Selge ja asjatundlik teaduslik käsitlus ühes muhedate vahemärkuste ja kultuurisoovitustega. Nagu ikka, vaatab ka kevade hakul tähistaevasse astronoom Alar Puss.
Planeetide nähtavus märtsikuus
Parima nähtavusega planeedi joont kannab 2026. aasta märtsikuus endistviisi Jupiter, Päikesesüsteemi suurim planeet. Jupiteril pole ka keeruline end öötaevas hästi näidata, kuna planeet „süttib" juba õhtul peatselt Päikese loojumise järel kõrgel lõunakaares, särades edaspidi heledaima „tähena" taevas. Täiendava boonusena on Jupiter nähtav enamuse ööst (õhtupoole). Jupiter paikneb Kaksikute tähtkujus.
Kuu on Jupiteri lähedal 26. märtsi õhtul.
Teine hele planeet on Veenus, paistes õhtuti madalas edelataevas. Veenus siiski sedapuhku nii hästi ei paista kui Jupiter. Asi on selles, et Veenus täidab Ehatähe nimetust „liiga hästi", loojudes suhteliselt kiiresti pärast Päikese loojumist. Veenus on nähtav ehavöös ja loojub kuu alguses tund ja veerand pärast Päikest. See sobib küll Veenuse ära nägemiseks, kuid mitte selleks, et planeet võimsasti kiirgavana paistaks. Kuu vältel siiski Veenuse vaatlusaeg tasapisi kasvab; kuu lõpus loojub Ehatäht 2 tundi pärast Päikest. Siiski, siis paistab Veenus juba uhkemini!
Vastloodud kitsas noore Kuu sirp on Veenuse lähedal kevade alguse, 20. märtsi õhtul.
Veenus paikneb kuu alguses Veevalajas, 2. märtsil kell 14.48 liigub Kalade tähtkujju ning 29-ndal kell 1.05 omakorda Jäära tähtkujju.
Ka kolmandat planeeti viiest võimalikust, Saturni nimelt, võib päris kuu alguses õhtuti märgata. Planeet asub madalas edelataevas (Kalade tähtkujus), kuid kaob juba 4-nda märtsi paiku ehavalgusse.
Saturni lähedal (allpool) asub heledam Veenus, mis iga õhtuga Saturnile läheneb. Planeetide lähim asend, kui Veenus Saturnist ühe kraadi (2 täiskuu läbimõõdu) kauguselt põhja poolt möödub, leiab aset 9. märtsil, varsti pärast keskööd. Seega tasub teleskoobiga või binokliga Veenuse ümbrust uurida nii 8. märtsi kui 9. märtsi õhtuil, kui Saturn on juba paljale silmale nähtamatu.
Merkuur ja Marss ei mahtunud seekord palja silmaga nähtavate planeetide nimekirja.
„Kes on süüdi, et neid näha pole?" nõudis Haridusminister. „Njuuton ja Einstein ning Galilei ja Kepler!" vuristas kuskilt maha lugeda keegi mööduv kodanik. „Kes need on? Kas meie uued nõunikud? Mina neid küll siin pole näinud!", vihastas Haridusminister. „Vahet pole, need neli saadame igatahes Rootsi või Belgiasse tagasi!" kinnitas Justiitsminister. „Ah neid sai kokku neli tükki! Vaat see on alles väärt info! Kes küll seda sulle ütles?! " rõõmustas Haridusminister. „Noh, neid oli seal ühes Rootsi kongis kah neli tükki, kui ma seal hiljuti täiendava turvalisuse proovis käisin! See arv neli jäi paratamatult meelde…", pomises Justiitsminister.
Päevad ja ööd
Märtsikuud loetakse üldiselt esimeseks kevadkuuks. Päike käib nüüd juba suhteliselt kõrget rada, eriti kui võrrelda detsembri ning jaanuarikuuga. Samuti on juba märtsi alguseks kasvanud päeva pikkus, seda mõistagi pimedate öötundide arvelt. Ka märtsikuu jooksul on valge päeva-aja ning Päikese kasvava keskpäevase kõrguse kasvamine märgatav. Kevade algus on 20. märtsil kell 16.46. Ühtlasi tähendab kevadine pööripäev seda, et päeva ja öö on saanud ühepikkusteks. Kuu lõpus on päevad juba öödest veidi pikemaks veninud.
Päike asub kuu alguses Veevalaja tähtkujus, 12-ndal kell 16.27 liigub aga Kalade tähtkujju.
„Märgid"?
Nende, noh… sodiaagimärkide arvestuses sai tegelikult juba ülemineku aeg kirja pandud. Ikka seesama moment, kevade algus, 20.märtsil kell 16.46. Siis jõudvat kuulujuttude järgi Päike ka Kalade märgist Jäära märki.
Kahtlased asjad need „märgid" aga on, ise näinud neid igatahes kuskil ei ole, ei sahvris, kuuri all ega seinakapis, taevalaotuses amugi mitte…
Segadus on seda suurem, et kord väidetakse need „märgid" olla sama mis tähtkujud, siis aga jälle mitte. No taevast uurides selgub, et need „märgid" igatahes samanimelised tähtkujud olla ei saa! Jääb üle variant, et neile „märkidele" vastab sõna „mitte", mis üle-eelmises lauses sai välja toodud. Lisame sinna veel ühe sõna: „midagi". Kokku saigi tuletatud: „mitte midagi"…
Tuletuskäik polnud siinkohal mõistagi üldsegi mitte täppisteaduslik, kuid siiski lühikokkuvõtlik täppisteaduslikule tuletamisele.
Aga ega me ei pea ju alati täppisteaduse järgi elama… Nii et kes neid „märke" ja nendega seonduvaid lugusid usub… noh, olgu siis nii.
Mõnikord võib ka juhtuda, et see sodiaagimärkide ja horoskoopide temaatika isegi aitab teatud mentaalse tasakaalu saavutamisel, täitsa ilma naljata. Kuigi vastupidi võib vist kergemini minna.
Kilplaseks olemise talumatu kergus
Kuu lõpus leiab (arvatavasti) aset taaskordne inimliku juhmuse supernäide nimega kellakeeramine. Sellise stsenaariumi teostumisel loetakse pühapäeval, 29. märtsil kell 3 öösel ühtäkki kell hoopis 4 olevat. Eks see siis tähenda, et kellad peaks tund aega edasi keeratama. Lollusele allaandva lihtsuse huvides.
Aga kindlasti ei kehti lause: „"Tuleb" kellad keerata!" Ega ikka „ei tule" küll! Kui ,mõni „ametimees" otsustataksegi kellasid kodudesse kontrollima suunata (ja see poleks kõike senist arvestades mingi ime), pole peremeestel endi kodudes vähemalt seda vaeva, et otsida, kellele ust näidata… Kuigi selliseid „külalisi" ju leidub: igatsugu erinevate andurite kontrollid, kütteseadmete kontrollid… Peremeeste kinganinad kipuvad resoluutselt toimides isegi aegapidi ära kuluma…
Aga igatahes, kui ajanäit loetakse ühtäkki tund aega edasi olevaks, kuid töölemineku kellaajad ei muutu (ja need, vähemalt reeglina, ei muutu!), tähendab see äkitselt elurütmi segipaiskamist: korraga on siis vaja tund aega varem tööleminekuks üles tõusta. See ei ole üldiselt inimorganismile hea. Ohutase liikluses kasvab aga eriti.
Suveaeg ise tundub olevat talveajast mõttekam, sest ärid, kauplused, koolid jne arvestavad ikka pigem ju aastaringselt suveaega, ise sellest kas aru saamata või keeldudes seda tunnistamast.
Kuid nii kevadine kui sügisene kellakeeramine on siiski need kõige hullemad selles „aegade karussellis".
Kuu faasid
Kuu faasid 2026. aasta märtsikuus leiavad aset järgmistel ajamomentidel.
Täiskuu 3-ndal kell 13.38, viimane veerand 11-ndal kell 11.38, noorkuu 19-ndal kell 3.23, esimene veerand 25-ndal kell 21.18.
Kõik toodud ajad on talveajas.
Kuu faaside üle sai pikalt arutletud veebruari loos.
Seoses Kuu faasidega võiks siinkohal juurde märkida, et õhtune, seega esimese veerandi Kuu ehk noor Kuu oli veebruaris ning on ka märtsikuus vaadeldav väga hästi. Kuu „tekib" siis päris aegsasti päevasesse taevasse, kuigi Kuu päevane üle silmapiiri tõusmine (samuti vana Kuu loojumine) jääb vaatlejale varjatuks, vähemalt palja silmaga vaadates. Ka õhtupoolses ööpimeduses paistab Kuu kõrgelt, kaunilt ja kaua.
Seevastu selle aasta märtsi kui kalendrikuu alguse ilusatele täiskuuöödele järgnev hommikutaeva vana Kuu paistab sedapuhku kehvasti. Kuu tõuseb hilja ning on suhteliselt lühikest aega nähtav vaid päris madalas lõunakaares. Ka päevases taevas pärast Päikese tõusu pole vana Kuud seekord suurt mõtet otsida, kuna taevakeha loojub sedapuhku Kuu suurema faasi aegu kiiresti, edaspidi aga kipub sirp liialt kitsas olema.
Noore Kuu hea nähtavus ja vana Kuu kehv nähtavus on kevadisele aastaajale omased. Siiski on see kontrast olnud just paaril viimasel aastal ja on ka tänavu „keskmisest suurem". Kuid edaspidistel aastatel on lugu aeglaselt paranemas; tänavusest 8-9 aastat hiljem paistab mõneti paremini (st teatud määral kõrgemalt ja kauemini) ka kevadine vana Kuu. Nii olid lood ka 8-9 aastat tagasi. Noor Kuu aga paistab kevadeti ikka hästi.
Kõige paremini, kuigi mitte just hästi, võiks seekordset vana Kuud, muuhulgas hommikuses taevasinas, näha olla 14. märtsil. Raskem on Kuud üldse leida juba 15. märtsil. 16. märtsil tõuseb üha kitsam Kuu juba väga hilja enne Päikese tõusu ning on seetõttu arvatavasti sedapuhku silmale nähtamatu. Lisandub veel 4 Kuuta ööpäeva; kuuloomine on teatavasti 19-ndal.
Kuid juba 20-nda õhtul on kitsas vastloodud noorkuu sirp õhtuhämaruses madalapoolses läänekaares (Veenuse lähedal) ilusasti nähtav ning iga järgneva õhtuga vaatlustingimused aina paranevad!
Tänavuse märtsikuu lõpupoolsete õhtute uhke noor Kuu annab muuhulgas märku, et Ülestõusmispühad pole enam mägede taga!
3. märtsi kuuvarjutusest
3. märtsil toimub täielik kuuvarjutus, kuid Eestis see nähtav ei ole. Põhjus on lihtne: Kuu pole Eestis sel ajal nähtav, taevakeha on allpool silmapiiri.
Tähendab, täiskuu on meil loomulikult vaadeldav küll (võimalike pilvede teemat siin mitte käsitledes), nii ööl vastu 3. märtsi kui ka ööl vastu 4. märtsi. Kuid vahepeal, meie jaoks 3. märtsi päeval, leiab aset kuuvarjutus. Kuid päeval ju täiskuu ei paista…
Varjutused Kuul
Maa taevas, nagu me kõik teame, paistavad kõige uhkemate taevakehadena esiteks Päike ja „heleduse hõbemedaliomanikuna" Kuu. Mõnikord on kas Päike või Kuu osaliselt või ka üleni varjutatud. Tõsi küll, enamasti tuleb Maal olles täielikku päikesevarjutust sobivasse kohta vaatama minna, kuid maakera mastaabis pole efekt ju kuigi haruldane. Kuidas on lood varjutustega Kuu pealt vaadates?
Täielikud päikesevarjutused on kogu Kuu (Maa poole pööratud poolkera peal) sama sagedased kui Maa puhul täielikud kuuvarjutused. Sest kui Maa peal on näha täielik kuuvarjutus, on samal ajal Kuu peal täielik päikesevarjutus ning seda siis mõistagi kogu Kuu sellel poolel, mis on Maa poole pööratud.
Osalise kuuvarjutuse ajal Maa peal on Kuu Maa-poolne külg jagunenud kaheks osaks. Ühel osal Kuust on päikesevarjutus täielik, osal Kuust aga osaline.
Poolvarjulise kuuvarjutuse korral Maalt vaadates (ikka muidugi vaid täiskuu ajal), mida mõned „õigeks" kuuvarjutuseks ei loegi, on Kuul siiski osaline päikesevarjutus täiesti olemas. Kusjuures mõnel juhul on see vaadeldav kogu Maa-poolse Kuu näiva ketta (ehk Kuu vastava poolkera) ulatuses, mõnikord on teatud Kuu piirkondades Päike ka varjutusest vaba.
Sellest temaatikast oli juttu ka septembrikuus.
Niisiis, Kuu peal esinevad vägevad päikesevarjutused. Aga kuidas on lood kuuvarjutustega?
Vahemärkus
Kas küsimus oli jälle „putinistlik"? Või koguni „kremlimeelne"? Või mingil muul viisil lihtsalt Eesti lippu Eesti riiklikel ametiasutustel ja mujalgi argielus soosiv? Looulikult, Eesti lipp peab alati ja igal pool au sees olema! Igatsugu muude värviliste kangaste koht pole ei selle kõrval ega ammugi mitte selle asemel!
Igal juhul väärivad täielikku põlgust, kuid samuti ka reaalseid seaduslikke karistusi tõelised kremlimeelsed: igatsugu „külma-aasta-aja" „sooja-aju-mehed", kes rasket psühhiaatrilist diagnoosi väärivalt keelt suust välja ajades Eesti rahvusliku ja riikliku sümboolika üle irvitavad. Lisaks puudub täielikult igasugune austus ka muude taoliste, äsjamainitud tüüpidega analoogiliste, ehkki miskipärast inimese nägudega saastaelementide suhtes!
Rohkem ei vääri austust ka näiteks suur hulk asutuste juhte, kes aina tõmbuvad oma mugavusurgudesse ning eelistavad „igas asendis" kasvõi tuhmjuhme, kuid peaasi et kuristikuliinile (kasvõi vaikimisi) ustavaid „partesisõdureid" ja/või loomulikult ka illegaalseid umbkeelseid immigrante, tõelistele spetsialistidele. Vilistades (kuid miks karistamatult???) kehtivale keeleseadusele ja põhiseadusele. Eks kõik need juhid peatselt ise muidugi näe (võib-olla juba veidi näevadki, kuid „tühja kah!"), et ümberringi on ühtäkki… mädasoo… Kuid siis pole enam mõtet kriiskama hakata! Pealegi pole nende jaoks ju ka siis ikkagi midagi hullu, sest lahkunudki pidavat ju sookeskkonnas suurepäraselt säiluma ning väline klants olevat ju alati ning igas olukorras kõige olulisem aspekt!
Asjast edasi
Küsimus kuuvarjutustest Kuul ei olnud midagi muud kui lihtsalt pisut unest äratava eesmärgiga. Asi on ju analoogiline sellega, et Maa peal ju samuti maavarjutustest vist ei räägita… Aga kuidas on Maa-varjutustega Kuu peal?
Selleks peame vaatama Kuu pealt Maa suunas ajal, kui Maal saab nautida päikesevarjutust. Olgu maapealne päikesevarjutus täielik, vaadelduna… kasvõi nt Eestis! Kas Kuult vaadates toimib samal ajal analoogia: täielik maavarjutus? Ei, paraku, nii ei ole.
Maapealse täieliku päikesevarjutuse aegu toimub Kuu pealt vaadates midagi sellist nagu Maalt (või ka Kuult) vaadates Merkuuri või Veenuse üleminek Päikesest. Nimelt kujuteldava „Kuu-astronoomi" vaates tekib millalgi Maa taustale vaid tume täpp, mis aeglaselt mõne tunni jooksul (samal ajal ka aegapidi pöörleval Maal) liigub, kuni „kustub". See tume täpp vastab pisikesele Maa piirkonnale, kus on vaadeldav täielik päikesevarjutus. Täpp kaob, kui täisvarjutus lõpeb. Ongi kogu lugu.
Siiski, mõõtes Kuul Maa eri osadest peegelduva päikesevalguse intensiivsust, saab tuvastada, et (liikuva) tumeda täpi ümber on märksa suurem ringikujuline, loomulikult samuti aegapidi liikuv, piirkond, mis on ka veidi tumenenud, kuid siiski mitte väga palju. See piirkond vastab osalise päikesevarjutuse nähtavuspiirkonnale Maal.
Kokkuvõttes Maa-varjutuse mõttes nagu õieti midagi ei juhtugi, kui Kuu pealt vaadata.
Ainult osalisena või rõngakujulisena Maalt nähtava päikesevarjutuse aegu pole Kuul oleva vaatleja jaoks erilist erinevust eelnevast: vähemalt „kergel pilgul" Kuult Maa poole vaadates ei juhtu eriti midagi. Tume täpp Maa taustal siiski neil juhtudel puudub.
Nii et võimsate, tihti üle tunni kestvate päikesevarjutuste vaatamiseks tuleks korraks Kuu peale „hüpata". Seda aga, kuidas kõige lähem taevakeha ära varjutatakse, olgu siis osaliselt või täielikult, tuleb vaadata omakorda Maa, mitte Kuu pealt. (Õnneks pole meil vaja kuuvarjutuse ajaks Kuu pealt „alla hüpata", kuna oleme me ju niigi „all", Maa peal!)
Kui tahta just norida, siis probleemi siiski veidi on: nii üks kui teine „minev kaup": täielik kuuvarjutus Maalt vaadates ning kauakestev täielik päikesevarjutus Kuult vaadates toimuvad ju alati üheaegselt! Ning paraku, tegelikult vist siiski õnneks, ei „hüpata" ega „kukkuda" me marsruudil Maa-Kuu-Maa siiski lihtsalt niisama ei suuda! (Vt ka veebruarikuu Kuu-jutte.)
Vaatleme „peidetud tähtkujusid"
Veebruarikuu loos sai tehtud eeldus, et hommikupoole ööd ei viitsita taevast vaadata. See võib tõesti ka nii olla, kuid… Kui sellist joont kogu aasta hoida, jääb Eestis nähtavatest tähtkujudest midagi ka nägemata!
Sellised tähkujud on Skorpion (õigemini niipalju kui lõunapoolne silmapiir meil seda näha lubab ehk siis põhjapoolne osa), samuti lõunapoolne ehk „alumine" osa Maokandja tähtkujust ning (teatud reservatsioonidega) ka Kaalude tähtkuju.
„Rusikareegel" on, tõsi küll, selline, et kogu Eestis nähtava taevaskera lõunapoolse piirkonna erinevad osad on aasta kulgedes millalgi nähtavad ka õhtutaevas. Nii on see ka Maokandja ning Skorpioniga mai lõpus ja juunikuus.
Kuid juunikuus ning juba mai lõpupoole on ju valgete ööde aeg ning ka madalamas lõunataevas on siis niigi lühikese öö vältel nähtavad vaid mõned heledamad tähed. Silma hakkab siis küll, ehkki väga madalas, vähemalt Skorpioni tähtkuju heledaim liige, punakas Antaares. Skorpion (õigemini Skorpioni põhjapoolne osa, nn sõrg) kogu oma uhkuses aga siis nähtav ei ole. Samuti kaob valgesse varasuve öösse ka Maokandja tähtkuju lõunapoolseim, kõige madalam osa. Kui ööd suve edenedes taas pimenema hakkavad, kaob see madal taevaala aga juba õhtuti ehavalgusse.
Tahtes aga seda taevapiirkonda siiski ka suisa pimedas imetleda, peab ära kasutama pimedate kevadööde hommikupoolseid osi. Suure faasiga Kuu antud kontekstis mõistagi hästi ei mõju.
Juuresolev taevakaart ongi keskendunud Maokandjale ja Eestis nähtavale Skorpioni osale. Esindatud on ka Kaalud ja sellest kõrgemal paiknev Madu.
Madu on sirpi meenutav tähtkuju, mis on tegelikult päris ilusasti vaadeldav nii hilistalviste kui kevadiste ööde hommikupoolsetel osadel kagu-lõunataevas ning teisalt ka hilissuve ja (vara)sügise öödel õhtutaevas edelasuunal. Sama võib öelda ka Maokandja põhjapoolse, kõrgemale ulatuva osa kohta: siin pole nähtavusega mingit probleemi (valgete ööde aeg on iseasi).
Tasub panna tähele, et Madu paikneb kahel pool Maokandjat. Madu ongi ainus kaheosaline tähtkuju taevas. Tõsi küll, see osa Mao tähtkujust, mis jääb teisele poole Maokandjat (vasakule poole), on päris raskesti taevas tähele pandav, seda isegi täiesti pimedal ööl..
Skorpion
Põhiline lihtvisuaalse vaatluse kangelane kevadööde hommikupoolikutel (äsjaesitatud kontekstis) ongi just Skorpioni tähtkuju, nii palju kui me seda Eestis näeme. Pilt ise on ju ilus, kui vaid vaatlusöö piisavalt pime on. Tähtkuju heledaim täht on punaka tooniga Antaares, heledus enamasti (vt allpool) 0.96 tähesuurust. Täht tõuseb vaid mõne kraadi kõrgusele ja on seetõttu mitte just hästi leitav, kuid olukord muutub, kui lõunakaarest takistused eemaldada.
Sest noh, mis seal ikka: lööme harvesterid ja ekskavaatorid tööle ning kui mitte ühe, siis mõne päevaga saab ikka silmapiiri vabaks! Mis siis, et igas mõttes märksa mõttekam on lihtsalt minna mõnda sellisesse kohta, kus ka madal lõunataevas on vaatlusteks vaba! Seda enam, et harvesteri-ralli järel kipuvad läbipaistmatud kännujubedikud ja oksahunnikud liiga kõrgeteks jääma ning ka ekskavaatorite poolt tekitatud rusuhunnikud pole arvatavasti läbipaistvad, kuigi infotunnis väidetakse vastupidist.
Antaaresest edasi rääkides võiks meenutada tänavuse jaanuarikuu lugu seoses Betelgeusega Orioni tähtkujust. Just sellist tüüpi täht, punane ülihiid, on ka Antaaares. Antaarese läbimõõt, umbes 700 Päikese läbimõõtu on mõnevõrra väiksem kui Betelgeuse puhul, kuid suurusjärguline mastaap on sama. Sarnane on lugu ka massiga: Antaarese massi hinnatakse enamasti 13 Päikese massile, kuid esineb ka hinnaguid 15 Päikese massi osas. Antaarese kaugus Maast on umbes 550 valgusaastat. Pinnatemperatuur on ligikaudu 3600 kraadi. Tähe kohta täitsa jahe…
Tähtede pinnatemperatuure iseloomustatakse ka kokkuleppelise kirjatähtede jada kaudu. See rivi, kuumemate tähtede poolt jahedamate suunas, on järgmine:
O B A F G K M
Sedasama jaotust tuntakse veidi teaduslikumas keeles tähtede jaotusena spektriklasside järgi. Tegelikult on igal spektriklassil olemas ka alajaotused 0…9, kohati eristatakse ka komakohta. (Meie Päike on G2 spektriklassi täht, pinnatemperatuur 5800 kraadi.)
Antaares ja Betelgeuse kuuluvad mõlemad M- spektriklassi.
Antaarese täpsem spektriklass on M1.5 (samuti päris sarnane Betelgeusega).
Pole raske järeldada, et Antaares on ühtlasi lisaks Betelgeusele samuti selline esimese suurusjärgu täht, mis võib meie päevil või ka tuhandeid aastaid hiljem supernoovana plahvatada. Noh, valged suveööd saaksid meil siis veelgi valgemaks, sest umbkaudu täiskuu heledusega objekt, kuigi kaunis madalas, annaks valgust juurde…
Antaares, sarnaselt Betelgeusega, on ka heleduselt mõnevõrra muutlik täht.
Antaares on tegelikult kaksiktäht. Teine komponent on palju pisem ja palju kuumem, spektriklasside järgi siis B2.5. Temperatuur on umbes 18 000 kraadi, mass 7 Päikese massi ja raadius 5 Päikese raadiust. B-klassi tähed (ja ka O-klassi tähed) on suisa sinakasvalged. Kuna aga Antaarese juhul suure punase tähe heledus tugevasti domineerib, paistab kogu kauge kaksiksüsteem meile ikkagi punase tähena.
Antaarese kui kaksiksüsteemi orbitaalne periood on ligikaudu 800 aastat. See tähendab, et (tsentrite mõttes) on tähed ka mitte just väga üksteisel lähedal. Kuid Antaarese suurus „lähendab" tähti. Selgub, et kuum ja külm komponent on ka omavahel otsesemas vastastikmõjus kui lihtne gravitatsiooniline kooslus. Punaselt ülihiiult lähtub täheainet, mis osaliselt on kuuma tähe ümber kettakujuliselt pöörlemas. Kuna orbitaalse perioodi jooksul muutub mõnevõrra ka tähtede vahekaugus, mattub kogu kaksiksüsteem mõnikord mingi määral punasest tähest lähtuva „udu" sisse.
Skrpion paistab Eesti pimedas kevadöös nii, et Antaaresest justkui lähtuksid paremale ja veidi ülespoole nn „kiired" (suhteliselt) heledate tähtedega. Seal asub ka Antaaresest heleduselt järgmine täht Skorpionis, Dschubba (vt tähekaarti). Selle tähe heledus kataloogides on 2.23 tähesuurust, seega on tegu 2. tähesuuruse tähega. Mõnikord (nt oli nii 2000. aastal) muutub täht sellest näidust ka heledamaks.
Dschubba on samuti kuum täht, spektriklassilt B0. See täht esindab ka üht spektris esinevate kiirgusjoontega tähtede tüüpi, mia tuntakse Be tähtedena. Sellised tähed kipuvad olema väga kiired pöörlejad ning vähemalt aeg-ajalt eksisteerib nende ekvaatorite ümber kettataoline ümbris, mis pärineb tähest väljalennanud ainest.
Dschubba on ühtlasi ka kaksiktäht. Tähe kaksiklus siin siiski lihtsalt läbi teleskoobi vaadates ei avaldu.
Kui veel rääkida Antaarese kaksiklusest, siis ilmselt ei saa me ka selle tähe juhul komponente teleskoobis otseselt vaadelda, kuna komponentide nurkvahemaa on pisut üle 2 kaaresekundi. Eesti atmosfääri- tingimustes on seda teleskoobis komponentide eristamiseks vähevõitu. Lisaks on rikkuvaks asjaoluks punase peatähe palju suurem heledus. Samuti mängib oma negatiivset rolli Antaarese väga madal asend.
Dschubbast pisut kõrgemale ja vasakule jääb Akrab. Selle tähe lähedal paistab veel 3 pisut tuhmimat tähte. Akrab on omakorda veidi vähem hele kui Dschubba.
Kuigi paljale silmale üks täht nagu ikka, pole ka Akrab tegelikult üksiktäht. Seda kinnitab ka vaade läbi teleskoobi: Akrab paistab siis kahe erineva tähena. Komponentide nurkvahekaugus 13.5 kaaresekundit lubab kasutada ka väiksemat teleskoopi tagasihoidlikuma suurendusega.
Kuid tegelikult läheb asi kaugemale. Kumbki teleskoobis nähtav Akrabi komponent on tegelikult omakorda kaksiktäht.
Edasi, mõlema kaksiktähe üks komponent on omakorda kaksiktäht. Nii et kokku moodustavad Akrabi süsteemi koguni 6 tähte! Kõik Akrabi komponendid on kuumad tähed. Kuigi mõnda neist on olnud raskem uurida, peaksid kõik kuuluma kuhugi B spektriklassi eri piirkondadesse.
Skorpionis, õigemini selle Eestis näha olevas osas, paikneb ka 2 Messier' kataloogi objekti, tähtede kerasparved M4 ja M80.
M4 asub Antaarese lähedal, umbes 1.5 kraadi jagu paremal ehk lääne pool. Kerasparv on vana, samas meile üks ruumiliselt lähedasemaid („vaid" 5500 valgusaasta kauguselt; üldiselt on kerasparvede kaugused mõnekümne tuhande valgusaasta mastaabis). Tasub teleskoobiga täitsa püüda vaadata, kui… objekt ikka liiga madalas, vaid 4-5 kraadi kõrgusel poleks. Kuid proovida võib ikka.
Teine Skorpioni kerasparv, M80, paikneb kusagil Antaarest ja Akrabi ühendava mõttelise joone lähistel (vt skeemi tähekaardil). Vähemalt see on hea, et M80 asub veidi kõrgemal kui M4.
Maokandja
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis see, madalaim osa Maokandjast, mis üldiselt halvasti paistab, on ka suhteliselt igavaim ja tuhmim osa sellest tähtkujust. Maokandja ülemine ja suurem osa – sellest oli juba ka juttu – selle nähtavusega pole pikki kuid probleeme nii kevade kui ka sügise poole. Kuid tahtes olla kompromissitu, võib siiski tekkida soov ka see tähtkuju üleni ära vaadata. Selleks on jällegi vaja just kevadööde hommikupoolikuid. Üks lisa-stiimul siiski on ka – püüda kuidagimoodi teleskoobi abil ära vaadata (peaaegu!) kõik Maokandja kerasparved Messer' kataloogi järgi. Vaadetes kaarti, siis neid objekte Maokandjas leidub: tähtkuju sisaldab koguni 7 Messier' objekti, kõik need on ühtlasi ka kerasparved!
Kerasparved moodustavad meie Linnutee ehk Galaktika nn sfäärilise allsüsteemi. Lihtsamalt rääkides tähendab see seda, et Galaktika kettakujulist tähtede põhisüsteeemi ümbritsevad kokkuvõttes enam-vähem sfääriliselt jaotunud tähtede kerasparved.
Kerasparved paiknevad Maast kõik väga kaugel, palja silmaga on näha vaid üksikuid; Eestis põhimõtteliselt vaid üks, teine on nägemise piiril (see piiril olev on kerasparv M13 Herkulese tähtkujus, Maokandjast kõrgemal). Kerasparved on moodustunud väga ammu, neis ei ole eriti palju ka gaasi ja tolmu uute tähtede tekkeks. Kõik see omakorda tähendab, et ka kerasparvede tähed ise on reeglina väga vanad.
Tuleme Maokandja kerasparvede juurde. Kõrgemad, M10, M12 ja M14 (vt tähekaarti), nende püüdmisega pole probleemi ka sügishooajal õhtuti. Veidi kehvem on siis vaadelda kerasparve M107. Kuid M9 ja M19 jaoks peaks olema ainus võimalus neid vaadata püüda kuskil märtsi-aprilli hommikuti.
Kui M4 paikneb Antaaresest umbes 1.5 kraadi paremal pool, siis M19 jaoks võib uuesti lähtuda Antaarest, kuid nüüd tuleks liikuda tükk maad, peaaegu 8 kraadi, otse vasakule poole. Jälle see kõrgus 4-5 kraadi (oleneb, kas asume Eestis kuskil põhja või lõuna pool; põhja pool on asi hullem…)
M62, veel madalamal kui M19, vist jääb siiski püüdmatuks, kuna objekt paikneb nii Maokandja tähtkuju lõunapiiri kui ka Eesti lõunapoolse silmapiiri kandis.
M9 jaoks võiks Maokandja madalaimast arvestatava heledusega tähest (Sabik) liikuda mõned kraadid allapoole ja pisut ka vasakule.
Maokandja tähtkuju moodustab üldjoontes mingi suure poolkaare, kumerusega paremale poole. Heledaim täht, Ras Alhague, asub tähtkuju ülaosas; heledus 2.07 tähesuurust. Siingi on tegu teleskoobis eristamatu kaksiktähega. Põhiline, massivsem ja heledam komponent on AIV spektriklassi täht. Teatavasti loetakse ka A-klassi tähti kuumadeks. Konkreetse tähe pinnatemperatuur on umbes 7800 kraadi. Teine komponent sel kaksiktähel on jahedam ja näiteks ka Päikesest vähem massivne, asudes kuskil K-spektriklassi keskel (KV või KVI).
Kaalud ja Madu
Kaalud ja eriti Madu sattusid siia nimekirja rohkem sellepärast, et seltsis olla segasem… Madu on ilusa sirbi kujuline tähtkuju ning on kenasti vaadeldav juba jaanuarihommikutel, samuti pole Mao leidmisega probleemi ka näiteks ilusatel augustiõhtutel tähistaevasse vaadates. See Mao osa, mis jääb teisele poole Maokandjat, jätame selle hetkel üldse „mängust välja", kuigi nii ei tohiks muidugi teha.
Aga noh, eks see infotundide (ning muude „akadeemiliste sõnavõttude") ülimäda sisu vastajate ajude puudumisele viitavate vastuste ja sama totrate pidevate „katete" näol juhataja(te) poolt anna halba eeskuju… Ning kuidas saabki nt koolideski normaalseid ja haritud inimesi areneda, kui „kõrgeimaks ja kaugeimaks" avalikuks eeskujuks on… laia profiiliga debiilik-kurjategijad?
Nojah, vaatame siis Mao tähtkuju läänepoolsemat ja enam silmapaistvat osa. Mao heledaim täht on Unuk Alhai, asub see tähtkuju sirbi kuju keskosas. Seegi täht pole üksik, vaid koguni kolmik. Põhiline tuumiktäht on K2 klassi hiidtäht (seega oranz hiidtäht). See täht määrab ka kolmiku koguheleduse 2.65 tähesuurust (seega 3. tähesuurus). Üks kaaslane on 12. suurusjärgu täht, asub umbes 1 kaareminuti kaugusel, teine on veel tuhmim.
Mao tähkujus paikneb seesama üks ja ainus Eestis palja silmaga, ehkki nõrgalt nähtav kerasparv M5, mida veidi juba (nime nimetamata) ennem mainitud sai. Kerasparve lähedusse projekteerub ka üks „tavaline", palju lähemal olev täht. Vaadata tuleb Mao sirbi kuju alumisest osast paremale poole (vt kaarti).
Lugupeetud lugeja on küllap pannud tähele, et ette tuleb mitmeid päris „hullude" nimetustega tähti. Jajah, eks nende ametlike tähenimedega ole üks jant. Paljud neist on rohkemal või vähemal määral tõlgituna tulnud araabia keelest. Mõnikord on kirjutatud neid kaksik-nimesid ka ühena kokku. Lisaks juhtub mõnelgi korral, et üks ja sama täht on mõndel kaartidel ühe, teistel teise nimega…
Tegelikult on kindlam kasutada tähtede katalooginumbreid, kuid see jälle muutub eriti tüütuks tavalisele taevavaatlejale.
Ka Maost allapoole jääv Kaalude tähtkuju ei koonerda tähtede nimetuste „uhkusega". Nimetaks siin siis kaht enim silma hakkavat tähte Kaaludes: Zugen Elgenubi (alumine ja parempoolne) ning Zugen Eschamali (kõige ülemine, heledaim).
Kaalude tähtkuju paistab aasta lõikes siiski kehvemini kui Madu.
Pärast valgete ööde lõppu kaob tähkuju juba ehavalgusse. Aprilli lõpu ja maikuu algupoole pimedail öil peaks aga siiski Kaalusid nägema ka õhtupoole (kui pikk see üha lühenev öö siis üldse enam ongi,..).
Kaalud ei sisalda Messier' objekte, küll aga võib teleskoobis uurida seda „alumist paremat", millest äsja juttu oli, tähte nimega Zuben Elgenubi. Jällegi näeme teleskoobis peatähte ja tema kaaslast. Sedapuhku peaks kaaslase ära eristama isegi tavalises binoklis. Tegelikult on vaidlusalune koht, kas need komponendid ikka moodustavad omavahel kaksiksüsteemi või mitte. Ruumiliselt suhteliselt lähestikku nad ometi tunduvad olevat.
Kumbki komponent on jällegi omakorda ise ka kaksik, mõlemad teleskoobis mitte-eristuvad. Ühe paari moodustavad kaks A-klassi, seega päris kuuma ehk valget tähte. Teleskoobis teise tähna paistev mõneti tuhmim komponent on pisut kollakama tooniga F3 klassi täht, millel on omakorda punasest kääbusest jahe kaaslane, spektriklassiga M1.
Paneme seega tähele, et tähti võib ühe spektriklassi piires olla nii ülihiide, hiide kui kääbuseid.
Õhtutaevas
Märtsikuu õhtupoolsel ajal võib näiteks jälgida kauni Orioni tähtkuju asendi muutust pimedaksminekul. Märtsi alguses võib Orioni leida kagu-lõunasuunalt, kuid kuu lõpus on tähtkuju jõudnud edelataevasse. Üldse on lääne poole vajumas ka teised uhked talveõhtute tähtkujud Sõnn, Veomees, Suur Peni ja Väike Peni, Jänes muidugi ka.
Suur Vanker „seikleb" öösiti kusagil päris kõrgel (vt enam-vähem otse üles). W-tähte meenutav Kassipoeia on nähtav põhjakaares. Suure Vankri ja Kassiopeia vahel asub Väike Vanker, mille otsmine aisatäht, Põhjanael (heledus 2.02 tähesuurust), on praktiliselt liikumatu, asub umbes 60 kraadi kõrgusel ja näitab vaatlejale alati kätte põhjasuuna.
Prillidest
Detsembrikuu loos sai siirdutud muuhulgas teleskoobitemaatikale. Alguses sai teemaga seoses tutvustatud kaht tüüpi õhukesi läätsi: kumerläätse ja nõgusläätse. Lühidalt üle korrates on kumerlääts keskelt paksem kui äärtel, nõgusläätse puhul on just keskpaik äärtest õhem.
Esimeseks otseseks läätsede valmistamise ajendiks oli ilmselt vajadus valmistada prille. Idee algpõhjuseks võib küllap pidada aegapidi kogunenud sobivaid katselisi juhuseid. Nende abil pidi saama selgeks, et sobiva kujuga ehk siis just läätsetaolised läbipaistvad klaasitükid kindlal kaugusel silmade ees võivad võimalikke probleeme nägemisega oluliselt parandada.
Ning kui läätsedele lisada ka mehaanilised osad ehk raamid, mis läätsi paigal hoiavad, saabki juba rääkida prillipaarist ehk lihtsalt prillidest.
Prillide läätsed võivad olla kumerad või nõgusad. Konkreetsete läätsede vajadus oleneb konkreetsest probleemist. Kaugnägemise korral kasutatakse lähedale vaatamise (lugemise) lihtsustamiseks prilliklaasidena kumerläätsi. Selliseid prille nimetatakse pluss-prillideks.
Lühinägevuse korral on raskused vastupidised – probleem on kaugele vaatamisega. Sellisel juhul on abiks nõgusläätsedega prillid, mida nimetatakse ka miinusprillideks.
Mõnikord võivad vajalikuks osutuda ka kaht tüüpi prillid, ühed lugemiseks, teised kaugele vaatamiseks. Täpse vajaduse igal konkreetsel juhul otsustab mõistagi alati silmaarst.
Juba mõnda aega kasutakse prillide kõrval ka sama otstarbega päris-silmale suhteliselt sõbralikke kontaktläätsi. Neid saab (mõningase harjutamise järel) päris kergesti paigutada suisa sissepoole silmalauge. Siiski pole soovitav ka kontaktläätsede pidev kasutamine.
Läätsede (sh muidugi ka prilliläätsede) fookuskauguse pöördväärtus (1 jagatud fookuskaugusega) on tuntud läätse optilise tugevusena. See (samuti siis ka fookuskaugus) on märgiga suurus. Olenevalt prillide liigist (seoses kasutusvajadusega) ongi siis tegu kas plussprillidega või miinusprillidega. Nagu juba mainitud sai, võib ka juhtuda, et on vaja mõlemat sorti prille: kaugele vaatamiseks miinusprille, lugemiseks aga teisi, plussprille (lugemisprille).
Läätse ehk antud juhul siis prilliklaasi optilise tugevuse ühik on dioptria; see vastab läätse fookuskauguse pöördväärtusele (1 / f), kui fookuskaugus f on avaldatud meetrites.
Prilliläätsede optilised tugevused on mõned dioptriad, plussprillide puhul positiivsed, miinusprillide korral negatiivsed.
Normaalselt töötava silma optiline tugevus on ligikaudses vahemikus 60 kuni 70 dioptriat.
Luupidest
Kumerläätsede üheks kasutamisvaldkonnaks on ka luubid.
Keerulisemad (ja seega paremad!) luubid on keerulisemad optikasüsteemid kui üks tavaline õhuke kumerlääts. Siiski võib just sellist, lihtsat läätse, luubi ideena ette kujutada.
Parima nägemise kaugus on umbes 25 cm.
Parima suurenduse saab, kui uuritav ese, nt loetav raamatuleht, jätta õige pisut kaugemale kui luubi fookuskaugus. Sel juhul saame luubi suurenduse arvväärtuse, kui jagame äsjatoodud arvu 25, luubi fookuskaugusega sentimeetrites.
Luubi kasutamisel lugemisel võiks tekkiv eseme kujutis olla ligikaudu parima nägemise kaugusel.
Luubid annavad suurendusi umbes kuni 20 korda (eriti heal juhul ehk ligikaudu 25 korda); konkreetne võimalik suurendus oleneb muidugi konkreetsest luubist.
Lühidalt ja lihtsustatult võib öelda, et korralik luup on kumerlääts, kusjuures läätse kumerus on küllaltki suur. Seetõttu on luubi fookuskaugus küllaltki väike. Üsnagi lähedal suurendatavale esemele peab seega olema ka luup.
See omakorda tähendab, et luupi teksti lugemisel kasutades peab luup olema loetavale tekstile (ehk siis lehele) üsnagi lähedal. Konkreetset parimat läätse kaugust loetavast lehest (ja seal olevast tekstist) ei pea muidugi välja arvutama hakkama; oluliselt lihtsam ja kiirem on see katseliselt, loetava teksti kohal läätse veidi üles-alla liigutades, kindlaks teha.
Luup suurendab silmaga eristatavaid, kuid ilma luubi abita halvasti tajutavaid ebaühtlusi. Kuid luup ei too esile uusi, väiksemaid detaile. Teisisõnu, luubil puudub täiendav lahutusvõime (või eraldusvõime) võrreldes silmaga.
Luuubi suurendus avaldub nii:
M = L / F.
Siin:
M – suurendus:
L – silma parima nägemise kaugus (umbes 25 cm)
F – luubi fookuskaugus (sentimeetrites).
Märkus. Kui luubi fookuskaugus avaldatakse meetrites (sentimeetrid jagatakse siis sajaga), tuleb ka L teisendada meetritesse (0,25 m).
Mikroskoop
Luubist suuremate suurenduste tarvis on leiutatud keerulisem aparaat, nimetusega mikroskoop.
Mikroskoobi, täpsemalt valgusmikroskoobi, põhikomponentideks on kaks kumerläätse, mis on paigutatud teatud kindla vahemaa järel üksteise järele, st objektilt lähtuv valgus läbib enne uurija silma sattumist järjepanu mõlemat läätse.
Erinevalt teleskoobist asub mikroskoobi puhul uuritavale objektile lähemal väiksem lääts, millel on päris väike fookuskaugus, suurusjärgult vaid 1 mm. Objekt peab asuma vahetult objektiivi fookuse lähedal. Fookuskauguse väiksuse tõttu on ese ka objektiivile ehk läätsele enesele väga lähedal. Mis omakorda tähendab, et uuritav objekt saabki ainult väike objekt olla…
Kuna uuritav, väikeste mõõtmetega objekt peab (erinevalt teleskoobiga uuritavatest suurtest, kuid kaugetest objektidest) asuma objektiivi lähedal, kasutatakse sageli objekti läbivalgustamise meetodit. Põhjus väga lihtne: see teeb mikroskoobiga töötamise lihtsamaks. Sest kuhu sa need mitmed, kusjuures väga osavalt sobitamise tingimusega, peeglid sinna suurusjärgult mõne millimeetrise piirkonna kanti ikka paned…
Siiski pole eelnevas lauses kirjeldatu võimatu. Nii võib mitmetel juhtudel ikkagi osutuda vajalikuks kasutada valguse objektilt peegeldumist. Parematel mikroskoopidel on ka see võimalus olemas. Mis aga omakorda tähendab, et "tavaliste traadijuppidega" sellist aparaati ära ei paranda…
Mikroskoobi teine oluline komponent on teine kumerlääts, okulaar. Okulaar asub mikroskoobi vaatlejapoolses otsas.
Okulaari fookuskaugus on suurusjärguliselt 1 cm (ehk 10 mm). Nagu näha, pole ka okulaari fookuskaugus siiski eriti suur.
Mikroskoobi objektiivi ja okulaari vahekaugus on fookuskaugustest (ka okulaari fookuskaugusest) märksa suurem. Oluline on, et ka objektiivi tagumise (okulaaripoolse) fookuse ja okulaari eesmise (objektiivipoolse) fookuse vahekaugus oleks arvestatavalt suur; see on üldhinnanguliselt 16 cm kandis, kuid mõnedel juhtudel on see ka suurem. Seda vahekaugust nimetatakse ka mikroskoobi tuubuse pikkuseks.
Mikroskoobi puhul toimub suurendus kahes järgus. Objektiiv teostab eseme esimese suurenduse; tekkiv objekti esimene suurendatud kujutis on omakorda okulaarile esemeks;
okulaar toimib luubina.
Okulaari tekitatud lõplik suurendus on siis see, millisena vaatleja eset läbi mikroskoobi näeb.
Paneme tähele, et kuna objektiivi tekitatud eseme esimene kujutis peab asuma okulaari esimesele fookusele väga lähedal, võib mikroskoobi tuubuse pikkuse samastada objektiivi tagumise fookuse ja esimese kujutise vahekaugusega.
Mikroskoobiga võib saada suurendusi sadades kordades, paremate mikroskoopidega kuni 2000 korda. Kasulik maksimaalne suurendus, mis arvestab ka lahutusvõime piire, jääb siiski maksimaalselt umbes 1400 kanti.
Suurendus on mikroskoobil seda suurem, mida suurem on eespool mainitud objektiivi ja okulaari fookuste vahekaugus. Suurendus on ka seda suurem, mida väiksemad on nii okulaari kui objektiivi fookuskaugused.
Mikroskoobi suurenduse avaldise võiks ehk siinkohal ka kirja panna:
M = (d * L ) / (Fobj * Fok)
Siin:
M – mikroskoobi suurendus;
d – tuubuse pikkus;
L – silma parima nägemise kaugus (umbes 25 cm);
Fobj – objektiivi fookuskaugus;
Fok – okulaari fookuskaugus.
Kui arvestame parima nägemise kaugust näiteks sentimeetrites, tuleb ka teised pikkused valemis avaldada sentimeetrites.
Mikroskoobi suurendust saab väljendada ka nii: objektiivi poolt tekitatava suurenduse ja okulaari poolt tekitatava suurenduse korrutisena.
Suurendusele panevad piiri valguse laineomadused.
Kaasaegsed mikroskoobid võivad olla varustatud ka täiendava tehnikaga: selleks tuleb objektiiviga saadud eseme esimest kujutist pisut nihutada; veidi objektiivi poole okulaari eesmisest fookusest. Niimoodi suurendatud eset saab esitada suisa arvutiekraanile, mida siis mitu huvilist, kasvõi kooliõpilast, korraga uurida saavad.
(Kui „sotsiaalsete sugude" iga päev uueneva ja pidevalt ümberpööratava nimekirja kohustuslikust ja pidevast pähetagumisest ikka aega üle jääb ja see on, mida aeg edasi, seda kahtlasem!)
Mikroskoobiga raamatut lugeda on aga just suure suurenduse tõttu päris keeruline. (Läbiva valguse abil ei saagi võib-olla õieti lugeda, kuna leht ei pruugi eriti läbi paista.)
Kuid oletame, et kasutame kasvõi lehelt peegelduvat valgust. Mikroskoop aga on nii võimas suurendaja, et ei suurenda korraga mõnda uuritavat rida või sõna, vaid pigem hoopis mingi konkreetse kirjatähe konkreetset osa; see ongi kogu vaateväli. Saame küll hästi uurida printeritahma jaotust nt „E"- tähe alumise kriipsu parempoolse osa ülemises ääres, kuid kasvõi ühe sõna (nt E-"valimised") kokku lugemiseks läheks ikka päris palju aega.
Mõneti analoogilistel, kuigi iseenesest erinevatel põhjustel võib olla päris tüütu raske krobelise sepahaamriga mõnda konkreetset (nummerdatud) bakterit hävitada… Kuigi võimatu see pole.
Mikroskoobi puhul on oluline näitaja ka lahutusvõime: mida suurem objektiivi läbimõõt, seda suurem on lahutusvõime.
Piiri seab aga see, et säilitades väga väikest fookuskaugust, ei saa ju praktikas mikroskoobi objektiivi kuigi suure läbimõõduga ehitada.
Mikroskoobi lahutusvõimet aitab kasvatada võimalikult väikese lainepikkusega valguse kasutamine. Järgmine variant on ehk veel keerulisem: eseme ja objektiivi vahele tuleb paigutada teatud tüüpi vedel keskkond, mille murdumisnäitaja on sobivalt suur. Sellist protsessi nimetatakse ka mikroskoobi apertuurarvu suurendamiseks.
Lühidalt öeldes on aine murdumisnäitaja teatud füüsikaline suurus, mis iseloomustab aine optilisi omadusi. Vaakumi ja praktiliselt ka õhu murdumisnäitaja on 1. Tavalise vee murdmisnäitaja on 1,33, klaasi tavalise puhul aga on murdumisnäitaja 1,5.
Käsitlesime siinkohal optilist ehk valgusmikroskoopi. Maksimaalselt suudab selline mikroskoop eraldada 0.2 mikromeetrit. Võrdluseks: silm suudab eristada umbes mõne kümnendiku millimeetri.
Üks mikromeeter on teatavasti tuhandik millimeeterit.
Üks mikromeeter on aga samas ka tuhat nanomeetrit.
Elektronmikroskoop suudab eristada ligikaudu kuni 0,1 nanomeetrit (0,0002 mikromeetrit) ja suurendus küünib mõnesaja tuhandeni.
Veelgi sügavamate detailideni, kuni 0,01 nanomeetrit, saab minna tunnelmikroskoobiga; selliste aparaatide töö tugineb kvantefektidel. Paneme tunnelmikroskoobi korral ka suurendusele ühe nulli lõppu juurde.
Teleskoobi ja mikroskoobi lühivõrdlus
Teleskoop on mõeldud väga suurte ja väga kaugete ning seetõttu vaid näivalt väga väikeste esemete suuremana vaatlemiseks.
Mikroskoop on mõeldud tõepoolest väga väikeste esemete vaatlemiseks. Seetõttu peab vaadeldav ese ka mikroskoobile (mikroskoobi objektiivile) väga lähedal olema.
Niimoodi saab selgeks, et teleskoobi ja mikroskoobi põhilised erinevused seonduvad objektiiviga.
Nii teleskoobi objektiivläätse diameeter kui fookuskaugus peavad olema suured (reaalsuses tuleb leida konkreetsete vaatluslike huvide kompromiss, kumba aspekti eriti palju suurendada). Mikroskoobi fookuskaugus peab aga olema võimalikult väike. Sellest tingituna ei saa olla suur ka mikroskoobi diameeter.
Teleskoobi puhul langevad objektiivi tagumine ja okulaari eesmine fookus kokku. Mikroskoobi korral see nii ei ole; nende punktide vahekaugust (enamasti umbes 16 cm) tuntakse tuubuse pikkusena.
Teleskoobi objektiiv tekitab suurest kaugest esemest okulaari jaoks väga väikese kujutise; see kujutis on okulaarile esemeks. Seda kujutist siis okulaar suurendab. Kokkuvõttes sellise kombinatsiooni tõttu näemegi silmaga läbi teleskoobi planeete ja Kuud suurematena kui palja silmaga. Tähed on aga ikkagi liiga kaugel, et punktist suuremaina paista. Küll aga saab üha suurema objektiivi diameetriga teleskoobiga näha (ja laboritingimustes uurida) üha tuhmimaid ja tuhmimaid tähti ja galaktikaid ning nende (super)parvi.
Mikroskoobil toimivad eseme (st eseme pildi) otsese suurendajana nii objektiiv kui okulaar; suurendamine on seega kaheastmeline.
Kas mikroskoop sobib teleskoobiks või vastupidi? Ei sobi!
Iga kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde!
Nii palju siis sedapuhku jälle optikaseadmetest. Tõsi küll, peeglid jäid ikkagi lähemalt käsitlemata. Teeme siis peeglite osas enne teooriat läbi tõsise optika praktikumi, seades peeglid otse meie ette ning analüüsides nähtavat.
Keskmise eestlase seiklused
Elas kord keskmine eestlane, kes leppis alati „e-valimiste" selgete võltsingutega ning kõige katastroofilisega selle tagajärjel, kuid valis alati „tuumvalijana" ka ise „õigesti" ja oli seega… Aga mis ma sellest kohe ikka ära ütlen. Küllap taipate ise, mis keskmisel eestlasel viga, kui selle loo läbi loete.
Oluline eelmärkus. Õnneks on siiski olemas ka tõelisi eestlasi, kelle kallal norimine oleks ülekohtune. Keskmise eestlase „aunimetus" ei kehti ka näiteks nende, üsnagi mitmete tuhandete kohta, kes marssisid ja laulsid, Eesti lippe lehvitades, äsjasel uhkel tõrvikurongkäigul! Seda peaks ehk siiski märkima, et senisest rohkearvulisemalt võiks kokku koguneda ka märksa nõudvama tooniga, oma rahva ja riigi tõeliste huvide eest väljaastumistel.
Nõndaks. Elas kord keskmine eestlane. Metsast tulles leidis ta nõela. Keskmine eestlane torkas nõela haokubusse ja ruttas koju. Ise veel mõtles, et näe kuidas vedas, naisel oligi just nõela tarvis.
Tee peal tuli keskmisele eestlasele vastu tema hea sõber.
Keskmine eestlane hõiskas kohe: „Ostsin naisukesele nõela! Oota, kohe näitan!"
Keskmine eestlane sidus haokubu lahti ja hakkas nõela otsima. Otsis, otsis, ei leidnud aga mitte.
„Oh sind rumalat küll!" ütles sõber targasti. „Kes siis nõela haokubusse pistab! Kui inimene midagi niisugust leiab, torkab ta selle ikka pluusirinda!"
Teisel hommikul läks keskmine eestlane jälle metsa. Tagasiteel leidis ta noa, meenutas eelmise päeva õpetust ja torkas noa endale rinda. Õnneks kogemata niivõrd „osavasti", et ta vaid veidi veritses, ei muud, kuid oli koju jõudes siiski üleni verine.
Siin oli tal esimene asi hüüda: „Naisuke, ma leidsin endale noa!"
Naine tuli tarest, nägi nuga mehe rinnas ja hakkas hädaldama: „Oh sind rumalat küll! Kes siis nuga endale rinda torkab! Sihukesed asjad riputatakse ikka vööle!"
Mõne päeva pärast, õnneks juba terveks saanuna, läks keskmine eestlane jälle metsa. Tagasiteel leidis ta koerakutsika ja sidus selle vööle rippuma. Just nii, nagu naine oli õpetanud. Vaene kutsikas näris ja kratsis mehe päris verele. Jälle!
Koduteel kohtas keskmine eestlane juhtumisi jälle oma head sõpra ja hüüdis juba kaugelt: „Vaata, ma leidsin omale koerakutsika! Küllap naine ka rõõmustab!"
Sõber aga noomis: „Oh sind rumalat küll! Kes siis koerakutsikat endale vööle riputab! Sihukesed asjad pannakse enda järele jooksma!"
Kuna kodu oli juba käeulatuses, vedas keskmine eestlane kutsika siiski vööl koju välja ning sai ka naiselt jälle noomida. Ka kutsikas oli loomulikult väga pahane.
Järgmisel hommikul läks keskmine eestlane jälle metsa. Tagasiteel leidis ta kirve. Ta sättis kirve endale ilusasti järele maha ning hakkas teda kaasa kutsuma. Aga kus nüüd kirves tuleb! – See ei liikunud paigastki.
Keskmisel eestlasel sai hing täis, mees tormas kirve juurde, haaras sellel varrest kinni ja viskas minema. Kirves tabas puutüve ja jäi sinna kõvasti kinni, nii et keskmine eestlane pidi kirveta koju minema.
Unes elas keskmine eestlane asja uuesti läbi. Nüüd juhtus hoopis nii, et äravisatud kirves tabas puud ja sealt hakkas mett nirisema. Keskmine eestlane läks puu juurde, käed said meega kokku. Mees tahtis need puhtaks teha, pistis sõrmed suhu ja tundis, kuidas keele all läks magusaks.
Unenägu jätkus. Koju jõudes oli keskmisel eestlasel esimene asi hüüda: „Naisuke, täna leidsin ma kirve! Panin ta teele ja hakkasin kaasa kutsuma. Kutsusin sedaviisi tükk aega, aga tema sindrinahk ei liikunud paigastki. Mul sai hing täis ja viskasin ta põrgulise minema. Kirves tabas puutüve ja sealt hakkas midagi magusat nirisema!"
„Oh sind rumalat küll!", ütles naine. „See oli ju mesi!"
Nad läksid tagasi, tõid mee ära ja elasid õnnelikult tükk aega magusalt.
Unenägu lõppes ning keskmine eestlane ärkas ja otsustas püti võtta ning „kirvepuu" juurde mett tooma minna. Korraga prõmmis keegi keskmise eestlase välisuksele.
„Siin Eesti Vabariigi nimetuse kattevarju all tegutsev Repressiivorgan! Teil on pool tundi aega selle elukoha vabastamiseks uute suvaliste immigrantide tarbeks!"
„Oh, mis poolest tunnist te räägite! Me paneme otsekohe ajama!", hüüdis keskmine eestlane kohe rõõmsalt. „Otsekohe läheme, paneme suisa joostes! Naine, anname aga päkkadele valu! Kõik meie asjad võite kõik loomulikult ka endile jätta!"
„Te saite valesti aru! Teie naine jääb siia!", röögatas Repressiivorgan ehk Kaporatuur teele ette astudes. „Araablastel, tibladel ning neegritel hakkab muidu ju igav!"
„Selge, sain aru!", oli keskmine eestlane endist viisi rõõmus.
„Noh, naine, aita siis hoolega lõimumisele kaasa!"
Ning keskmine eestlane eemaldus rõõmsasti keksides ning suvisest toredast laulupeost meelde jäänud miskit lauluviisigi ümisedes kiiresti juba oma endisest kodust. Vastu enda ning oma rahvuse lõplikule hukule.
Siia juurde sobib ka kultuurisoovitus: „Lambana sündinud".
Aktuaalse kaamera ning Vikerraadio saadete pidev vaatamine ja kuulamine tõesti säherdusi lambaid ka üha välja arendab.
Kui keegi sai seekordse jutu lõpuosa lugedes vihaseks, kasvõi autori peale, siis on väga hea. Tõestage siis, lugupeetud kaasmaalased, et te pole rumalad lambad, vaid tõelised mehed (ja naised), kes ei kõhkle iseenda, oma perekonna, kodu, rahvuse, maa ning päris riigi kaitseks välja astuda! Stockholmi sündroom on väga paha asi, raputagem see kiiresti maha!
Murelikke lisamärkusi.
Loodetavasti ei saanud „keskmised eestlased" nüüd lõpusoovitusest hoopis niimoodi aru, et tuleb (jälle) hoopis omavahel, mitte endi (sise)vaenlastega, kisklema minna…
Või siis endist viisi (st eelmiste, juba ära uppunute eeskujul) uppuma hakates abistajaid vihaselt vandudes endast eemale tõrjuda, ikka vankumatult ustava „refitruu" põhjendusega, et appitulnud vetelpäästjatel olla „vale retoorika" või, mis veelgi „hullem", kui appitulijail ongi tõelised ning pikaajalised vetelpäästja kogemused…
Või endiselt minna kord mitme aasta järel rõõmsasti laulupeole, muuhulgas endiselt plaksutama ja hurraa karjuma „ämmakapi-kilekotimehe" & co lollidele „loožikõnedele"…
Või, olles näiteks mingil imekombel jõudnudki koguni mõne kuritegeliku tuugenimöldriga kohtuteele, siis kustutama isegi oma kirja-listidest välja endi otsesed liitlased, kuna mõni nende väljaütlemine olla olnud liiga otsesõnaline… Sest mis saab olla veel loomulikum kui kasutada tõesti parimat varianti härraga kohtusse minna; lisa-eeldusena kätkeb see parim variant mõistagi ka härra saapataldade lakkumist…
Või siis „Kisamaad" ja muid „rets-ref-erakondi" sinna-tänna käänatavaid võltsreitinguid uskudes valima minna, abielu ja kõige muu väärastamise, kõrgete maksude, koolide jätkuva sulgemise, elektri ja kõige muu talumatult kõrgete „valgusfoori-hindade" edasiseks kindlustamiseks, seda muuhulgas ka Volodõmõr Puõtõnõi üha laiema rahuloleva hülgemuige taustal…
Või siis (endist viisi) uusi e- ja (nüüd juba ka) m- võltsingud ja kõiki sellest tulenevaid uusi röövimisi ja repressioone rõõmsasti ja jätkuvalt alla neelata…
Või siis… ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi.
Jälle jõudsime lammaste juurde, no me pole ju ära käinudki… Tõepoolest: mida sihukestega pihta hakata? Süstida tiigriks muutumise vaktsiini? Siin oleks teatud „point" olemas, sest vähemalt vastu ei hakkaks eriti keegi. Isegi siis kui ka teataks, et päriselt on tegu hoopis laus-eutanaasiaga… Aga peaasi, et mürgiampullide kestad on kaunid ja värvilised, eks ole?
Ehk sai mõnigi veel vahepeal vihaseks? Ehk siis „keskmisest eestlasest" eestlaseks, kes ei lase enam endaga manipuleerida ning hakkab oma peaga mõtlema? No tore oleks!