Mis riik see on, mis ostab vabade kodanike meelsuse kujundamiseks ja oma ebaõiglaste plaanide õigustamiseks sisse suhtekorraldusteenust, taandades inimesed osavalt koostatud strateegiliste sõnumite ja narratiivide objektiks ja võttes selleks raha inimeste endi taskust? Veiko Vihuri kirjutab, et valitsus palkas kirikute ja koguduste seaduse muutmise „kommunikatsiooniks" appi juhtiva PR-firma.

Siseministeerium on tellinud pea 30 000 maksumaksja euro eest suhtekorraldusfirmalt META Advisory Group „kirikute ja koguduste seaduse menetluse kommunikatsiooni", et suunata elanike hoiakuid Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku (MPEÕK, uue ametliku nimega Eesti Kristliku Õigeusu Kirik) küsimuses valitsusele sobivamas suunas.

META Advisory Group on Tallinnas tegutsev ettevõte, mille kaasasutajaks on Andreas Kaju. „META Advisory on Eesti juhtiv kommunikatsiooniagentuur, mis ühendab endas valitsussuhete-, turundus- ning korporatiivkommunikatsiooni suundi," seisab ettevõtte enesetutvustuses.

PR-firma palgati appi põhjusel, et valitsusel on vaja oma mustad kavatsused valgeks rääkida. Riigivõim on poliitilistel kaalutlustel läinud õiguskuulekalt ja rahumeelselt käituva usulise ühenduse kallale (isegi eelmine siseminister Lauri Läänemets (SDE) on tunnistanud, et riigil puuduvad MPEÕK suhtes etteheited), kartes ise, et võimude tegevusest võib paljudele, eriti venekeelsetele inimestele jääda vilets mulje.

META Advisory koostatud pakkumusdokumendis, mis on leitav siseministeeriumi avalikust dokumendiregistrist (näiteks otsides märksõnadega „Meta Advisory"), ajab üks vale teist taga. Kohe alguses väidetakse: „Siseministeerium on algatanud kirikute ja koguduste seaduse (KiKoS) muutmise, et piirata usuorganisatsioonide ärakasutamist vaenu või vägivalla õhutamiseks, kusjuures nimetatud seadusemuudatused ei too kaasa kirikute sulgemist ega õigeusu keelustamist Eestis".

Täiesti vale – valitsus soovis seadust muuta just nimelt selleks, et siseminister saaks kohtult taotleda MPEÕK sundlõpetamist, juhul kui kirik oma kanoonilistest sidemetest lahti ei ütle. Kuid seda tehes peaks MPEÕK loobuma oma ajaloolisest ja usulisest identiteedist. Ei ole ka märke, et Kreml või mingi muu vaenulik keskus püüaks vaenu ja vägivalla õhutamiseks ära kasutada Eesti usuorganisatsioone. Kuid nii või teisiti tuleb kirikul valitsuse tahtel sellisel kujul oma tegevus lõpetada.

Julgeolekuargument on tõhus eestlaste seas

Vähemalt eestikeelne peavoolumeedia, eriti patriootilisi tundeid õhutav ja Isamaa häälekandjana käituv Postimees, on vene kiriku küsimuses tegutsenud valitsusega käsikäes. Eestlaste seas ei olegi vaja eriti propagandat teha, sest umbusk ja teadmatus vene õigeusu suhtes on võrdlemisi laialt levinud. Olen kuulnud ja lugenud täiesti jaburaid seisukohti, nagu palvetataks MPEÕK kirikutes Vene armee võidu eest või et „sibulakuurides" peidavad end Vene eriteenistuse agendid jms. Selles olukorras piisab, kui mõni valitsuspoliitik või ametnik räägib tõsise näoga, et julgeoleku huvides tuleks teha seda või teist, ja inimesed noogutavad kaasa. Julgeolekuargumendiga võib põhjendada kõike.

Niisiis on eestikeelse elanikkonna hoiakute kujundamine olnud NB! tõhus (dokumendi sõnakasutus), sest rõhutud on julgeolekuküsimusele. „Valitsuse ja valitsusasutuste kommunikatsioonis on peamiseks rõhuasetuseks olnud julgeolekuküsimus. See lähenemine on olnud tõhus eestikeelse elanikkonna teavitamisel eelnõu eesmärgist ja vajalikkusest, mida kinnitavad ka küsitluste tulemused – eestikeelne elanikkond mõistab üldjoontes eelnõu vajalikkust ja eesmärke," öeldakse META Advisory pakkumusdokumendis.

Venekeelses meedias puudub aga selge ja eelnõud toetav narratiiv, tõdetakse PR-firma dokumendis. Kurdetakse: „Venekeelses meedias on selgelt ülekaalus eelnõu vastaste seisukohad, mis tuginevad peamiselt emotsionaalsetele argumentidele. Need sõnumid kinnitavad venekeelsele elanikkonnale narratiivi eelnõu eesmärkide vastuolust põhiseadusega või isegi pahatahtlikkusest. Sellises infoväljas kinnistub arvamus, et tegemist on diskrimineeriva seadusandlusega, mis on suunatud konkreetselt vene õigeusklike vastu."

Kui üht õiguskuulekalt tegutsevat usulist ühendust ähvardatakse üksnes tema kanooniliste sidemete tõttu sundlõpetada, siis tõtt-öelda ongi ju tegemist diskrimineeriva seadusandlusega. Kuid selle asemel, et loobuda ühe usulise rühma diskrimineerimisest ja kiriku tagakiusamisest, palkab valitsus rahva raha eest propagandabüroo oma tegevust õigustama ja inimeste meelsust kujundama.

Gurud: riik levitagu oma vastunarratiivi, kuid muljet poliitilisest survest ei tohi jääda

Ja mida siis maksumaksja raha noolivad PR-gurud valitsusele soovitavad? – Nad õpetavad, et riigil tuleb luua vastunarratiiv ja maksma panna oma strateegiline sõnum: „Tõhusa strateegilise sõnumi loomiseks on vaja kasutada emotsionaalseid ja samastatavaid lugusid ning tuua näiteid sarnastest kogemustest, mis aitavad sihtrühmal paremini mõista käsitletavat teemat. Narratiiv peab olema sidus, järjepidev ja lihtsasti mõistetav kõikidele sihtrühmadele." Valeinfole (mida see sõnake ka ei tähendaks) tuleb reageerida, kuid sageli on „tõhusam lasta väärinfot ümber lükata sõltumatutel faktikontrollijatel või muudel usaldusväärsetel allikatel, mitte ainult ametlikel kõneisikutel, kelle sõnumeid võidakse teatud sihtrühmades pidada kallutatuks." Ja edasi: „Kommunikatsioonistrateegia edukus sõltub suuresti sellest, kes sõnumit edastab. Oluline on kaasata erinevaid mõjutajaid ja eksperte, sealhulgas ajakirjanikke, keda sihtauditoorium usaldab."

Et ei jääks muljet poliitilisest survest (sic!), soovitatakse kaasata eksperte ja usuliidreid. Päris huvitav on dokumendist lugeda, keda pakutakse välja usaldusväärsete mõjutajate ja ekspertidena, s.t inimestena, kes peaksid suutma venekeelset elanikkonda veenma Moskva patriarhaadi alluvusest lahti ütlema. Mitmed neist, eriti loetelu esimesest otsast, on juba mõnda aega silma paistnud MPEÕK suhtes vaenulike sõnavõttudega.

Meediainimestest on nendeks Sergei Metlev (Postimees), Anastasiya Tido (Postimees), Pjotr Suškov (Raadio 4) ja Allan Aksiim (ERR ajakirjanik), ekspertidest Kaarel Kullamaa (RKK teadur), Tauri Tölpt (teoloog), Harri Tiido, Toomas Jürgenstein (kooliõpetaja, SDE) ja Priit Rohtmets (teoloog, kirikuloolane), ortodoksi usutegelastest endine Ukraina Autokefaalse Õigeusu Kiriku juht metropoliit Makarius (Maletõtš), Konstantinoopoli patriarhaadist ülempiiskop Iov (Geča), Läti metropoliit Aleksander, Jelgava piiskop Ioann ja viimaks Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliit Stefanus.

Viimati mainitud usutegelaste kohta öeldakse: „Nende välisriikide kiriku esindajate (vähemalt ühe) kaasamine annaks eelnõule rahvusvahelise usalduse dimensiooni ning näitaks, et sarnased protsessid on juba edukalt läbi viidud mujal, ilma et selle käigus oleks kannatanud usuvabadus või õigeusklike õigused."

Tegelikult on olukord selline, et Läti õigeusukirikule parlamendi poolt antud „autokefaaliat" (iseseisvust) ei tunnista mitte ükski kirik maailmas, sest see on täiesti ebakanooniline. Ilmalik võim ei saa anda autokefaaliat. Ukraina kirikutüli on aga kurb näide sellest, kuidas Konstantinoopoli sekkumine (mille taga oli tegelikult USA süvariik ühes välisminister Mike Pompeoga) lõhestas õigeusumaailma ning neljateistkümnest autokefaalsest ortodoksi kirikust tunnustavad „edukalt läbi viidud" protsessi kõigest neli.

Elanikkond kui riigi „kommunikatsiooni" objekt

Peamine küsimus, mida siin küsida tuleb, on see: mis riik see on, mis ostab vabade kodanike meelsuse kujundamiseks ja oma ebaõiglaste plaanide õigustamiseks sisse suhtekorraldusteenust ning taandab inimesed osavalt koostatud strateegiliste sõnumite ja narratiivide objektiks, pealegi võttes selleks raha inimeste endi taskust? Muidugi ei ole see esimene kord ega jää viimaseks. Ent meil tuleb kodanikena teadvustada, mil viisil avalik võim meiega käitub.

MPEÕK sundlõpetamise afäär on moraalselt, õiguslikult ja poliitiliselt väär. Niisamuti on väärad selle eesmärgi saavutamiseks valitud vahendid. Ainus tõene narratiiv, millega valitsus peaks arvestama, on järgmine:

  • Riigikogu poliitiline avaldus, millega tembeldati kogu Moskva patriarhaat ilma eristusteta sõda toetavaks organisatsiooniks, on asjatundmatu ja pahatahtlik;
  • riigil ei ole õigust sekkuda ühegi kiriku kanoonilistesse sidemetesse või usulisse identiteeti, sest need jäävad usuvabaduse kaitsealasse;
  • õiguskuuleka usulise ühenduse poliitiline ja juriidiline survestamine ei ole kooskõlas õigusriigi põhimõttega, rääkimata seaduse muutmisest üksnes selleks, et valitsus saavutaks konkreetse usulise ühenduse suhtes oma poliitilise eesmärgi;
  • elanikkonna meelsuse kujundamine riikliku (pealegi valeliku) propaganda abil ei ole kohane demokraatlikule riigile.

Seaduse muutmine õõnestab Eesti julgeolekut

Eeloleval nädalal on plaanis kirikute ja koguduste seaduse muudatused riigikogus vastu võtta. Pärast seda saab värske siseminister Igor Taro (Eesti 200) nõuda MPEÕK-lt oma põhikirja vastavusse viimist seadusega ehk kanoonilise alluvuse muutmist. Kui MPEÕK seda ei tee, vaid jääb truuks oma usulisele identiteedile, saab minister pöörduda kohtu poole ettepanekuga sundlõpetada usulise ühenduse tegevus.

Kuidas seejärel kujunev olukord Eesti julgeolekut parandab, seda on tõesti raske mõista. Venemaa saab uue ettekäände, et hakata nõudma inimõiguste järgimist Eestis. Eesti jääb rahvusvaheliselt silma usuvabaduse rikkujana. Ameerika Ühendriikide uus, president Donald Trumpi administratsioon on deklareerinud, et seisab usuvabaduse eest. President Trump või keegi tema esindaja võib öelda, et kui Eesti ise pingestab suhteid Venemaaga, ei kavatse USA siia oma poisse meie rumala käitumise pärast surema saata. Suur osa MPEÕK liikmetest peab valitsuse tegevust ülekohtuseks – mida see kahtlemata on – ning see lõhub Eesti ühiskonna sidusust. Kogu seda jama enam „kommunikatsiooniga" ei silu. Miks te seda teete?

META Advisory Group-i pakkumist siseministeeriumile lugege SIIN.