Thomaz Fazi selgitab Rumeenia valimiste näitel, kuidas juhul kui meediamanipulatsioonidest ja süvariigi sekkumistest ei piisa, ollakse läänes euroatlantilise korra säilitamise nimel valmis hülgama ka demokraatia väline vorm, eesotsas valimistega.
18. mail jõudis lõpule Rumeenia presidendivalimiste farss ja teise vooru võitjaks osutus Bukaresti linnapea Nicușor Dan otsustava kaheksa protsendipunktiga parempoole konkurendi George Simioni ees. Nii Euroopa kui muu maailma nomenklatuur tervitasid tulemusi "demokraatia võiduna". Kui vaadata, millisel viisil ja kui jultunult osutatud valimiste käigus demokraatlikke põhimõtteid tühistati, siis võib sellist "demokraatia võitu" pidada kui mitte millekski hullemaks, siis vähemalt orwelliaanlikuks.
Nii 2024. aasta lõpus tühistatud kui käesolevad presidendivalimised on rängalt räsinud Rumeenia demokraatia usaldusväärsust. Lühidalt võib seda kirjeldada, et kui 2024. aastal hakkas presidendiks saama Călin Georgescu ja korporatistliku meedial ning ühisparteil ei õnnestunud tema populaarsust lämmatada, siis koondas Rumeenia riik tema vastu pea kõik institutsioonid, mis vähegi võimalik: kohtud, politsei ja isegi julgeolekuteenistused. Eesmärgiks oli Georgescu pildilt kõrvaldamine ükskõik mis vahenditega ja see õnnestus.
Vaadates Rumeenia strateegilist rolli NATO-s, siis on igati võimalik, et Georgescu poliitiline kõrvaldamine toimus kas Washingtoni ja Brüsseli sunnil elik nendega koostöös.
Küllaldaselt on põhjuseid uskuda, et osutatud tegevuse taga pole ainult Rumeenia riik üksi. Vaadates riigi strateegilist rolli NATO-s, on igati võimalik, et Georgescu poliitiline kõrvaldamine toimus kas Washingtoni ja Brüsseli sunnil elik nendega koostöös. NATO logistika ja väljaõppe ahelates mängivad Rumeenia baasid olulist rolli. Kui lisada sõjalise liidu Ukraina varisõda, siis Georgescu rahu pooldavad ja NATO vastased seisukohad muutsid ta euroatlantilise nomenklatuuri vaenlaseks.
Georgescu valimistel kõrvaldamine avas tee Simionile. 5. mail toimunud presidendi kordusvalimiste esimese vooru võitis ta suure enamusega ja kogus Danist kaks korda enam hääli.
Võib küsida, kuidas Simionil, erinevalt Georgescust, lubati üldse kandideerida? Minu hinnangul peitub vastus populismi tüübis, mida ta esindab. Ühelt poolt on Simion Georgescust kultuuri ja identiteedi küsimustes märksa äärmuslikum. Teiselt poolt on ta siiski küsimustes, nagu NATO, Euroopa Liidu lõimumine ja Ukraina sõda, märksa nomenklatuurimeelsem.
Ma pakkusin välja, et Simion esindab uut ja üha sagedamini esinevat poliitiku tüüpi: libapopulist, kes põimib hääleka kultuurilise rahvusluse majanduslikku ja geopoliitilisse status quo'sse. Selline lõhenenud identiteet teeb niisugustest poliitikutest nomenklatuurile ideaalsed kaastöölised, kes aitavad lämmatada rahvameeste järjest suuremat populaarsust. Kuigi avalikkuse ees ollakse selliste poliitikute vastu, aitavad need sisuliselt kanaliseerida rahvuslust ja jätavad senise süvariigi võimustruktuurid puutumata.
Rumeenia valimisi "võltsiti" alates hetkest kui need detsembris tühistati ja Georgescul keelati kandideerida.
Ometigi polnud selline "plaan B" lõppeks vajalik, kuna nomenklatuuri eeliskandidaat Dan võitis valimised.
Simion süüdistab kaotuses nii valimispettuseid kui välist mõjutamist ja aeg näitab, kas sellistel kahtlustel on alust. Tõde on siiski selline, et valimisi "võltsiti" alates hetkest kui need detsembris tühistati ja Georgescul keelati kandideerida.
Prantsusmaal oli seekordsetel Rumeenia presidendivalimistel võtmeroll. 2024. aasta detsembris, mõni tund enne kui põhiseaduskohus tühistas valimised, postitas euroliidu meelne kandidaat Elena Lasconi ühismeediasse vestluse Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroniga, milles viimane esitas mitu õrnalt varjatud ähvardust, mis kõik võib Rumeeniaga hakata juhtuma puhul kui presidendiks saab Georgescu.
Lisaks mõned päevad (5.03.2025) enne kui valimiskomisjon langetas Georgescu kandideerimist keelustava otsuse, käis Prantsusmaa suursaadik kohtumas Rumeenia põhiseaduskohtu eesistujaga ja mõlemad üllitasid koos avalduse, kui tähtis on seista vastu "populismi tungimisele põhiseaduskohtu otsuse langetamise protsessi elik otsustesse". Tegemist oli vastusega valimised tühistanud otsuse kriitikale.
Rumeenia vastu korraldati välismaalt lähtuv hübriidrünnak ja seda ei korraldanud mitte Venemaa, vaid euroatlantiline nomenklatuur.
Rumeenia vastu korraldati välismaalt lähtuv hübriidrünnak ja seda ei korraldanud mitte Venemaa, vaid euroatlantiline nomenklatuur. See toimus välissurve, välja mõeldud luureraportite, välisraha otsas tegutsevate valitsusväliste organisatsioonide ja õigussüsteemist lähtuva õõnestustegevuse toel. Rumeenia sündmused tähendavad Lääne ühiskondadele, mis peavad ennast liberaalseteks ja demokraatlikeks, saatuslikku arengut. Nomenklatuur ei piirdu valimiste mõjutamisel enam meediamanipulatsioonide, tsensuuri, õigussüsteemi relvana kasutamise (lawfare), majandusliku surve ja julgeolekuasutuste operatsioonidega. Kui kõigist osutatud vahenditest ei piisa, ollakse järjest agaramalt valmis hülgama terve demokraatia vormiline koetis, seda eesotsas valimistega.
Strateegia on lihtne: valimisi tuleb korraldada elik neisse sekkuda nii kaua kui saavutatakse "õige" tulemus. Eelistatud on loomulikult lahendus, kus valimistel saab valida ainult nomenklatuurile sobivate kandidaatide vahel. Tänaseks siiski peaks kõigile olema selge, et lääne valimisprotsess töötab pea ainult oligarhia võimu [korporatismi] õiguspärastamise nimel.
Valimisi tuleb korraldada elik neisse sekkuda nii kaua kui saavutatakse "õige" tulemus.
Seetõttu Rumeenias toimuv peaks olema hoiatuseks kõigile lääneriikidele. Aru peaks saama samuti tõigast, et niisugust demokraatiavaenulikku muutust on valmistatud ette pikka aega. Võib isegi väita, et lääne liberaal-demokraatlikud riigid on juba mõnda aega tegutsenud püsiva eriolukorra raames. Seda tõestab näiteks kergus, millega heideti Covidi ajal kõrvale inimeste põhivabadused ja põhiseaduslikud tagatised. Võimul olev nomenklatuur sai seda teha, sest niisuguse võimuhaaramise tõkestamiseks vajalikku massilist vastupanuliikumist pole peaaegu olemas.
Lühikese, Teisele Maailmasõjale järgnenud kolmekümneaastase perioodi jooksul õnnestus rahvahulkadel kasutada demokraatlikke institutsioone ja haarata oligarhiliselt süvanomenklatuurilt võim. Täna pole materiaalseid tingimusi, mis tegid sellised arengud võimalikuks – milleks oli peamiselt organiseerunud töölisliikumine –, enam olemas. Tagasivaates osutus (suhteline) lihtrahva iseseisvus erakordseks ja geograafiliselt piiratud kõrvalekaldumiseks ajaloolisest normist, millele aitasid kaasa erakordsed materiaalsed ning poliitilised tingimused.
Riigid, nagu Rumeenia, millestki sellisest osa ei saanud, kuna need liikusid kommunistide valitsuse alt otse [uus]liberaalsesse demokraatiajärgsesse ühiskonda. Atlandiülese liidu kaks tugisammast Euroopa Liit ja NATO, on Euroopa demokraatiavaenulikke suundumusi ainult võimendanud, kuna need suunavad demokraatlike protsesside ja rahvaste enesemääramisõiguse vastast rünnakut.
Rumeenias toimuv kujutab lääne uusliberaalse demokraatia loogilist lõppu.
Rumeenias toimuv ei kujuta lääne [uus]liberaalse demokraatia "allakäiku", mis oli õnnetu kõrvalekaldumine ajaloolisest normist, vaid pigem osutab selle loogilisele lõpule. Riigid, mis lühikest aega vastasid oma inimeste ootustele, on tagasi pöördunud ülesannete juurde, mida need on esindanud kogu kapitalismi [korporatismi] ajaloo jooksul, milleks on iga hinnaga nomenklatuuri võimul püsimise tagamine.
P.S. "Demokraatia tootmine" Fazi arvamusloo pealkirjas osutab vasakäärmuslase Noam Chomsky meediakriitika raamatule "Nõusoleku tootmine: massimeedia poliitiline majandus". Arvamuslugu on lühendatud Rumeenia presidendivalimiste käigus toimunud sündmuste kirjelduste võrra, millest saab lugeda Objektiivist.
(NB: Fazi on sotsialist, kelle jaoks korporatism ja kapitalism kujutavad ühte ja sama nähtust. Esimene on nime vahetanud fašism, teine tähendab vaba majandust.)
Tõlkis Karol Kallas