Majandusteadlane Murray N. Rothbard selgitab ühis- ja riigivõimu vahekordi lahkavas essees, miks riik on röövel, mille kurjuse vastu ei aita põhiseaduski.
Nii nagu kaks peamist ja üksteist välistavat inimestevahelist suhet on rahumeelne koostöö ning ekspluateerimine elik tootmine ja röövimine, nii ka ajalugu, täpsemalt selle majandust puudutavat osa, võib vaadata osutatud kahe lähenemise vahelise võitlusena. Ühele poolele koondub loov tootmine, rahumeelne [teenuste ja toodete] vahetamine ning koostöö. Teiselt leiab sunni ja röövimise. Albert Jay Nock määratles osutatud vaenujalal olevaid jõude "ühisvõimu" ja "riigivõimuna" ("social power" ja "state power")1
Ühisvõim (sotsiaalne-/kogukonna võim) kujutab inimese jõudu looduse üle; ühistegevust, millega muudetakse loodusvarad, arvestades selle juures teadmistega loodusseadustest, millekski, mis toob kasu kõigile osapooltele. Ühisjõud tähendab looduse valitsemist, vahetustegevuse toel saavutatud elatustaset.
Riigivõimu puhul tuleb nentida, et see kujutab toodangu sunnitud ja parasiitlikku hõlvamist ning ühiskonna kurnamist tootmise vaenulike valitsejate kasuks.
Riigivõimu puhul tuleb nentida, et see kujutab toodangu sunnitud ja parasiitlikku hõlvamist ning ühiskonna kurnamist mittetootva (tegelikult tootmise vaenulike) valitsejate kasuks. Kui ühisvõim käib üle loodusest, siis riigivõim allutab inimesi. Läbi ajaloo on inimese tootvad ja loovad võimed, seda ikka ja jälle, jõudnud uute lahendusteni, kuidas muuta loodus inimestele kasulikuks. Need on ajad, kui ühisvõimul õnnestub edestada riigivõimu ja riigi sund ühiskonnas ei anna niivõrd tunda.
Kuid alati, kas siis pikema elik lühema ajalise viivitusega, tungib riik [uute lahenduste] uutesse valdkondadesse, et taas halvata ühisvõim ja ärastada inimeste vara.2 Kui seitsmeteistkümnendast kuni üheksateistkümnenda sajandini leidis hulgas lääneriikides aset ühisvõimu laienemine ja koos sellega suurenesid vabadused, rahu ning materiaalne heaolu, siis kahekümnes sajand on suuremas osas olnud aeg kui riigivõim on kaotuseid tasa teinud – mille käigus on pöördutud tagasi orjapidamise, sõdade ning hävitamise juurde.3
Riigi probleemile lahenduse leidmine on täna silmnähtavalt samasugune ulm kui see alati on olnud.
Sellel sajandil seisab inimkond silmitsi, taas, mürgise riigivalitsusega. Riik on nüüdseks relvastatud inimeste loovate võimetega, mida see viimastelt ärastas (konfiskeeris) ja kasutab neid väärastunud viisidel oma eesmärkide saavutamiseks. Mõned sajandid vastu 20. sajandit oli aeg kui inimesed üritasid põhiseaduste ja muude piirangutega riigile päitseid pähe panna, kuid kõik niisugused üritused ebaõnnestusid. Kõigist neist arvukatest vormidest, mida valitsused on sajandite jooksul võtnud, kõigist järeleproovitud käsitlusviisidest ja institutsioonidest, pole olnud riigile piiride seadmiseks abi. Riigi probleemile lahenduse leidmine on täna silmnähtavalt samasugune ulm kui see alati on olnud. Võib-olla aitavad riigi vastu uued teadusvaldkonnad ja juhul, kui nende tuvastatud lahendused osutuvad edukaks, ongi kunagi võimalik leida lahendus riigi küsimusele.4
1) Ühisvõimu ja riigivõimu käsitlusviisi kohta saab pikemalt lugeda Albert J. Nocki raamatust "Riik, meie vaenlane". Samamoodi käsitleb teemat Nocki "Üleliigse inimeste memuaarid" ning Frank Chodorovi "Ühiskonna tõus ja langus".
2) Riik üritab nii paisumise kui kokkutõmbumise ajal alati tagada, et teatud olulise tähtsusega majandusvaldkonna ning ühiskonna "käsuahelad" jäävad selle valdusesse. Selliste käsuahelate hulgast leiab vägivalla monopoli, õigussüsteemi lõpliku sõna monopoli, kommunikatsiooni ja transpordikanalid (postisüsteem, teed, jõed, lennukoridorid), idamaade despootlikes süsteemides niisutuskanalite süsteemid ja hariduse. Viimane on oluline tulevaste kodanike seisukohtade vormimise eesmärgil. Kaasaegses majanduses on oluliseks käsuahelaks rahasüsteem.
3) Sellist parasiitlikku "järelejõudmise" protsessi kirjeldab pea avalikult Karl Marx, kelle sõnul peab sotsialismi kehtestama varasema kapitalismi ajal koondatud kapitali ärastamise teel.
4) Kindlasti on üheks sellise lahenduse asendamatuks osaks haritlaste ja riigi huvide lahutamine, milleni saab jõuda riigivõimust sõltumatute teadus- ja hariduskeskuste loomise teel. Christopher Dawson osutab raamatus "Lääne hariduse kriis", et renessanssi ja valgustusaja suurte intellektuaalsete saavutusteni jõuti väljaspool etableerunud ülikoole, seda mõnikord isegi nende vastu tegutsedes. Selliseid sõltumatute ideede akadeemiate tegevusele aitasid kaasa sõltumatud toetajad.
"Ajalugu kui ühisvõimu võidujooks riigivõimuga" on peatükk Murray N. Rothbardi 1974. aastal üllitatud raamatust "Riigi anatoomia". Objektiivis on varem ilmunud "Riigi anatoomia" peatükid "Mida riik ei ole", "Mis on riik", "Kuidas riik ennast alles hoiab", "Kuidas riik oma voli ületab", "Mida riik kardab?" ja "Kuidas riigid on omavahel seotud". "Riigi anatoomia" näol on tegemist libertaarse majandusteooria ühe olulisema riigi käsitlusega. Tänapäeval on üheks tuntumaks libertaarse riigivaate esindajaks Argentiina president Javier Milei.
Tõlkis Karol Kallas