vastuvõtlikumaks valitsuse üha kasvavale volile.
Professor Black alustab oma analüüsi tuues välja, et iga valitsus vajab oma olemasoluks "õiguspärasust", mis tähendab, et enamus inimesi peab valitsuse olemasolu ja selle teod heaks kiitma.2 Legitiimsuse tunnustamisest saab märgatav probleem riigis, nagu seda on näiteks Ameerika Ühendriigid, kus "teooriasse, millele valitsus toetub, on sisse ehitatud olulised piirangud". Black jätkab, et riigile on samas vaja vahendeid, millega valitsus saab avalikkusele põhjendada, et selle üha kasvav voli on päriselt "põhiseaduspärane". See on tema sõnul alati olnud kohtu poolse riigivõimu järelvalve ajalooline ülesanne.
Black selgitab probleemi:
"Suurim risk [valitsusele] on rahva seas laialdaselt leviv rahulolematus ja nördimus, valitsuse kui sellise moraalse autoriteedi kaotus, mille juures pole oluline, kas ja kui kaua iganes see püsib võimul olgu siis vägivalla toel, inertsist, või sobiva ning kohese alternatiivi puudumise tõttu. Peaaegu iga inimene, kes elab põhiseadusega piiratud võimuga valitsuse all, peab varem või hiljem alluma mõnele valitsuse käsule, mis puudutab näiteks mõnda tema isiklikku arvamust, mis tema arust ei kuulu valitsuse meelevalda elik mis võidakse valitsuse poolt sootuks ära keelata. Inimene värvatakse sõjaväeteenistusse, kuigi [Ameerika Ühendriikide] põhiseadusesse pole kirjutatud midagi, mis räägiks kohustuslikust armeeteenistusest. … Põllumehele kirjutab valitsus ette, kui palju nisu ta tohib kasvatada, kuid ta avastab ja temaga nõustuvad mõned tunnustatud juristid, et valitsusel on sama palju õigust talle kasvatatava nisu hulka ette kirjutada kui käskida, kellega tema tütar peab abielluma. Inimene saadetakse vanglasse selle eest mida ta räägib. Ta käib mööda oma kongi ja kordab … "kongress ei tohi vastu võtta seaduseid, mis piiravad sõnavabadust". … Ärimehele kirjutatakse ette, kui palju raha ta tohib ja peab küsima peti eest."
Oht on piisavalt tõsine, et igaüks kirjeldatud inimestest (kes ei kuuluks nende hulka?) puutub kokku olukordadega, kus piiratud valitsuse kontseptsioon ja päris elus toimuvad valitsuse räiged võimuliialdused põrkuvad ning ta teeb valitsuse legitiimsuse suhtes ainuvõimaliku järelduse.3
Sellist ohtu väldib riik õpetusega, et tuleb luua organ, mille käes on lõplik võim otsustada, mis on põhiseaduspärane ja see organ peab olema osa föderaalvalitsusest.4 Kui föderaalse kohtunikkonna näiline sõltumatus on selle otsustest teinud avalikkuse silmis pühakirja, siis samamoodi on tõsi, et kohus on valitsuse lahutamatu osa, mille kohtunikud nimetavad ametisse nii täidesaatva kui seadusandliku võimu harud. Black tunnistab, et kõik sellised asjad tähendavad kokku, et riik on seadnud iseenda oma ürituse kohtumõistjaks, millega rikutakse kõige olulisemat juriidilist põhimõtet, milleks on õiglaste otsuste langetamine. Seejuures ta otsesõnu keeldub tunnistamast, et midagi muud oleks üldse võimalik.4 Mõnda aega mängis ülemkohtu näiline sõltumatus olulist rolli olukorra tekkimises, et paljude inimeste jaoks on Ülemkohtu otsustest saanud pühakiri. Samuti ja alati on tõsi seegi, et kohtuvõim on osa valitsusaparaadist, mille määravad ametisse valitsuse täidesaatev ja seadusandlik haru. Black nendib, et riik on teinud endast iseenda kohtuniku, millega see rikub kõige põhimõttelisemat õiglase kohtumõistmise reeglit. Ta eitab järsult igasuguste alternatiivide võimalust.5
Black lisab:
"Ülesandeks on seega kujundada välja sellised valitsuse otsuste langetamise lahendused, mis [loodetavasti] taandavad talutava miinimumini vastuväidete intensiivsuse, nagu valitsus oleks kohtumõistjaks iseenda tegude üle. Kui selleni on jõutud, jääb üle ainult loota, et niisugused vastuväited, kuigi teoreetiliselt paikapidavad, kaotavad praktikas piisavalt jõudu, et otsustava institutsiooni õiguspäraseks tunnistamise töö pälvib tunnustuse.6"
Viimases analüüsis leiab Black, et õigusemõistmise saavutused ja riigi alatine iseenda tegude üle kohtu mõistmine on "midagi ime laadset".7 Rakendades enda teesi kuulsale Ülemkohtu ja Uue Kursi (New Deal) vastuolule, tõreleb professor Black oma Uut Kurssi toetavate kolleegidega nende lühinägelikkuse pärast, et nood ei mõista kohtuvõimu obstruktsiooni hukka:
"Tavaline lugu Uuest Kursist ja kohtust, kuigi see on omal viisil täpne, asetab rõhu valesse kohta. … See keskendub raskustele ja pea unustab, mis lõpuks kõigest sai. Asja lõpptulemuseks oli [ja just seda ma tahan rõhutada], et peale kuskil kahekümne kuulist pidurdamist … Ülemkohus, ilma et muudetud oleks ühtegi seadust või nende ülesehitust, elik, tõepoolest, nende reaalse rakendamise viisi, vajutas Uuele Kursile seaduslikkuse templi ja koos sellega Ameerika Ühendriikide valitsuse täiesti uuele kontseptsioonile.8
Niiviisi sundis Ülemkohus vaikima suure hulga ameeriklasi, kes olid veendunud, et Uus Kurss pole põhiseadusega kooskõlas:
"Loomulikult ei olnud kõik otsusega rahul. Kõigi jaoks hästi tore põhiseaduslikult ette nähtud laissez-faire innustab jätkuvalt teatud vabadusvõitlejaid koleeriliste ulmadega. Kuid enam ei ole märkimisväärset või ohtlikku avalikku kahtlemist, et kongressil pole tegelikult õigust riigi majandusega käituda nii, nagu see seda teeb…"
See tähendab, et Ülemkohtul muid võimalusi ei olnud kui kinnitada Uue Kursi õiguspärasust.9
Nagu Black tunnistab, oli poliitikateoreetik John C. Calhoun see, kes sai aru, ja seda suuresti ennetavalt, räigest valitsusele põhiseaduse poolt sätestatud piirangute lüngast, mida kujutab endast põhiseaduse tõlgendamise õiguse andmine ülemkohtule. Calhoun ei leppinud sellise "imega" ja korraldas selle asemel ulatusliku põhiseadusliku probleemi analüüsimise. Põhjaliku arutluse käigus näitas Calhoun, kuidas riigiga käib kaasas pärilik igasugustest põhiseaduslikest piirangutest läbi murdmise käitumismudel:
"Kirja pandud põhiseadusel on kindlasti suur hulk märkimisväärseid eeliseid, kuid suureks veaks on arvamus, nagu ainult sellesse valitsuste võimu piiravate täienduste lisamine, kui selle juurde ei lisata vahendeid, mille kaudu neil, kelle kaitseks antud täiendused on mõeldud, on võimalik jõustada valitseva partei võimuliialdusi ära hoidvaid piiranguid.
Kui üks partei omab valitsust, siis selle poliitikud, lähtudes samast põhiseadusest, mis muudab valitsuse ühiskonna kaitsmise eesmärgil vajalikuks, pooldavad põhiseaduse poolt tagatud võimu ja on selles võimule seatud piirangute vastu. … Väiksemad või nõrgemad parteid, vastupidiselt, võtavad vastupidise seisukoha ja peavad neid [piiranguid] olemuslikult vajalikuks, kuna need kaitsevad vähemaid poliitilisi jõude suuremate eest. … Kuid pole olemas mingisuguseid vahendeid, kuidas viimastel oleks võimalik sundida suurimat parteid seatud piiranguid järgima ja nende jaoks jääb ainsaks lohutuseks põhiseaduse karm sõnastus. … Selle tõttu osutatud suurim partei seisab [põhiseaduse] vabadusi toetava ülesehituse vastu. … See muutub seadusesätteks seadusesätte vastu, millest ühes piiratakse ja teises laiendatakse valitsuse võimu viimase piirini. Kuid millist kasu saaks väiksem partei karmidest sätetest, seda suurima partei võimu laiendavate sätete vastu, kui viimase käes on kogu valitsuse jõud enda tahte elluviimiseks ja esimene on jäetud ilma igasugustest võimalustest, mida on vaja valitsuse tegevust piiravate sätete jõustamiseks? Nii ebavõrdses võitluses pole tulemuses kahtlust. Valitsuse võimupiiranguid toetav partei jääb kaotajaks. … Selle võistluse lõpptulemuseks on põhiseaduse õõnestamine. … Lõpuks võimupiirangud tühistatakse ja valitsusele antakse piiramatu võim.10"
Üks vähestest politoloogidest, kes võttis Calhouni analüüsi tõsiselt, oli professor J. Allen Smith. Smith märkis, et põhiseadus on koostatud viisil, et kõiki valitsusvõimu osasid saadavad kontrolli ja tasakaalu meetmed, kuid siis on välja arenenud ülemkohus, millel on põhiseaduse tõlgendamise lõplik monopol. Kui föderaalvalitsus loodi erinevate osariikide isikuvabadustesse sekkumise ärahoidmiseks, siis kes on föderaalvõimude kontrollija? Smith tõdes, et kontrolli ja tasakaalu meetmeid saadavad kaudselt meetmed, mis samaaegselt osutavad, et mitte ühelgi valitsuse harul ei tohi olla õigust [põhiseaduse] lõplikuks tõlgendamiseks: "[Põhiseaduse koostanud] rahvas eeldas, et uuel valitsusel pole õigust oma võimu piire määrata, sest nii oleks kõige suurem võim valitsusel, mitte põhiseadusel."11
Calhouni toetatud lahenduseks (mida XX sajandil toetasid Smithi moodi teoreetikud) oli kuulus "paralleelse enamuse" õpetus. Kui riigis esinevad mingi vähemuse olemuslikud huvid, eriti kui osariigi valitsus leiab, et föderaalvalitsus liialdab võimuga, siis on vähemusel õigus selliseid võimurakendusi põhiseaduse rikkumisena vetostada. Osariigi valitsuste jaoks tähendab selline teooria, et osariikidel on nende jurisdiktsioonis õigus föderaalseaduseid tühistada.
Teoorias peaks selline põhiseaduslik süsteem tagama, et föderaalvalitsus kontrollib, et osariigid ei piiraks üksikisikute vabadusi ja osariigid jälgiksid, et föderaalvalitsusel poleks inimeste üle liiga suurt võimu. Kuid ometigi, kuigi niisugused piirangud oleksid tõhusamad kui need on täna, kaasneb ka Calhouni lahendusega ohtralt probleeme. Kui alluvatel huvidel oleks tõepoolest õigus vetostada neid puudutavaid teemasid, siis kes saaks osariike kammitseda? Miks siis ei võiks anda vetoõigust maakondadele, linnadele ja linnaosadele? Veelgi enam: huvid pole ainult piirkondlikud, need on samuti ametipõhised, sotsiaalsed vms. Mis oleks näiteks pagarite, taksojuhtide ja teiste ametitega? Kas neil ei peaks enda elu puudutavates küsimustes olema vetoõigust? See juhib tähtsa asjaoluni, et tühistamise teooria piirab enda kontrollimehhanisme valitsusinstitutsioonide endiga. Ei tohi ära unustada, et föderaal- ja osariikide valitsused koos nende vastavate harudega on jätkuvalt riigid, mida juhivad riiklikud, mitte eraisikutest kodanike huvid. Mis saaks Calhouni süsteemis vältida selle tagurpidi pööramist ja osariikidel seal elavate kodanike türanniseerimist, mis kasutaksid vetoõigust ainult siis kui föderaalvalitsus üritab nende türanniat peatada? Või mis keelaks osariikidel leppimast föderaalvalitsuse türanniaga. Mis keelaks föderaalvalitsusel ja osariikidel moodustada ühise kasu nimel kodanike rõhumise liite? Kui isegi eraõiguslikud ametipõhised grupid saaksid omale valitsuses mingis vormis "funktsionaalse" esindatuse, siis mis keelaks neil nõuda (osa)riigilt toetuseid ja teisi eriõiguseid elik sundida oma liikmetele peale mingisuguseid kohustuslikke kartelle?
Lühidalt, Calhoun ei arenda oma enneolematut üheaegsuse teooriat piisavalt kaugele: ta ei vii seda üksikisiku eneseni. Kui üle kõige tuleb kaitsta üksikisiku õiguseid, siis järjekindla üheaegsuse teooria nõuaks vetoõigust kõigile üksikisikutele. See tähendab mingisugusel kujul "üksmeelsuse põhimõtet". Kui Calhoun kirjutas, et see peaks olema "võimatu seada või hoida [valitsust] ilma kõigi üheaegse nõusolekuta tegevuses", siis ilmselt seda soovimata vihjas ta just sellisele järeldusele.12 Kuid sellised arutlused hakkavad lugejaid juhtima eemale teema sisust, sest selle raja lõpus asuvad poliitilised süsteemid, mida on väga keeruline üldse "riikideks" nimetada.13 Näiteks võib tuua kui [föderaalseaduste] tühistamise õigus tähendab osariigi jaoks õigust [föderatsioonist] eraldumiseks, siis tähendaks see samuti, et üksikisiku seaduste tühistamise õigus tähendaks inimeste õigust "eralduda" riigist, mille võimu all ta elab.14
Riik osutub alati eriti andekaks oma võimu ulatust puudutavate piiride laiendamise vallas, mille raamidesse seda võiks suruda.
Seega osutub riik alati eriti andekaks oma võimu ulatust puudutavate piiride laiendamise vallas, mille raamidesse seda võiks suruda. Kuna riik elatub sunniviisilisest erakapitali ärastamisest ja selle võimuvalla laienemise tulemuseks on vältimatu sekkumine üksikisikute ja ettevõtmiste tegemistesse, siis tuleb tõdeda, et riik iseenesest on üdini ja olemuslikult kapitalismi vaenulik. Teatud mõttes tähendab selline seisukoht äraspidiselt marksistlikku seisukohta, et riik on tänase päeva valitseva klassi, mis peaks koosnema kapitalistidest, "täitevkomitee". Kuid riik – mis on "poliitiliste vahendite organisatsioon" – koosneb ja on allikaks "valitsevale klassile" (või pigem valitsevale kastile) ning on alatises vastasseisus päriselt puhtakujulise erakapitaliga. Seetõttu võib nõustuda Jouveneliga:
"Ainult need inimesed, kes ei tea midagi muud ühestki teisest ajast kui ainult selles, milles nad elavad, kes on täielikus pimeduses asjaolude osas, kuidas võim tuhandete aastate jooksul on ennast ülal pidanud, peaks selliseid arenguid [riigistamine, tulumaks jne] ainult konkreetsete õpetuste kogumi viljadeks. Kuid tegemist on siiski ainult võimu normaalse avaldumisega ja ei erine loomu poolest mitte millegagi Henry VIII kloostrite vara konfiskeerimisest. Toimib samasugune põhimõte; võimunälg, janu ressursside järele ja kõiki selliseid tegemisi saadavad alati ühesugused iseloomujooned, sealhulgas röövsaagi jagajate kiirkorras edutamine. Kas tegemist on sotsialistliku süsteemiga või mitte, peab [riigi] võim olema alati sõjas kapitalistlike ametivõimudega ja röövima kapitalistidelt nende kogutud rikkuse. Sedasi tehes kuuletub see [võim] oma iseloomu poolt määratud seadustele.15"
*****
1 De Jouvenel: Võimust (On Power), lk 27.
2 Charles L. Black Jr: Inimesed ja kohus (The People and the Court; New York: Macmillan, 1960), lk 35ff.
3 Ibid, lk 42-43
4 Ibid, lk 52: "Peamine ja kõige vajalikum [Ülem]kohtu ülesanne on [riigi tegude] kehtivaks, mitte kehtetuks tunnistamine. Mida üks piiratud voliga valitsus vajab, seda nii oma võimu alguses kui igavesti, on teatud meetmed, mis tagaksid inimeste rahulolu neile näidates, et nad on teinud inimlike võimete piires kõik võimaliku, et jääda etteantud piiridesse. See on valitsuse legitiimsuse tingimus ja pikas perspektiivis tagab see valitsuse ellujäämise. Kohus, läbi selle ajaloo, on toiminud valitsuse õiguspäraseks tunnistajana."
5 Blacki jaoks on "lahendus", kuigi paradoksaalne, silmnähtav:
"Riigi lõplik võim … peab lõppema seal, kus seadus selle peatab. Kes on see, kes seab piirid ja kes jõustab peatumise, kui tegemist on kõige võimsama jõuga? Milleks selline küsimus, see on loomulikult riik ise, läbi oma kohtunike ja seaduste. Kes kontrollib ennast vaos hoidvaid inimesi? Kes õpetab tarku? (Ibid, lk 32–33)
Ja
"Kui küsimused puudutavad iseseisva rahvusriigi valitsuse võimu, siis pole võimalik valida vahekohtunikku, kes ei oleks valitsusega seotud. Iga riigi valitsusel, nii kaua kui see on valitsus, peab oma võimu osas olema viimane sõna. (Ibid, lk 48–49)"
6 Ibid, lk 49.
7 Selline valitsusele imetegemise võime omistamine meenutab James Burnhami valitsuse õigustamist müstitsismi ja loogikavaenulikkusega: "Iidsetel aegadel, enne teaduse illusiooni poolt traditsioonilise tarkuse ära rikkumist, peeti linnade asutajateks jumalusi või pooljumalaid. … Nii valitsuse algupära kui selle õigustusi ei saa selgitada üdini mõistuspärasel viisil … Miks peab keegi tunnistama pärilikku, demokraatlikku või mõnda muud liiki seaduslikkuse põhimõtteid? Miks peab mingi seadus õigustama ühe inimese võimu kellegi üle? … Sellist põhimõtet võib tunnistada, sest … seda tehakse ja see on alati nii olnud."
James Burnham: Kongress ja Ameerika Ühendriikide traditsioon (Congress and the American Tradition; Chicago; Regnery, 1959, lk 3–8)
"Aga kui keegi selliseid põhimõteid ei tunnista? Millised on siis "lahendused"?"
8 Black, Inimesed ja kohus (The People and the Court), lk 64.
9 Ibid., p. 65.
10 John C. Calhoun: Arutlus valitsusest (A Disquisition on Government; New York: Liberal Arts Press, 1953), lk 25–27.
11 J. Allen Smith: Põhiseadusliku valitsuse kasv ja allakäik (The Growth and Decadence of Constitutional Government: New York: Henry Holt, 1930), lk 88.
Smith lisas:
"Sai selgeks, et kus iganes mingi põhiseaduse säte oli koostatud mingi valitsuse osa võimu piiramiseks, oli see koheselt ja tõhusalt võimalik tühistada kui selle tõlgendamine ning jõustamine on jäetud võimude hooleks, mille võimu ulatust see on määratud piirama. Ilmselgelt nõudis terve mõistus, et mitte ükski valitsuse liige ei tohiks olla positsioonis, kus see saaks määrata, milline võim sellel on.
Ilmselgelt, terve mõistus ja "imed" osutavad väga erinevatele valitsuse nägemustele." (Lk 87)
12 Calhoun: Arutlus valitsusest, lk 20–21.
13 "Viimastel aastatel on üksmeelsuse põhimõte elanud läbi äratuse ja seda eriti lahjendatud kujul ning täpsemalt professor James Buchanani kirjutistes. Lisades tänasele olukorrale üksmeelsuse, ja rakendades seda ainult status quo ning mitte olemasolevate seaduste muutmiseks, toob kaasa ainult järjekordse [võimu] piirava põhimõtte muutmise riigi kummitempliks. Kui üksmeelsuse põhimõtet rakendatakse ainult seaduste ja korralduste muutmiseks, siis algse "sünnipära" olemus tähendab kõike, mis on oluline." Cf James Buchanan ja Gordon Tullock: Nõusoleku algebra (Ann Arbor: University of Michigan Press, 1962), passim.
14 Cf Herbert Spencer: Õigus riiki eirata (New York: D Appleton, 1890), lk 229–39.
14 De Jouvenel: Võimust, lk 171.
Tõlkis Karol Kallas