Kui hea, et meil on ikka veel rahurikkujaid, kes kõigest hoolimata võitlevad veskitega ja üritavad ehitada tamme. Meil on lootust, kirjutab Roland Tõnisson.
Jaapani kirdeosas asuva väikese mereäärse linnakese Fudai linnapeaks oli mitu ametiaega järjest mees nimega Kotoku Wamura. Hoolika, kohusetundliku ja ausana oli ta üldiselt kõigile meelepärane, ent ta oli äärmiselt kangekaelne ühes küsimuses.
Nimelt kunagi ammu, aastal 1933, elas ta üle kohutava tsunami ja jäi pärast seda kogu eluks posttraumaatilise stressihäire kütkeisse. Kotoku Wamura tüütas kõiki nõudmisega rajada linna kaitsev tamm. Möödunud olid aastakümned, tsunamit ei tulnud, ega tulnud, Wamura aga tüütas ja tüütas, ning sai lõpuks oma ametiseisundi abil läbi suruda sajandi ehituse oma kodulinnakesse.
Rajatud sai kolossaalne konstruktsioon – kakssada meetrit pikk ja viisteist meetrit kõrge. Linnake, kus elas kaks ja pool tuhat inimest kulutas selleks fantastilise summa – kolm ja pool miljardit jeeni (umbes 30 miljonit dollarit 2011.a. kursiga). Wamurat ja tema veidrust taluti ainult sellepärast, et muus osas oli ta normaalne. Aga lõpuks sai rahva kannatus otsa. Wamura saadeti kõigi naerualusena pensionile. Ta elas veel kümme aastat, taludes kaaskodanike halvakspanu. 1998. aastal vanamees suri.
13 aastat hiljem juhtus kohutav katastroof. Hiiglaslik tsunami pühkis minema kogu Jaapani kirderanniku. 22 tuhat inimest hukkusid, 300 tuhat jäid kodutuks.
Keset varemeid seisis ainult Fudai, tervena. Ja selles linnas jäid kõik ellu.
Selliseid „wamurasid" on olnud kõigil aegadel. Alates Vana Testamendi prohvetitest, keda on peetud veidrikeks ja hulludeks, kuni kaasaegseteni, kellele ei ole antud prohvetiandi, ent vahedat meelt, kainet mõistust ja analüüsivõimet.
Enne kui lõhkes paarikümne aasta tagune majandusmull, nimetati Eesti peaministri tasemel selle eest hoiatavaid analüütikuid paanitsevateks rahvaeksitajateks, kellele soovitati fooliumimütsid pähe panna.
Charles de Gaulle tagus Prantsuse peastaabis trummi teemal Saksa tugevnevad soomusväed. De Gaulle põhiline oponent ja välja naerja oli marssal Petain, kelle arvates oli see küsimus kunstlikult üles tõstetud de Gaulle edevuse tõttu. Petain, nagu teame, oli hilisem Vichy nukuvalitsuse juht ja sakslaste kollaborant.
Viktor Orbánist on saanud Euroopa kurikuulus paremäärmuslane, kuna ta on hoidnud Ungari puhtana erinevalt naaberriigist Austriast, kus pealinna Viini koolivõrgus on umbes 60–70% õpilastest võõrkeelse taustaga (ehk vähemalt üks vanematest ei ole sündinud Austrias või kodune keel ei ole saksa keel).
Ebamugavaid tegelasi on alati olnud. Inimestele ei meeldi rahurikkujad. Eesti valitsusele meeldib samuti kui inimesed ei kobise ja täidavad talle ettevisatud ülesandeid, maksavad suvaliselt paberile visatud numbrite järgi arveid ja ei arva midagi sellest, et pealinnas on päriselanikest saanud vähemus.
Eesti valitsusele ja selle tööandjatele, kelleks ei ole ammu enam eesti rahvas, meeldib kui kuulekas elanikkond laseb oma maa tappa tuugenitega ja kaevandustega, raudteega ja kõige muuga, mille varjus saab kantida maksumaksjate raha nii, nagu poliitika tellijad seda soovivad.
Ometigi on ka meil oma „wamurad," kelle maailm ulatub kaugemale ja sügavamale iseenda taskust ja karjääriredelist. Nende tõde on ebameeldiv ja eelkõige uskumatu, aga lõpuks selgubki, et tuugenid on hävitanud põllumaad, kaevandused põhjaveed, raudtee karjamaad ja eestlane peab omandama vene- ja inglise keele (võib olla ka araabia ja hindi), et tööd saada ja et keegi temast aru saaks.
„Miks te meid paremini ei hoiatanud?" küsitakse hiljem „wamuradelt."
„Miks te meid paremini ei hoiatanud…"
Aga kas te tahtsite kuulda?
Ei – sest „veeuputusest on juba ju nii palju aega möödas ja ega ta ometigi ju uuesti peale hakka!"
Ei – sest „ega siis kõik migrandid kurjategijad ole ja vaadake, milline eesti rahvas ise on! Rohkem sallivust! Kas teile ei meeldigi aasia köök?"
Ei – sest „kas teie ei tahagi kiirelt Häädemeestelt vurada Pariisi? Ja kas Ikla ei ole piisavalt atraktiivne?"
Ei – sest „kas teie ei soovigi, et Euroopa ettevõtted aitavad meil tuugenitega loodust päästa ja demokraatiat arendada."
Ei – sest „Eesti on rinderiik ja kõik rattad peavad veerema võidu hüvanguks, ning kõik, mis valitsus teid sunnib tegema, ja ainult see, garanteerib julgeoleku!"
Ja lõpuks kui Eestist on saanud Nauru-laadne üleskaevatud ja purustatud ahervare, õudusfilmide võtteplats, oleme õnnelikud, et Hollywood on meid märganud.
Ja kui Berliinistani ning Londonabadi šeigid kiidavad kohalikele satraape, ehk käsutäitjaid, oleme rahul, et oleme nii tublid ja kuulame hästi sõna. Nagu nõuavad seda Euroopa Komisjon, šariaadiseadus, Kremli ukaasid, Pekingi ringkirjad.
Mugav on olla see, kes poob „wamurasid," „deGAulle," „orbaneid." Sest nad rikuvad üldist fooni.
Kui hea, et meil on ikka veel rahurikkujaid, kes kõigest hoolimata võitlevad veskitega ja üritavad ehitada tamme. Meil on lootust.