Federalisti vanemtoimetaja John Daniel Davidsoni sõnul istub Ühendkuningriik püssirohutünni otsas ja seda põhjusel, et Briti nomenklatuur peab moslemimeeste vägistamisdžihaadi kallimaks kui oma inimesi.
Tänaseks on tõenäolselt paljud inimesed näinud ühismeedias ringlevat videot, kus trotslik ja hirmunud šoti tüdruk hoiab käes nuga ja väikest kirvest, et peletada eemale sisserändajat, kes ahistab teda ning tema nooremat õde. Tütarlaste häältest on kuulda hirmu ja viha, segu meeleheitest, raevust ja segadusest. Samuti on kuulda tüdrukuid mõnitava mehe häält. Ühel hetkel karjub üks tüdruk: "Ära puutu mu väikest õde, ta on ainult 12 aastane!"
Samuti ollakse ilmselt kuulnud, kuidas lugu lõppes: politsei arreteeris tütarlapse terariistade omamise eest. Sisserändajast meest isegi ei peetud kinni, ega uuritud tema tegusid.
Terve aastakümnete taha ulatuva Briti ühiskonna räpase allakäigu lugu, alates Rotherhami vägistamisjõukude skandaalist kuni tänapäevani, on teatud viisil kokku võetud osutatud õblukese tütarlapse rabavas kujus, kes seisab noa ja kirvega vastu kiskjalike kavatsustega sisserändajale.
Tüdruk on selgelt meeleheitel, ta on täiskasvanute poolt, kes peaksid teda kaitsma, maha jäetud. Juhtivad poliitikud, kes peaksid kandma hoolt linna sidususe ja turvalisuse eest, on ta maha müünud. Tütarlaps on sunnitud haarama terariistade järele, et kaitsta ennast välismaist päritolu meeste eest, kes on toodud vastu tema tahtmist tema kodumaale.
See on pilt, milles on kokku võetud Briti valitsuse totaalne õiguspäratus ja ettekuulutus, mis ootab ees: kodusõda.
Britannias näeb kõiki märke, mis osutavad eesootavatele jõulistele ühiskondlikele vastuoludele ja lõpuks täielisele kodusõjale.
Tegemist ei ole liialdusega. Britannias näeb kõiki märke, mis osutavad eesootavatele jõulistele ühiskondlikele vastuoludele ja lõpuks täielisele kodusõjale. Valitsev nomenklatuur murdis ühiskondliku lepingu kui hakkas sisse vedama tohutus koguses kohaliku elanikkonna suhtes vaenulikult meelestatud välismaalasi. Valitsus on järjepidevalt näidanud riigi valgele enamusele, et Ühendkuningriigis kehtib kahetasandiline õigusemõistmine ja nemad on madalamal tasemel. Tipp-poliitikud ja -ametnikud on kriminaliseerinud eriarvamused ning politsei arreteerib nende kodudes inimesi, kes julgevad valitsust kritiseerida.
Kõige hullem ja iiveldust tekitavam on Briti valitseva klassi suutmatus kohaselt tunnistada ning reageerida Pakistani vägistamisjõukude skandaalile. Skandaalile, mis kestab tänaseni ja kujutab Briti poliitilise kehandi veritsevat haava.
Ühendkuningriigi parlamendisaadik ja vägistamisjõukude uurimiskomisjoni juht Rupert Lowe tegi 26. augustil avalduse, milles teatas, et "komisjon on tuvastanud 85 omavalitsust, kus leiab-, elik ajalooliselt leidis aset, jõugupõhine laste seksuaalne ärakasutamine". Uurimine on Lowe'i sõnul tuvastanud, et "suunatud [laste] ärakasutamise mustrite taga on peamiselt Pakistani päritolu meesisikud, kelle tegevust saadab avalike asutuste ääretu ükskõiksus".
Kõige paljuütlevam on siiski koos Lowe'i avaldusega esitatud Ühendkuningriigi kaart, millelt näeb, kus täpselt need vägistamisjõugud tegutsevad. See ei peaks olema üllatus, et need on peamiselt töölisklassi, majanduslikult mitte väga heal järjel Britannia piirkonnad, kus tööstusest vabastamine on põrmustanud terved kogukonnad, kus valitseb suur tööpuudus, suur laste vaesuse määr, kus noored Briti tüdrukud on jäetud Pakistani vägistamisjõukude ees kaitseta.
Teise iiveldamaajava tõigana kinnitab kaart, et vägistamisjõukude korraldatud õudused jooksevad olulisel määral mööda klassipiire ja ohvrite klassikuuluvus on samuti põhjus, miks kõik osutatud õudused on saanud nii kaua kesta. Briti valitsev klass lubas sellel kõigel juhtuda, sest sisserändajatest vägistajad ründasid töölisklassi tüdrukuid, keda nomenklatuur käsitleb kulumaterjalina. Alates parlamendi poliitilisest juhtkonnast kuni kohalike omavalitsuste politseijaoskondadeni, oli vastuseks Briti türdrukte massivägistamisele Pakistani sisserändajate poolt, et midagi ei pea tegema, sellel teemal ei tohi pea üldse sõna võtta, "kogukonnasuhete" pärast ei tohi neile jubedustele tähelepanu pöörata, tuleb hoiduda kõigest, mis näeb välja natukenegi rassistlikuna – seda kõike isegi siis kui sisserändajatest seksuaalkiskjad vägistasid aastakümnete jooksul massiliselt valgeid tüdrukuid.
Ohvrite klassikuuluvus on põhjus, miks kõik osutatud õudused on saanud nii kaua kesta.
Kulutulena levivas videos nähtud Šoti tüdruk on muuhulgas pärit Dundeest, mis on üks nendest vaesunud tööstuse järgsetest Briti linnadest, mis vaevlevad ulatusliku tööpuuduse, noorte vaesuse ja ühiskondliku kõdunemise käes. Samuti on see üks Lowe'i kaardi punastest piirkondadest, kus tegutsevad vägistamisjõugud. Mis juhtus Dundees, toimub üle Ühendkuningriigi. Tüdrukud, kes on sunnitud kannatama alatist sisserändajatest meeste ahistamist ja veelgi hullemaid asju, on hakanud sõna võtma ning nad kõik ütlevad ühte asja: "Mul ei ole turvaline olla, ma olen meeleheitel, mind jahitakse." Nende abipalvetes kõlab samuti küsimus: "Miks keegi mind ei kaitse?"
Kõike kirjeldatut pole võimalik taluda, see keeb üle ja toob vältimatult kaasa mässu, verevalamise ning sõja. Käesoleva aasta veebruaris avaldas Louise Perry taskuhäälingusaate Londoni King College'i tänapäeva maailma sõdade professori David Betziga. Betz ei ole suvaline "uhhuu". Ta on ülestõusude ja ülestõusude mahasurumise, teabe- ning kübersõja, propaganda uuringute ekspert, kes on pika karjääri jooksul nõustanud muuhulgas Ühendkuningriigi valitsust ja relvajõude.
Perry ja Betzi vestlus oli ajendatud viimase 2023. aastal Military Strategy Magazine'is avaldatud artiklist "Lääneriikides puhkeb kodusõda". Artiklis esitab Betz väite: "Kodusõda on tõenäoliselt sõjalises ja strateegilises vallas eelolevate aastate kõige olulisem teema, mis käib vastu tulevikusõdasid puudutavale kirjandusele ja üldisemalt niisuguste sõdadega kaasas käivale tervele strateegilisele loogikale." Jutuajamises ütleb Betz otse välja: küsimus pole, kas Ühendkuningriigis puhkeb kodusõda, vaid millal see juhtub.
Briti nomenklatuur käsitleb töölisklassi tüdrukuid kulumaterjalina.
Betzi sõnul on põhjus, miks ta kirjutas osutatud artikli ja miks ta antud teemal sõna võtab, selles, et tema jaoks on Britanniat ees ootavale kodusõjale osutavad märgid ilmsed ja neid tuleb võtta tõsiselt. Betzi uurimisvaldkonnas on pikka aega eeldatud, et kodusõja eelduseks olevaid tingimusi – ühiskondliku sidususe kadumine, suur ühiskondlik usaldamatus, hõimudevahelised vastuolud, hääbuvad majanduslikud väljavaated – lääneriikides olemas ei ole elik vähemalt need pole arenenud nii kaugele, et võiksid põhjustada laiaulatusliku ühiskondliku vastasseisu.
Tänaseks on kõik osutatud märgid läänes olemas ja mitte kuskil pole need paremini näha kui Ühendkuningriigis, kus poliitiline nomenklatuur, nii Leiboristid kui Toorid, murdsid ühiskondliku lepingu kui sundisid põliselanikele peale massisisserände, mida viimased ei soovi. Veelgi enam, sisserändajad on valdavalt pärit moslemi- ja hindu riikidest, mille kombed ning kultuurid on Britanniale põhimõtteliselt võõrad. Põlisbritid, eriti neist suurim rahvusgrupp inglased, on jõudnud arusaamisele, et poliitiline nomenklatuur ja kolmanda maailma sisserändajad on moodustanud nende vastase liidu.
Inglismaal on vastuseis sellele liidule saanud kuju võitluses riiklike sümbolite eest, mis kuulutab ette tulevast vastasseisu. "Operatsioon heiska lipp" (Operation Raise the Colours), nagu seda kutsutakse, on kampaania, mille käigus Püha Jüri (punane rist valgel taustal) ja ühendatud kuningriikide ühine lipp (Union Jack) heisatakse või maalitakse kuhugi nii paljudes avalikes kohtades kui vähegi võimalik. See on rahvusliku ühtsust ja kodumaa armastust näitav ettevõtmine, mis on suunatud silmnähtavalt vaenuliku võimu vastu, mis ilmselgelt üritab saada lahti valgest inglaste enamusest. Viimaste nädalate jooksul on ühismeedia küllastunud videotest, kuidas Püha Jüri lippe kinnitatakse tänavavalgustite postide külge, maalitakse hoonetele ja sõidutee märgistusele, riputatakse sildadele üle kogu Inglismaa. Millele kõigele lisaks korraldatakse Püha Jüri ja Ühendkuningriigi lippude ning ristidega marsse.
Nomenklatuur kuulutas sellised väljaastumised ennustatult "rassistlikeks", kisub lippe maha ja nende heiskajaid karistatakse tabamisel "seaduse kogu rangusega".
Ühel hetkel toimub plahvatus ja seda tõenäoliselt juba lähiajal. Mille käigus kõik muutub.
Selline asjade seis ei saa jätkuda igavesti. Ühel hetkel toimub plahvatus ja seda tõenäoliselt juba lähiajal. Mille käigus kõik muutub. Võib-olla on see järgmine vastasseis, nagu toimus Dundee tütarlapse ja sisserändaja vahel. Võib-olla on see väikeste tüdrukute massipussitamise sisserändaja poolt moodi, mis leidis aset eelmisel aastal Southportis ja põhjustas ulatuslikud rahutused. Mis iganes see poleks, sealt Britannia enam tagasi ei pööra. Sõtta minnakse kirega ja see on võitlus kibeda lõpuni. Kas siis režiim kukutatakse elik põliselanikud surutakse lõplikult alla.
Mille juures võiksid Ameerika Ühendriikide elanikud üritada mõista ühte olulist asja: britid on väljas õige asja eest. Kui hakatakse mässama, on need inimesed samas seisus kui Ameerika revolutsionäärid Briti ülemvõimule vastu hakates, kes põlgasid ära korrumpeerunud režiimi, mis oli kaotanud õiguse valitseda. Ameerika Ühendriikide poliitikakujundajad ja parempoliitikud peavad olema valmis vaatama juhul, kui puhkeb kodusüda, Ühendkuningriigi olukorrale võimalikult selge pilguga ja saama aru, millega päriselt on tegemist: õigustatud tavainimeste revolutsiooniga valitseva türannia vastu.
Kui Ühendriikide juhid käsitlevad seda vastasseisu õigesti ja Ameerika Ühendriigid asuvad Briti inimeste poolele, siis Winston Churchilli kuulus 1940. aasta juuni ütelus saab uue ülima tähenduse: "Uus maailm, kogu selle väe ja võimuga, astub välja vana päästmise ja vabastamise eest."
Toimetas Karol Kallas