Kas tõesti püherdab eesti rahva „vaimueliit" rõvetsedes ja roppusi röökides ajaloo näitelavalt pimedusse ja unustusse või oleme rahvana suutelised selja sirgu ajama ja destruktiivsed jälkused endi keskelt kõrvaldama, küsib kolumnist Veiko Vihuri, kommenteerides skandaalset etteastet eestlaste ühes rahvuspühamus – Eesti Rahva Muuseumis.
Piibellik pärimus tunneb mõistet hävituse koletis. Apokalüptilistes nägemustes tähendab pühakotta toodud hävituse koletis lõpuajal maad võtvat avalikku pühaduse- ja jumalateotust. Mõiste esineb kõigepealt Vanas Testamendis Taanieli raamatus (Tn 12:11) ja seejärel Uues Testamendis, kus seda kasutab Jeesus (Mk 13:14). Kõnealune väljend kõlab heebrea keeles šiqquṣ məšomēm, koinee kreeka keeles to bdelygma tēs erēmōseōs ja näib viitavat Jeruusalemmas asunud juutide pühamu rüvetamisele paganate poolt, esmalt aastal 167 eKr Seleukiidide valitseja Antiochos IV Epiphanese ajal ning teiseks Juudi sõja ajal aastal 70. pKr, mil roomlased pühamu täielikult hävitasid.
Eesti keelde on seda mõistet tõlgitud erinevalt. Esimeses täielikus piibliväljaandes (1739) seisab se läila ärahävitav asi, 1939. aasta Suures Piiblis judisema ajav läilus, Toomas Pauli Uue Testamendi tõlkes (1989) lagastamise jäledus ning 1968. ja 1997. aasta piiblitõlgetes hävituse koletis. Mujal on selle kohta öeldud ka laastamise jõledus (Fanny de Sivers), laastav pühaduseteotus (Aldo Randmaa tõlgitud Markuse evangeeliumi kommentaar) ja võigas pühaduseteotus (F. F. Bruce, „Uue Testamendi ajalugu"). Mina kaaluksin ka sõnaühendit destruktiivne jälkus.
Andestatagu mulle see pikavõitu terminolooogiline ja teoloogiline sissejuhatus, ent püüan selle algselt religioosse ja piibelliku mõiste abil lahti mõtestada, mis toimub praegu Eesti ilmalikes, rahvuslikes pühamutes. Ka rahvusriik on omamoodi (pseudo)religioosne nähtus, kus rahvuslikud tunded ja pürgimused sarnanevad usulistele tunnetele ja pürgimustele. Rahvusriik on justkui meie usukogudus, kus toimetavad samameelsed rahvuskaaslased, vennad ja õed. Me kõneleme isamaa altarist, vannume isamaale truudust, palume riigihümnis Jumalalt rohket õnnistust rahvusriigi ettevõtmistele, määratleme laulupidu eestlaste religiooni ja usuna jne. Kui nii, siis oleme jätkuvalt religioosne rahvas ja peaksime sellest kohe aru saama, kui hävituse koletis, lagastamise jäledus ehk destruktiivne jälkus ilmub meie kõige pühamatesse paikadesse.
Nii juhtus 27. septembril, kui Eesti Rahva Muuseum (ERM) korraldas hooaja avapeo, kus viimase esinejana astus üles artist, kes kasutab esinejanime Valge Tüdruk. Delfi reportaaži kohaselt „sai laval kuulda ohtralt vulgaarseid väljendeid, näha nii poolpaljalt aelemist kui ka vahekorra, orgasmide ja ejakulatsiooni imiteerimist. Seejuures kujutati laval igasugust tüüpi vägivalda peksmisest vägistamiseni."
ERMi esindaja selgitas, et provokatiivse etteaste näol on tegemist mugavustsoonist väljatulemisega ning erinevate sihtrühmade, s.h noorte kõnetamisega: „Kultuurilises mõttes esindab see artist feministliku diskursuse üht külge ning puudutab mitut sotsiaalselt akuutset teemat." Öeldavasti lahkus etenduselt kolmandik külalistest ning kohale jäänutest pooled olevat olnud jahmunud.
Destruktiivne jälkus on ennast korduvalt varemgi ilmutanud. 2016. aastal, mil avati Eesti Rahva Muuseumi uus peahoone, paigaldati sinna ikonoklastiline puutetundlik eksponaat, mida jalaga lüües võisid külastajad panna Neitsi Maarja kujutise kildudeks lendama. Samal aastal nimetati Eesti rahva vastupanule ja visadusele pühendatud Okupatsioonide muuseum ümber Vabamuks ning pandi ajama homoseksuaalide asja. (See tõik on toonud käibele pilkenime Valamu.) Möödunud aastavahetusel irvitati Rahvusringhäälingus rõvetsevalt emaduse ja paljulapselisuse üle, vahendades kaadreid sugutimütsiga näitlejast, kes etendas suguakti, kui samal ajal lennutati laval laiali beebisid kujutavaid nukke.
19. sajandi rahvusliku ärkamise suurkuju pastor Jakob Hurt sõnastas eesti rahva eksistentsiaalse sihi järgmiselt: „Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult!" Eesti Rahva Muuseum loodi pärast Hurda surma eesti rahva ainelist ja vaimset kultuuripärandit edasi kandma. Selle alguse juures olid Villem Reiman, Martin Lipp, M. J. Eisen, Oskar Kallas, Jaan Tõnisson jpt. Mida oleksid meie rahvusliku liikumise suurkujud teinud, kui nad oleksid ette näinud, kuidas järeltulevad põlved nende elutööga ümber käivad ja milline rüveduse vaim lastakse rahvuspühamusse märatsema?
Küsimus ei ole labastes artistides ja nende rõvedates, vulgaarsetes spektaaklites, vaid muuseumi juhtide kultuuritunnetuses või õigemini selle puudumises. Tabavalt on öeldud, et Eesti Rahva Muuseumi asemel on valminud Eesti Rahva Mausoleum. Kas tõesti püherdab eesti rahva „vaimueliit" rõvetsedes ja roppusi röökides ajaloo näitelavalt pimedusse ja unustusse või oleme rahvana suutelised selja sirgu ajama ja destruktiivsed jälkused endi keskelt kõrvaldama?