Ärge valige reformareid, rohepunaseid ega kahesajaseid, kes on tõestanud, et nende kurss on Eesti hävitamine, manitseb sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.

Pseudopatriootlikud jõud koondavad oma väed enne sügisel toimuvat jõuproovi – kohalike omavalitsuste valimisi ning toovad lahinguväljale valimisvõitluse tandril oma arsenali.

Punastel on alati varnast võtta sellised raskerelvad nagu igavene võrdsuse idee, mille kohaselt rikkamatelt tuleb ülearune varandus ära võtta ja anda äravõtjatele. Vaesemad, kes ise hakkama ei saa, peavad ühiskonnast kaduma väljasuremise teel, kuna ühiskond ei ole nii väikesel maal nii rikas, et luusereid üleval pidada.

Reformarid tulevad turule oma raskerelvastusega, millisena on ennast ammu tõestanud taktika – „valeta ja vassi". See on ajaproovile vastu pidanud jultumuse ja valede segu, mida ei saa ei eitada ega ümber lükata, kuna siis hakatakse kohe reffide leeris karjuma, et „lugege huultelt, põlvedelt ja rusikatelt … ja punkt!".

Kahesajased tulevad võitlusesse tuntud lahinguhüüdega „Johhaidii!" ning esitavad seekord „Mõõkade tantsu". Kirde-Eestis ruuliv Miki-Hiire moega tädi rakendab oma valimisvankri ette kohaliku Klara Zetkina ehk Sveta Grigorjeva ja kuna kaks pead on ikka kaks pead, siis mõeldakse koos välja valimisteks eriti konkurentsivõimelised tšastuškad, mille esitamine duetina kõik vastaskandidaadid teistest erakondadest Kirde-Eestis purustaks ja võim sealses keskuses jälle kohalikule Miki-Hiirele kätte langeb.

Pealinnas algab sügisel linnapea koha pärast kompromissitu võitlus, kus kavalamad parteid võtavad enda lööklauseks loosungi „Avatud rahvuslus igasse kodusse!". Selle loosungi kinnituseks võidakse kusagilt Sitsi mäe ja endise Keraamikatehase vaheliselt alalt Kopli steppides üles leida, puhtaks pesta ja ära kammida mõni järjekordne rahvalik anne nagu Sanja Fleš või Fedja Kleš ja elul poleks häda midagi.

Sisult rahvuslik ja vormilt masohhistlik saab see uus tegija olema, aga teda on saatebändina valvama pandud selliste nägudega Vasjad (turvamehed), et keegi isegi pilku uue artisti poole tõsta ei julge. Üks Eestimaa praeguseid eurosaadikuid imeliku nimega Jaan Atoom tuuakse kindlasti kohalikeks valimisteks kodumaale tagasi ja pannaks kandidaadina hääli koguma oma koduparteile. Tagasi võidakse vabalt tuua ka teine eurooplaste parlamenti saadetud Eesti esindaja, rahvatantsija Jür Iratas.

Ma tean erinevas vanuses inimesi, kes on elu parandamist Eestimaal nii südamesse võtnud, et kärsalõhn südamete läbipõlemisest isamaa pärast muretsedes on tunda mõnekümne meetri kaugusele nende füüsilistest isikutest.

Nende sõnumid meie elektroonilises keskkonnas on aga nii kaugeleulatuvad, et seda on tunda üle kogu maa, piirist piirini. No eks juba kunagine lauluisa kirjutas, et „ei ole üksi ükski maa".

Nendele väikseks lohutuseks tekkis mul mõte, ja ma ei karda seda avaldada. Praegusele Eestile sobiks järgmiseks presidendiks Juku-Kalle Raid. Ma tunnen teda küll ja võin kohe ja otsustavalt ümber lükata igasugused alatud laimujutud tema aadressil.

Juku ei ole alkoholilemb. Olen omal ajal temaga suhelnud üpris palju ja võin kinnitada, et nende suhtlemiste ajal oli ta alati täiesti kaine ja väga võimekas oma ala asjatundja nii intervjueerijana kui ka saatejuhina või toimetajana. Vot nende vanade kogemuste põhjal, mille sain Jukuga suheldes siis, kui tal ei olnud veel riigikogu liikmeks olemise kogemusi, väidan ma täieliku vastutustundega, et see mees oleks parim president praegusele Eesti Vabariigile.

Nüüdseks on ta saanud, kahel korral riigikogusse valituna, juurde poliitikuks olemise kuldaväärt kogemused ja on ka vanuselt küpsemaks kasvanud. Talle võin omalt poolt soovitada vaid ühte – „Juku, säästa oma annet ja hoia seda tõeliste tegude tarvis, meie riigi juhtimise tüüri juurde asudes!" See on mõistagi tulevikku suunatud, nõuandev hääl minu poolt Jukule. 

Praegu aga tuleb kõigil keskenduda peagi saabuvatele kohalikele valimistele ja selleks, et Eesti kohalikud omavalitsused ei paneks paljukannatanud rahvast üle terve riigi elama põhimõttel „nokk kinni, kõht lahti".

Tuleb jätta valimata omavalitsustesse igasugused õnnekütid, rändrüütlid, lauljad, tantsijad ja muud aferistid, nagu on seda muusikud, luuletajad, roheaktivistid ja teised hobusevargad, rattakastide propageerijad ja vaktsineerimise maniakid.

Samuti ei tohi valida kahjulikke vanainimesi ega soovahetajaid. „Nokk kinni, kõht lahti" ei tohi olla ühegi valimisliidu ega erakonna valimiste moto. Head valijad, ärge valige sügisel kohaliku võimu juurde savist linde ega pendliga seinakellasid.

Ärge valige onu Heinosid ega tädi Maimusid. Ärge valige kass Artureid ega erakonda „Aru vähe". Siis pääseb tulevikus meie maa 2,7 miljardit maksvast raudteelõigus marsruudil Tallinna–Häädemeeste ja kellelgi ei tule pähe ehitada ja avada umbes sama palju maksvat kiirteed kaheksa sõidureaga, mis ühendaks Hagudit Mehikoormaga.

Siis võib Eesti pääseda püsivast lennuühendusest Lagedi ja Kehtna ning mototrass Pirita-Kose – Kalevi-Liiva vahel jääks tegemata. Ära jääks ka sellise sajandi objekti ehitus nagu maa- ja merealune tunnel Naissaarelt Ruhnuni ja Vana-Viru tänavale ei paigutataks elektrituulikuid.

Ühesõnaga – ärge valige reformareid, rohepunaseid ega kahesajaseid, kes on tõestanud, et nende kurss on Eesti hävitamine.