Naljasoon aitab ka siis, kui enam ei ole kuskilt tuge väsind käele ja kustub valudesse naeratus su näol. Siis surmaootel ühte ainult loodad, et kiiremini ära lõpeks kõik, siis lased lahti kõikepüüdva nooda ja sinu surm on sinu viimne võit, kirjutab Jüri Kotšinev.

Eestis ragiseb praegu kõik. Usalduse on kaotanud kõik tähtsamad institutsioonid nii üleriiklikul kui kohalikul võimutasandil ning ühiskonna normaalset toimimist võimaldavates struktuurides.

Selle näiteks võib tuua mõni aeg tagasi lahvatanud skandaali Eesti Olümpiakomitees, kus selle komitee president ei saa aru, et ta ei ole enda poolt juhitava struktuuri omanik, vaid sinna valitud funktsionäär, kes peaks oma tegevuses vähemalt nõu pidama asjatundjatest kolleegidega, mitte aga elama välja oma kibestumist ja isiklikke komplekse nende peal.

Loodus on tõeline aristokraat ja jagab inimestele omadusi väga ebaõiglaselt. On väga hea, kui inimene oskab hästi viiulit mängida, aga kui ei oska? Kui ei oska, siis tuleb loobuda katsetest saada endale orkestris esimese viiuli kohta.

Samamoodi ei maksa krahmata endale presidendi kohta struktuuris, mille juhtimine on krahmajale täiesti ilmselgelt ülejõu käiv.

Samasugune skandaal lahvatas suhteliselt hiljaaegu veel ühes spordivaldkonna struktuuris, milleks on Eesti Vehklemisliidu presidendi ümber lahvatanud viperuste jada. Sellele ametile valiti juht 2025. aasta novembris ning juba käesoleva aasta märtsis astus inimene sellelt kohalt tagasi.

Põhjus oli lihtne ja ürgeestilik. Eesti Vehklemisliidu uue, eelmise aasta sügisel valitud juhatuse mõned liikmed arvasid, et saavad juhtida vehklemisliidu tööd presidendist üle astudes. Need intrigaanid vehklemisliidus ei arvestanud seda, kellega oli neil liidu presidendi näol tegemist. Tegemist oli aga sellise alaga tegelenud mehega, kes ei lasknud ega lase kellelgi enda kukile ronida. Algasid intriigid ja üsna maitsetute võtetega „lasteaia" tasemel mängud. 

Kui vaadata neid kahte kaasust korraga, siis torkab silma nii Olümpiakomitee kui Vehklemisliidu puhul see, et oma isiklikke komplekse ning ambitsioone soovitakse välja elada sellise „eneseteostamisega", et tuuakse ohvriks enda poolt juhitud organisatsioonide toimivuse ja tervete spordivaldkondade käekäik.

Kõigele lisaks lõhnab mõlemal puhul ülemõõdulise eneseupitamisega. Väiklaste inimeste väiklane sebimine. Erinevus EOK-s ja Eesti Vehklemisliidus toimuva vahel seisnes vaid selles, et kui EOK-s püüavad osad tublid juhatuse liikmed saada lahti võimetust ja tagurlikust ning ebakompetentsest presidendist, siis Eesti Vehklemisliidus oli olukord vastupidine ja võimekast presidendist püüdsid lahti saada ja saidki lootusetult tagurlikud ja elu peale solvunud intrigaanid sealsest juhatusest. 

Sama pilt vaatab meile vastu ka Eesti poliitilisel tandril. Seal näib jätkuvalt kehtivat põhimõte: kes on võõras, see on loll. Lahtiseletatult tähendab see põhimõte seda, et kõik konkureerivate erakondade liikmed on lollid.

Kuna poliitikas on aga tänased liitlased homme juba vastased, siis ei saa usaldada ühtegi koalitsioonipartnerit, sest homme võivad tänased partnerid juba uue koalitsiooni moodustada koos tänaste konkurentidega. Nii ongi meil pidev ja kestev olukord, kus kõike valitseb usaldamatuse ja kahtlustuse vaim ning kindel ei saa olla kellelegi.

Teinekord isegi tänastele erakonnakaaslastele. On ju toimunud sellised „kolmikhüpped", kus isegi ühe, Eesti mõistes suure erakonna juht, hüppas oma konkurentide erakonna ridadesse ning olles seal tasane ja tubli, teenis endale välja eurosaadiku koha Brüsselis.

Peale selle oli samast erakonnast ära karanud selle partei kauaaegne liige pisut enne seda, kui tal täitunuks erakonnas olemisest kolmkümmend aastat.

Kuidas sa siis usaldad erakonnakaaslasi, kui juba selline „raudvara" vahetab erakondasid sellise kergusega, nagu vahetab oma keerlemise suunda tuulelipp mõnes Tallinna vanalinna tornitipus. Tuulelipp selleks mõeldud ongi, et näidata meile pidevalt muutuva tuule suunda. 

Tallinn on tornide linn ja peale selle on Tallinn ka „meistrite" linn. Tallinn on näinud pooltevahetusi ennegi. Venemaa poolt kirjutas Põhjasõja ajal Revali kapitulatsioonileppele alla üks tuntud ajalooline ülejooksik, Peeter I käest ratsaväekindrali auastme välja teeninud Holsteinist pärit sõjaväelane Rudolph Felix von Bauer (1667–1717).

Mees oli asunud teenistusse Rootsi vägedesse ratsaväkke. Sealt hüppas ta enne Põhjasõja algust Saksimaa vägedesse üle ja kui ta saadeti teenima Narva, hüppas ta uuesti enne Narva piiramist 1700. aasta sügist Peeter I poolt üle venelaste poole. Selline tubli hüppaja oli Rudolph Felix Bauer.

Enne Revali piiramist 1710. aastal sõdis Bauer 1702. aastal Boriss Šeremetjevi vägedes Hummuli lahingus ning võttis 1708. aastal osa Lesnaja lahingust. Järgnes Poltava lahing 1709, kus Bauer juhatas venelaste vägede paremat tiiba. Peale Revali kapitulatsiooni allkirjastamist 29. septembril 1710, mis lõpetas Eestimaa pinnal sõjategevuse, määrati Bauer esimeseks Eestimaa vastloodud kubermangu (Vene riigi koosseisus) kindralkuberneriks.

Põhjasõjas juhtis Bauer vägesid Pommeris (1713), Poolas (1713) ja Skånes Lõuna-Rootsis. 1717. aastal sai ta Peeter I-lt ratsaväekindrali auastme ja suri samal aastal Venemaa keisririigi lõunapiiridel teenides. Ühel omaaegsel saksa gravüüril raamatus, mis rääkis Põhjasõjast, oli tema graafilisel kujutisel allkiri – Der Moscowitische General Bauer (1709). Ei midagi uut siin päikese all. 

Ülehüppajaid on ajaloos nähtud. Hüppaja Bauer oli vähemalt poolt vahetades ikkagi võitlema pidanud ja oma vägesid lahingutes eluga riskides juhatanud.

Meie praegused ülehüppajad ei riski oma hüppeid sooritades millegagi peale ehk karjääri ajutiste seisakutega ebaõnnestunud hüppetulemuste tagajärjel. Nagu öeldakse – tegijal juhtub nii mõndagi.

Jüri Ratasele tahaks laulda „lenda, lenda Gagarin", õigemini „hüppa, hüppa Gagarin". Lõpuks ühed jürid mõlemad. Ainus, mis praegusel heitlikul ajal, kui „maarahvas on tõusnud oma isandate vastu ja tõstnud oma käed Tiesenghausenite, Uexkyllide, Mönnikhusenite, Maydell`ite vastu", on huumorimeel.

See huumorimeel aitab meil vastu pidada rasketel aegadel, kus enam ei julge loota Õnne Pillaku jõulisele kämblale ega Liisa Pakosta ülikiirele ja täpsele kannalöögile.

Äkki see enam ei aita ja ei kaitse meie õnnetut rahvast võõra võimu ja vaimu eest.

Naljasoon aga aitab ka siis, kui enam ei ole kuskilt tuge väsind käele ja kustub valudesse naeratus su näol. Siis surmaootel ühte ainult loodad, et kiiremini ära lõpeks kõik, siis lased lahti kõikepüüdva nooda ja sinu surm on sinu viimne võit.

Kui kõik on tehtud, tuleb lahkuda vaikides. Praegu ei ole veel lahkumiseks õige aeg!