Kogu riigiaparaat on tegelikult soo. Ametite anastamine on asja sisu. Korruptsioon on riigi tegevuse olemuslik osa, kirjutab mõttekoja Brownstone Institute'i asutaja ja juht Jeffrey A. Tucker.

Mis on riik, kust see on pärit ja kes seda kontrollib? Võiks ju arvata, et vastused sellistele küsimustele on ilmsed. Tegelikkuses on vastused siiski pigem ebamäärased ja neile ei oska üheselt vastata isegi süsteemi osalised. 

Donald Trump sai selle selgeks esimesel ametiajal. Ta arvas toona, et valitsust, vähemalt selle täitevvõimu osa, juhib president. Kuid ta nägi hoopis, kuidas ametid tegid iga tema ettevõtmise tühistamiseks koostööd meediaga. Peale nelja-aastast pausi on ta tagasi ja seda tõsise otsutavusega olla president.

Trump on ebatavaline president, kes vähemalt üritab olla võimul.

Kuid seda on lihtsam öelda kui teha. Poliitilistesse ametitesse määratud ministrid ja ametnikud kurdavad sageli eraviisiliselt, kuidas nad seisavad silmitsi tõrksa bürokraatiamasinaga, mis valdab kogu institutsionaalset teabevaramut. Need inimesed tunnevad ennast tihti kellegi-millegi asendajatena ehk mannekeenidena. Trump on selles mõttes ebatavaline president, kes vähemalt üritab olla võimul. Enamus varasematest presidentidest olid õnnelikud ainult ametiga kaasnevate hüvede ja kiituse peale.

Igal juhul avastab igaüks, kes jõuab riigiaparaadis kuhugi kõrgemale kohale, et see kujutab hoopis midagi muud kui kirjeldatakse õpikutes.

Platon kujutas riiki ette elu orgaanilise osana, mis peegeldab inimhinge koetist. Ühiskond oli jagatud valitsejate (filosoof-kuningate), valvurite (sõdalaste) ja tootjate (töötajate) vahel. Riigi olemasolu eesmärgiks on õiguse tagamine, milles iga klass täidab kooskõlaliselt talle määratud rolli.

Aristoteles pakkus välja märksa realistlikuma vaate. Riik on küll orgaaniline [loodust välja kasvanud] moodustis, aga see ei ole hingestatud. Sellel on kindel arv ülesandeid tagada läbi seaduste ja hariduse, tasakaalustades selle juures erinevate klasside huvisid, kõigi osaliste heaolu. Aristoteles eelistas segavalitsust, mis peaks hoidma ära türannia ja edendama tasakaalu.

Ilma riigita oleks inimeste elu üksildane, vastik, julm ja lühike.

Liikudes edasi valgustusaega, siis riigiteooriad arenesid läänes koos tehnoloogia ja majandusega. Thomas Hobbes nägi riiki hädavajaliku lahendusena, mis hoiab ära erinevate kildkondade kodusõja. Ilma riigita oleks inimeste elu üksildane, vastik, julm ja lühike. Mille juures võiks meeles pidada, et ta kirjutas "Leviaatani" Inglise kodusõja ajal. 

John Locke nägi "Teises traktaadis valitsemisest" samuti riiki eluliselt vajalikuna, kuid seda äärmiselt piiratud moel. Riigi ülesanne on kaitsta inimeste vara ja põhiõiguseid. Riigi võib samuti kukutada kui see muutub türanniaks. Locke võttis teemat isiklikult, kuna ta oli üle elanud sõja, revolutsiooni ja tsensuuri.

Locke on samuti mustandi autor, mille põhjal kirjutati hiljem kokku Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioon. Sellest leiab vaate, et riik on "vajalik kurjus", millist põhimõtet tunnistasid tõena Ühendriikide asutajad.

Pisut aega peale USA iseseisvusdeklaratsiooni sündis plaatonilkus traditsioonis hegeliaanlik riigi vaade.  G.W.F. Hegel väärtustas riiki mööda maailma marssiva jumalusena, ühiskondliku laotuse all voogava jõuna, mis painutab ajaloo õiguspäraste võitajte vallutusteks. Selle vaate korjasid üles parempoolsed rahvussotsialistid ja pahempoolsed internatsionalistidest sotsialistid eesmärgiga süstida riiki igasuguseid muid vältimatuse aurasse kätketud käsitlusviise. 

Riik on ebaloomulik vallutav jõud, mis pole mitte kunagi teretulnud, ühiskonna jaoks välistekkeline institutsioon.

Kõik selline jutt riigi loomulikust ja olulise tähtsusega olemusest jõudis märksa äärmuslikuma käsitluseni, mille kohaselt on niisugune lähenemine lootusetult lihtsameelne. Franz Oppenheimer kirjutas riigi kohta, et see on ebaloomulik vallutav jõud, mis pole mitte kunagi teretulnud, ühiskonna jaoks välistekkeline (eksogeenne) institutsioon.

Osutatud vaadet arendas edasi Albert Jay Nock ja tema järel Murray Rothbard, kes mõlemad nägid riiki loomupärase rõhujana. Nende välja pakutud lahendus on lihtne: riigist tuleb lõplikult vabaneda. Kuid seda mitte viisil kui kujutas ette Karl Marx. Riigi puudumise tulemuseks pole utoopia, vaid midagi lähedasemat sellele, mida kujutas ette Locke: hästitoimiv ja rahumeelne ühiskond, mis on organiseeritud omandi ning rahumeelse koostöö põhiselt.

Bertrand de Jouvenel pakkus välja riigi vaate, mis tugineb süvitsi minevale ajaloolisele käsitlusele. Tema nägemuse järele organiseerub riik ühiskonna enda laotusest kui loomulik eliit pälvib avalikkuse usalduse, mille toel see saab lahendada vaidlusaluseid küsimusi. Eliit moodustub vahekohtunikest ja kultuuritegelastest, kes samm-sammu haaval saavutavad monopoolse kontrolli ühiskonnas seadusliku vägivalla rakendamise üle. Sellist vaadet toetasid Erik von Kuehnelt-Leddihn, Hans-Hermann Hoppe ja tänapäeval on üks eestkõnelejaid Auron MacIntyre. Kõigi osutatud mõtlejate riigi teooriatel on mingisugused omapärad, kuid kõik nõustuvad, et nii heas kui kurjas on riik eliidi sünnitis.

Iga ideoloogia pakub välja teooria, mis on riik ja milline see peaks olema.

Teema kohta on loomulikult tohutul hulgal kirjandust. Iga ideoloogia pakub välja teooria, mis on riik ja milline see peaks olema. Vaade, mis paistab kõige enam sobituvat minu intuitsiooniga, on esitatud Gabriel Kolko progressistliku ajastu ajalugu käsitlevas raamatus.  

Kolko vaates pole ükskõik mis eliidid need, kelle tahtmise järele sünnivad riigi poliitikad, vaid viimaseid kujundab eelkõige töösturitest eliit. Käsitledes uusaja industrialismi ajalugu leidis ta, et kõige keskmes on juhtivad tööstused. 1906. aasta puhta toidu ja ravimite seadus sündis tänu tööstusele, mis otsis turukonkurentsi tõrjumiseks koostööd võimuga. Föderaalreserv on pankade kartell. Kaubandusministeerium on tööstuse organiseerumise väljendus. Sama kujutab endast tööministeerium. 

Kõik osutatud institutsioonid kehastavad midagi, mida  filosoof ja poliitikateadlane James Burnham nimetab mänedžeride revolutsiooniks. See sisaldab tööstuseliite, mis rõhutavad oma teadusel põhinevat osavust ja organiseerimisvõimekust, mida nad näevad ülema lahendusena loomulike ühiskondade ja turgude kaose asemel. Antagu ainult meritokraatidele võim ja vahendid ning nad teevad asjad inimestest palju paremini ära, kuna tagavad majanduse ning sotsiaal- ja kultuurielu mõistuspärase organiseerimise. Teised autorid, kes kirjutavad järgides samasugust traditsiooni, on Wright Mills, Philip H. Burch, G. William Domhoff ja Carroll Quigley. 

Vaatamata kõigile demokraatia ja vabaduse loosungitele koosneb riik siiski oma eesmärkide poole pürgivatest valitsevate tööstushuvide kartellist.

Osutatud kirjandusest leiab pildi riigi kohta, nagu see näeb välja kaasajal. Tõesti, mitte ükski elusolev inimene pole millegi muuga elus kohtunud. Vaatamata kõigile demokraatia ja vabaduse loosungitele koosneb riik siiski oma eesmärkide poole pürgivatest valitsevate tööstushuvide kartellist, hõlmates kõiki valdkondi, mis on kaasatud vandenõudesse vaba ning konkurentsil põhineva turu vastu. Üldjuhul inimesed ei mõtle riigist sellisel viisil, kuid niisugune paistab olevat kõige realistlikum käsitlusviis, mida riik tegelikult endast kujutab ja mida see teeb.

Näiteks võib tuua [Ameerika Ühendriikide] toidu- ja ravimiameti (FDA). Selle liikumapanev jõud on tööstus, mis katab pooled ameti kuludest ja jagab intellektuaalomandi õiguseid nii tööstuse enda kui sõsarametite ning ministeeriumitega, nagu NIH, CDC ja HHS. Ravimitööstus on osutatud ametite ja ministeeriumite tegevuse kõige suurem mõjutaja, mille tõttu on [USA tervise- ja tööminister] Robert F. Kennedy Jr. selle põhimõtteline vaenlane ning miks ta peab nende ametite haldamise ning esimuste ümbersuunamisega nägema nii tohutult palju vaeva. Mis samas ei peaks olema üllatav, sest need ametid tekkisid just põhjusel, et tööstus otsis nurjatute tarbijate iseseisvuse vastu seaduslikku kaitset. 

Terviseametid tekkisid just põhjusel, et tööstus otsis nurjatute tarbijate iseseisvuse vastu seaduslikku kaitset.

Sama draama saadab kõiki föderaalreservi (pankade), põllumajandusministeeriumi (suurte põllumajandustööstuste), elamumajadus ja linnaarendusministeriumi (kinnisvaraarendajad), haridusministeeriumi (õpetajate ametiühingud), transpordiministeeriumi (rongi- ja autotransport) ja sõjaministeeriumi (sõjatööstused) reformimise üritusi. Kõikjal, kuhu täna Washingtonis vaadata, leiab suurte tööstuste suunava käe. Samamoodi käivad asjad suuremas osas mujal maailmas.

Niisugusel tööstusriigil on vähemalt kolm kihti. Esimnene on süvakiht, mille moodustavad julgeolekuametid ja selle heategijad ning partnerid tööstuses. NSA ja CIA tellivad suurema osa asjadest, mida nad teevad, alltöövõtuna erasektori tehnoloogiaettevõtetelt, mille tulemused on salastatud. Siis on jae- (madal) kiht, kus regulatsioonidele alluvad tööstused täidavad nende poolt anastatud järelvalveametite soove. Mis on näiteks põhjus, miks CVS (rahvusvaheline apteegikett) eemaldas Covidi ajal riiulitelt toimivad ravimid ja asendas need modRNA süstidega ning miks kogu meditsiininomenklatuur hüppas niisuguse innukusega ühesuguse Covidi vastuse pardale. Sellel on omakorda keskkiht, mis koosneb ametitest endist, mis hoolitsesid kõigi üleminekute eest.

Kõikjal, kuhu täna Washingtonis vaadata, leiab suurte tööstuste suunava käe.

Kui selline on tänase päeva asjade seis, siis kuidas nägid asjad välja minevikus? Kas selline mudel kehtib? See võib nii olla kui rääkida kirikust kui tööstusest ja keskajal võib näha tegutsemas samasuguseid jõude. Kui mõelda sõjaväelisest nomenklatuurist kui tööstusest, siis võib näha, kuidas see suunas antiikaegse Rooma ja Ateena ühiskondi. 

Kuidas selline riigi tekkimise ja toimimise kombatav ja tumedavõitu vaade sobitub teiste teooriatega? See sisuliselt tühistab Platoni ja Aristotelese idealismi, lisab Hobbesile ja Locke'ile realismi elemendi ning annab Marxile ja Rothbardile sisu, lisab rohkem liha de Jouveli ning Hoppe'i teooriatele. 

Probleem on selles, et kogu riigiaparaat on tegelikult soo.

Nii palju kui tänaseks öelda võib, on niisugune kaasaegse etatistliku reaalsuse kõige täpsem kättesaadav kirjeldus. Mis omakorda rõhutab iga ajutise, "sood kuivendada" üritava mänedžeri ees seisvat määratut väljakutset, kes soovib vabaneda ametite tööstuste poolt anastamisest või muul viisil korruptsiooni piirata. Probleem on selles, et kogu riigiaparaat on tegelikult soo. Ametite anastamine on asja sisu. Korruptsioon on riigi tegevuse olemuslik osa.

Mis samas ei tähenda, et riigi reformimine poleks proovimist väärt üritus. Mille juures on oluline mõista, et mitte ükski riigimasina osa pole võimeline kohanema reformide ja demokraatliku survega. Inerts tõukab seda masinat vastassuunas. Kõik edusammud, mis seni on Trump 2.0 ajal juhtunud, nii vähe kui seda ongi, on anomaalia. Suurema mõju avaldamine oleks puhas ime, kuid nii võib juhtuda.

Ühe poliitikateooria ajaloo kõige arukama avalduse on esitanud David Hume. Tema nägemuse järele on kõigis võimu väljendustes võtmetähtsusega osa avalikul arvamusel. Kui muutub avalikkuse meel, siis ei jää riigil üle midagi muud kui minna sellega kaasa:

"Mitte miski ei paista üllatavamana neile, kes vaatlevad inimtegevust läbi filosoofilise prisma, kui kergus, millega suurt hulka inimesi valitsetakse väheste poolt. Milline on valitsetavate kaudne allumine, kuidas inimesed allutavad oma tunded ja kired valitsejate omadele. Kui uuritakse, mis vahenditega selline ime võimalikuks osutub, siis leitakse, kuidas jõud on alati valitsevate poolel ja valitsejaid ei toeta miski muu kui ainult arvamus. Mille tõttu on see ainult arvamus, millele valitsus on rajatud ja selline maksiim laieneb samuti kõige despootlikematele ja kõige militaristlikematele valitsustele. Nagu ka kõige vabamatele ja kõige populaarsematele."  

Selle tõttu on kõige olulisem ülesanne inimeste meele muutmine.

P.S. Tänapäeva lääne ühiskonna võimukoetise arengute paremaks mõistmiseks on hea lugeda ka Jeffrey A. Tuckeri Objektiivis ilmunud ülevaadet korporatismi põlvnemisest.  

Tõlkis Karol Kallas