Poliitilise võitluse vahend – malakas – on võrreldav „Eesti Nokiaga". Huvitav on sealjuures, et malakameeste kombel on viimasel ajal käitunud hoopis „parketikõlbulikud" jõud, leiab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.

Eestlastele omane kodumaine, arhailine ning ehe poliitilise võitluse vahend ja veenmise meede malakas on niivõrd kindlalt haaranud endale kohaliku poliitkultuuri sümboli staatuse, et kukutada ei suuda seda sealt mitte miski. 

Malakal kui võitlusvahendil oma sihtide saavutamisel ja üldse kui oma seisukohtade kinnitamise argumendil on Eestimaal oma ajalugu.

Kõigepealt meenub malakale mõeldes Räpina puuaiasõda. See ajalooline sündmus leidis aset 1784. aasta 15. juulil. Kokkupõrke põhjustas tollase keisrinna Katariina II (sündinud Sophie Augusta Frederike von Anholt-Zerbst-Dornburg) Eesti- ja Liivimaa kubermangudes 1783. aastal sisseviidud pearahamaks.

Selle maksuga maksustati kõiki kohalikke meessoost isikuid ja maks oli oma sisseviimise ajal 70 kopikat. Nimetatud maksust olid vabastatud aadlikud, vaimulikud ja ametnikud.

Maarahvas pidas selle maksu kehtestamist mõisakoormise kaotamiseks. Kui selgus, et mõisakoormistest maks ei vabastanud, keeldusid paljud talupojad Liivimaal ja Eestimaal teotööle minekust ja üle kuuekümne mõisa maadel praegustel Eesti aladel puhkesid rahutused.

Räpina mõisas võttis see „puuaia sõja" vormi. Kohalikud talumehed relvastusid mõisaaiast rebitud aiateivastega ja ründasid mõisa kaitseks sinna saadetud sõjaväekomando soldateid. Soldateid oli kolmkümmend ja talumehi mõistagi märksa rohkem. Räpina rüütlimõis kuulus sel ajal parun Gerhard Friedrich von Löwenwoldele (1724–1785).

Parun tapeti Räpina mõisas järgmisel, 1785. aastal. Tegemist oli lastetu poissmehega ja mõis läks teisele suguvõsa esindaja, Adam Friedrich von Löwenwolde kätte, kes pärandas selle oma pojale Johann Gustav von Löwenwoldele. 1853. aastal ostis Räpina mõisa Peter Anton von Sivers (1807–1893). 1919. aastal võõrandati maareformiga Räpina mõis selle viimaselt omanikult Alexander von Siversilt. 

Teise malakasõjana meenub mõistagi kuulus Mahtra sõda. Tegemist oli sündmusega, mis toimus 2. juunil 1858. aastal. Siis seisid vastakuti soldatid ja rahutusi korraldanud kohalikud Juuru talupojad, kellega olid liitunud Kose ja Rapla kihelkondade mehed.

Talupoegade rahustamiseks saadeti kohale pool roodu soldateid (50 meest). Talumehi oli kokku tulnud ligi 700. Selleski vastasseisus oli langenuid ja haavatuid. Kogu üritus meenutas mulle ühte eepilist ajaloolist lahingut muinasajaloost, kui 480. aastal e.m.a. seisid Termopüülide lahingus vastakuti 7 000 kreeklast ja kuni 300 000 pärslaste valitseja alamat.

Lahingu teisel päeval suutsid pärslased mägiteid mööda liikuda kreeklaste tagalasse ja võitlust jäid Termopüülides jätkama 300 spartalast ning 700 thespialast. Lahingu alguses oli kreeklasi 7 000 ja Mahtra mehi oli Mahtra sõja ajal 700. Mõistagi on selline võrdlus ülimalt tinglik, aga võrrelda võib ajaloolisi sündmusi ikkagi, seda enam, et nad on juba ammu möödunud ega ohusta meid mingit pidi. 

See, mis meid ohustab on hoopis olevik ja eriti tulevik, aga sinna ei saa keegi midagi parata.

Mahtra mehed ja Räpina puuaiasõdalased ei olnud spartalased ega thespialased, aga keegi pole keelanud tõmmata paralleele kunagise Eestimaa ning Liivimaa kubermangude ja muinaskreeka ajalooliste keerdkäikude vahel.

Mis puutub aga malakasse kui võitlusvahendisse, siis selgub, et teiba ja malaka tõhusus ei ole oma kaalu tänapäevases poliitilises heitluses minetanud, vaid on endiselt heaks relvaks vastase materdamiseks. Tänasel päeval mõistagi ülekantud tähenduses.

Malakameesteks on sõimatud viimastel aastatel siin „parketikõlbulike" poliitiliste jõudude poolt neid parempoolseid ühiskonnategelasi, keda on tahetud alavääristada ja laimata, näitamaks nende „lamedust" ja poliitilist ebaküpsust. See kõik on ammu teada ja ammu nähtud. 

Huvitav on see, et malakameestena ja teivastega lajatajate kombel on käitunud hoopis „parketikõlbulikud" jõud ise. Pada sõimab pada ja katel sõimab katelt, aga igale pajale ja katlale on oma kaas ette nähtud ja pääsu ei ole kaanetamisest tegelikult mitte kellelgi. 

Eesti jonn ja viha on samuti muutunud viimase sajandi jooksul „Eesti Nokiaks".

Enne kui Brüsselisse ja Strasbourgi kippuda ning seal maailma valitsemisega hakkama saada üritada, peaks algatuseks siin kodus harjutama ja läbi tegema noormahtralase sõjamehekursused. No ja eks juba ongi omavahelistes poliitilistes heitlustes harjutama hakatud ja malakatega vehkimine on juba palju tolmu üles keerutanud, aga see assamalla ei ole teinud meie vägilastest suuremat sorti võitjaid ja sangareid.

Rohkem on ikka nurga tagant äsajaid ja kaugelt maalt kividega loopijaid. Ma olen näinud, kuidas omaaegsed võimude ees lömitanud ja väga madalat profiili hoidnud tegelased on ennast kuulutanud vabadusvõitlejateks. Isegi need, kes omaaegseid vabadusvõitlejaid uneski ei näinud, on ennast hakanud pidama kunagise vastupanuliikumise kangelasteks.

Ilmselt olid nad siis nii suured konspiratsioonimeistrid, et keegi nende tegevusest siis mitte midagi ei teadnud. Eks nüüd on siis aeg hakata endast ise müüte looma ja oma kangelastegudest üldsusele pajatama. 

Rahva ennemuistsed lood ja muud muinasjutud ei vii aga isehakanud partisane ja võltssangareid pjedestaalidele, autahvlitele ja „rahva südamesse". Nii nagu kana ei ole lennuvõimeline lind, ei ole seda ka pingviinid, käigu nad pingviinide paraadidel nii palju kui tahavad.

Kindel ei saa enam olla milleski ega kelleski, aga malakas käes on ikka parem kui ainult teadmiste pagasiga vastaste ette ilmuda.

Malakas – see on kohalikus kultuurikontekstis aegumatu argument. Malakat nähes muutub peaaegu iga oponent väga taibukaks ja loobub oponeerimast ja debateerimast. Kui siin peeti rahvuslinnuks suitsupääsukest ja rahvuslilleks rukkilille, siis rahvusrelvaks võiks vabalt kuulutada malaka.

Igale põlvkonnale oma malakamehed.

Rahvuslik spordiala võiks olla „malakavõitlus". See asendaks vehklemise spordiala ja oleks märksa odavam varustuse mõttes. Kaotuse korral lahinguväljal saaks võitlusmalakat kasutada hüppeteibana, millega teivashüppeid sooritades vastase eest kiirelt pakku saaks minna või hüpata teise erakonda.

Malakaga saab lajatada oponendile otse lagipähe, aga sama hästi saab ka torgata vastast, ning siis saab veel malakat kasutada nagu oda ja sellega vastast distantsilt tabada proovida.

Arvan, et malakapoliitika on Eestis alles lapsekingades, aga kõik võib veel hästi lõppeda ja Eestist võib saada malakluse kui homse päeva poliitilise võitluskunsti sünnimaa.