Eesti ajaloost on otseselt nähtav tõsiasi, et kirikuga võitlemine ei too õnne ei riigile, kus see võitlus toimub, ega ka selle võitluse pidajatele, kirjutab ajaloolane Jüri Kotšinev.

Pisut ajalugu, meenutamaks Eesti õigeusu kiriku tegevust eelmise sajandi esimesel poolel. 1919. aastal toimus Eestis, mis oli 1918. aasta veebruaris kuulutanud välja riikliku iseseisvuse, sündmus, mis kandis nimetust Eesti kirikute täiskogu.

Sellel täiskogul otsustati kuulutada kohalik õigeusu kirik iseseisvaks kirikuks. Õigeusklike kirikuelu juhtis sel ajal abipiiskop Aleksander Paulus (1872–1953). Uue-Vändra alevis Pärnumaal sündinud tulevane Eesti metropoliit (alates 1923. aastast) õppis vahemikus 1884–1894 Riia Vaimulikus Koolis ja Seminaris. 1920–1923 oli ta Tallinna ja Eesti peapiiskop ning alates 1923. aastast metropoliit.

Õigeusu kirikute täiskogu otsis tunnustust oma iseseisvusele. Pöörduti Serbia õigeusu kiriku poole ja Inglismaa anglikaani kiriku poole. Telegramm vastava palvega tunnustada Eesti õigeusu kiriku iseseisvust saadeti ka Moskvasse tollasele patriarhile Tihhonile (1865–1925). Moskva ja kogu Venemaa patriarh Tihhon oli arvult kaheteistkümnes patriarh Venemaa õigeusu kiriku ajaloos. 1919. aastal ei olnud Eesti riiklust tunnustanud veel keegi ja patriarh Tihhon ei rahuldanud Eesti õigeusklike palvet saada iseseisvus siinsele õigeusu kirikule. Tuli leppida autonoomse piiskopkonna loomisega Moskva patriarhaadi kanoonilises alluvuses Eesti aladel. 

Peale Tartu rahu sõlmimist said õigeusklikud Eestis enesekorraldusõiguse. Autokefaalia sai Eesti õigeusu kirikule anda sellise korra järgi Ülevenemaaline kirikukogu. Tol ajal ei olnud sellise kirikukogu kokkukutsumine võimalik, kuna nõukogude võim teostas ränki repressioone kiriku suhtes Venemaal.

1922. aastal pöördusid Eesti ja Soome õigeusu kirikud Konstantinoopoli poole palvega anda nende kirikutele autokefaalia. Eesti Apostlik-Õigeusklik Kirik esitas oma taotluse 17. aprillil 1923. aastal. Et saada Türgis resideeruvalt Konstantinoopoli tollaselt patriarhilt Meletios IV-lt vastust oma taotlusele, suundus Eesti metropoliit Aleksander sinna teele.

Kitsaste rahaliste olude tõttu sõitis piiskop Türgisse Soome metropoliidi delegatsiooni koosseisus. Patriarh Meletios IV andis 7. juulil 1923. aastal välja tomose ehk dokumendi autonoomia kohta. Eesti kirik ei saanud selle tomosega autokefaaliat. Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik sai selle tomosega autonoomse kiriku staatuse Konstantinoopoli Oikumeenilise Patriarhaadi jurisdiktsiooni all. 1923. aasta on seega autonoomse Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku algusaasta. Selle kiriku eesotsas oli Eesti metropoliit.

Peale Eestis toimunud 1934. aasta riigipööret kehtestati Eesti Wabariigis vaikiv ajastu. Riiki juhtinud peaminister riigivanema ülesannetes Konstantin Päts kehtestas kogu maal talle meelepärase riigijuhtimise korra. Oma dekreediga kuulutas Päts välja uue kirikukogu ja usuühenduste seaduse, mis andis riigile õiguse sekkuda kirikuasjadesse.

1934. aasta 12. märtsi kaitseseisukorra seadusega nimetas Konstantin Päts Johann Laidoneri Kaitseväe ülemjuhatajaks. Laidoner andis välja tsensuuri kehtestava seaduse, mis keelas igasuguse kriitika riigivõimude kõikide tasandite suhtes ja Eestis algas „vaikiv ajastu".

Konstantin Päts kasutas ära selle ajastu olusid ning määras oma venna Nikolai Pätsi, kes oli Tallinna püha Siimeoni kiriku preester Aleksander Nevski katedraali preestriks ja ühtlasi Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku Sinodi ehk kirikuvalitsuse esimeheks.

Vene kogudus viidi Aleksander Nevski katedraalist üle püha Siimeoni kirikusse ja eesti kogudus toodi sealt omakorda Aleksander Nevski katedraali. Selles ametis oli Nikolai Päts kuni 1940. aasta 1. septembrini, kui ta läks erru. Vahepeal oli Eesti Wabariik lakanud olemast 1940. aasta juunipöörde ja sellele järgnenud augustikuisele inkorporeerimisele NSVL koosseisu. Nikolai Päts suri 29. novembril 1940.

Aleksander Nevski katedraal taheti lammutada juba 1922. aastal ülempreester Ioann Bogojavlenski koguduse eesotsas olemise ajal. Samas tekkis plaan teisaldada Peeter I monument Peetri platsilt. Monument viidi minema 30. aprillil 1924 ja plats nimetati ümber. Katedraali lammutamise plaanid jäid soiku kuni 1929. aasta majanduskriisini, mis viis riigiisade tähelepanu teemalt kõrvale ja asi soikus lõplikult. 

Selline on lühike kokkuvõte õigeusu kiriku ajaloost Eesti iseseisvuse ajal eelmise vabariigi päevadel. Mida oleks võimalik õppida tänapäeva Eestimaa inimestel, kellel on õnn elada uuesti iseseisvunud ja taastatud Eesti Vabariigi ajal?

Esiteks seda, et Eesti Wabariigi ehk esimese vabariigi ajal ei viinud võitlus kiriku vastu millegi heani. Kui plaan lammutada Aleksander Nevski katedraal hakkas ilmet võtma ja lammutustöödeks hakati isegi korjandust organiseerima järgnes sellele peagi õnnetus.

Nimelt toimus 1. detsembril 1924. aastal – kaks aastat peale lammutuskampaania algust, NSVL poolt kavandatud ja kohalike kommunistide poolt teostatud riigikukutamise katse. Peale seda, kui kõik Eesti Wabariigile tookord õnnelikult laabus, toimus Konstantin Pätsi poolt oma vennale Nikolai Pätsile Aleksander Nevski katedraali kätte andmise järel 1936. aastal 1939. aasta baaside lepingutega seotud sündmused, mis viisid omakorda 1940. aasta sündmusteni.

Vennale sai president Päts küll võimaldada teenimise Nevski katedraalis, kuid oma riigi kaotas nii 1938. aastast presidendiametit pidanud Konstantin Päts kui koos temaga kogu Eestit rahvas. Siit on otseselt nähtav tõsiasi – suisa ajalooline fakt, et kirikuga võitlemine ei too õnne ei riigile, kus see võitlus toimub, ega ka selle võitluse pidajatele.

Inimesed ei õpi tavaliselt midagi, mitte kunagi ja mitte kelleltki. Erand ei ole siin ka oma vanaisade põlvkonnalt õppimine. Praegune võim annab suisa kandikul kätte naaberriigile võimaluse süüdistada Eesti riiki ja tema valitsejaid väga paljudes asjades.

Kui siia kõrvale panna ka Eestis elavatelt etnilistelt venelastelt ja valgevenelastelt valimisõiguste äravõtmise kohalikel valimistel ning arvestades asjaolu, et pinged idanaabriga on niigi suured, saab kokku üsna ärevusttekitava üldpildi.

Eesti on liiga pisike riik, et olla nii sõjakas. Elades sellise naabri kõrval nagu on seda Vene Föderatsioon, tuleb olla ettevaatlik.

Soomlased oskasid oma idanaabriga läbi saada ja säilitada peale II maailmasõda oma iseolemise ja elada kuni lähiminevikuni iseseisvat elu.

Eesti on Soomest palju raskemas geograafilises asendis Venemaa suhtes. Rahvaarv on siin samuti soomlastest väiksem. See peaks panema mõtlema sõjatrummide tagumise asemel diplomaatia kasuks.

Soomes on riigiga ühendatud nii luterlik kui õigeusklik kirik. Eestis on kirik – katoliiklik, õigeusklik, kui ka luterlik riigist lahus.

Mis edasi saab, seda näitab lähitulevik, aga ajaloost võiks midagi siiski õppida ja õpituga arvestada. Poliitika on väikesele riigile, nagu Eesti, ellujäämise küsimus.