Mis juhtus Donald Trumpiga, kes veel hiljuti lubas, et ei alusta ühtegi sõda ja teeb kõik selleks, et lõpetada kohutav verevalamine Ukraina ja Venemaa vahel, küsib Roland Tõnisson.

Kuus aastat tagasi, aastal 2018, 14. aprilli varahommikul, ründas USA Süüriat. Toona võis küsida: „Kes tegelikult olid selle otsuse taga; kes keda süüdlaseks lavastas ja mis küll juhtus Donald Trumpiga, kes veel hiljuti oli pidanud Saddami ja Gaddafi hukkamist veaks ning lubas arendada häid suhteid Venemaaga?"

Nüüd on USA rünnanud Iraani. Aastaid oli Iisrael pingutanud selle nimel, et Ühendriikides võetaks see ette. Otsuse võttis vastu, erinevalt eelkäijatest, president Trump, kes on seni jätnud iseseisvaima, kindlameelseima presidendi mulje, kelle valimisvõitlusele elasin minagi kaasa. Kelle mõrvakatse ei võinud kuidagi jätta ükskõikseks ja kelle valimisvõit oli rõõmupäevaks väga paljudele inimestele ka väljaspool Ühendriike.

Mis on taas juhtunud Donald Trumpiga? Kui vaid teaks…

Aga jällegi võib küsida: „Kes tegelikult olid selle otsuse taga; kes keda süüdlaseks lavastas ja mis küll juhtus Donald Trumpiga, kes veel hiljuti lubas, et ei alusta ühtegi sõda ja teeb kõik selleks, et lõpetada kohutav verevalamine Ukraina ja Venemaa vahel?"

„Metamorfoos" on Franz Kafka kuulus kirjandusteos, mis räägib peategelase muundumisest välimuselt putukaks, ent temas säilivad inimese hing ja mõttemaailm. Bioloogias nimetatakse metamorfoosiks taimeorganite (juur, vars, leht) kuju ja funktsiooni muutumist teiseks otstarbeks.

Metamorfoos on toimunud ka president Trumpiga – väliselt on tegemist sama inimesega, kes pidas kunagi presidendiametit, kellelt valevalimistega varastati valimisvõit ja kes saavutas võidu viimastel presidendivalimistel. Tema tegevus ja sõnavõtud on aga tunnistuseks muundumisest. Miks võttis Donald Trump ette rünnaku Iraani suhtes? Mis või kes on selle taga, saavad teada järeltulevad põlved ajaloolastelt, poliitikateadlastelt, biograafidelt.

Kõige maailmas toimuva ümber lendlevad miljonid ja miljardid arvamused. Kaasaegsed võimalused avavad igaühele tee avalikkusele, suurematele ja väiksematele „püünedele." Elame pidevas arvamusfestivalis. Meid ei huvitagi enam, mida me tegelikult teame. Meid huvitab, kes mida arvab. Ja tegelikult ei tea meie, „lihtsurelikud," mitte midagi.

Arvata aga on, et keegi inimene ei lähe konflikti oma põhimõtetega ja lubadustega kui tal ei ole selleks põhjust. Ühendriigid asusid tegutsema Iisraeli huvides, sest Iraan olevat kavatsenud rünnata. See on ametlik versioon. Rahvalik versioon sõnastaks küsimuse järgmiselt: „Millega on õnnestunud Tel-Avivil Trumpi teatud kehaosad pihku haarata ja neid pigistada nõnda, et president tantsib nii, nagu ette öeldakse?" Epsteini failidega, millest enam ei räägitagi ja mille avalikuks saamine ei ole Ameerikas andnud mingeid tulemusi?

Ühendriigid asusid kunagi tegutsema, sest Iraagil olid massihävitusrelvad.

Ühendriigid asusid kunagi tegutsema, sest islamistid lasid õhku New Yorki kaksiktornid.

Ühendriigid asusid kunagi tegutsema, sest kommunistid tahtsid vallutada Vietnami ja Korea.

Ühendriigid asusid kunagi tegutsema, sest Hitler tahtis vallutada maailma.

Ühendriigid asusid kunagi tegutsema, sest Jaapan tahtis vallutada suurt osa Kaug-Idast ja ründas USA mereväebaasi Port Arturis Havail.

Kuidas nende kommunistidega on, on asi selge. Nõukogude Liit, algselt keisri-Venemaa vastaste jõudude poolt alustatud projekt, pöördus Stalini tahtel ja Trotski partei likvideerimisega oma „leivaisade" vastu. Nii jäi ta mitmeks aastakümneks väljapoole üleüldist arengut globalismi suunas. Kuidas on lood nüüdse Venemaaga? Ehk saame kunagi teada…

Nüüdseks on meil teada, et Port Arturi rünnaku üksikasjad olid Washingtonil olemas päevi enne katastroofi ja jaapanlastel lasti plaanid teoks saada, et häälestada üldsus sõjaks Jaapani vastu.

Nüüdseks on meil teada, et Hitleri partei häälekandja „Völkischer Beobachter" osteti eelnevalt omanikult välja dollarite eest ja dollarites said palka ka rünnakrühmlased. Hitleril endal ei olnud aga sellist kilekotti, kuskohast „sulli" võtta.

Nüüdseks on meil teada, et kaksiktornidega ei ole lood sugugi nii must-valged ja küsimusi tegelikult toimunu kohta on palju. Ent toona said Ühendriigid põhjuse alustada operatsiooni Afganistanis, millest kujunes Washingtoni üks suurimaid ja alandavamaid läbikukkumisi. Sinnagi veeti lennukitega sularaha ja USA liitlasest president, Kabuli esidemokraat Ashraf Ghani, põgenes riigist sularaha täistopitud autokonvoiga. Nüüdseks on meil teada, et Iraagis ei olnud massihävitusrelvi.

Mida me saame teada selle kohta, mida oli või ei olnud Iraanis?

Ent ei ole õiglane näidata näpuga vaid Washingtonile.

Nõukogude Liit pidi anastama Soome ja Baltimaad, sest nende maade sõjardid soovisid anda oma territooriumi platsdarmiks sissetungile NSVLiitu. Aga alati on teada olnud, et Balti riikidel ja Soomel ei olnud neid plaane. Moskva vajas vaid ettekäänet. Nii, nagu ta laskis õhku elumaju oma territooriumil, et saada ettekäänet alustada sõdu vabakspürgiva Tšetšeenia vastu.

Nüüd on Moskval Groznõis pukis oma mees, Ramzan Kadõrov, kes tema enda sõnul tappis esimese venelase 16-aastasena. Kadõrovi isa tegi omal ajal kasuliku liigutuse ja tuli Moskva poole üle. Nüüdseks on Ramzanil autasusid rohkem kui Brežnevil ja hiljuti sai ta medali tsemenditööstuse arendamise eest. Mõistlik inimene valib kasuliku poole.

Palestiina „vabadusvõitlejad," kes on ühes paadis Euroopa migratsiooniterrorismiga, kasutavad rahvusvahelisi vahendeid isiklikuks rikastumiseks. Nad on valinud õige poole.

Venemaa ja Ukraina oligarhide jaoks on käimasolev sõda tõeline kullaauk. Võib olla saame kunagi teada, kes kuidas ja kui suures ulatuses on rikastunud teiste inimeste vere ja valu läbi? Asjata ei öelda: „Kui tahad näha petist, vaata rikastunud poliitikut."

Küsimus ei ole aga mitte ainult ukrainlastes-venelastes. Suur raha, ükskõik kui verine, toob enda ümber hulga näljaseid poliithüääne, kes on valmis rebima lõhki ükskõik keda ja ükskõik mida isikliku kasu nimel.

Meil Eestiski on omad hüäänipoisid-plikad. Ehk nagu vanas naljas küsitakse valimiste eel poliitikasse pürgijalt, miks ta tahab osaled poliitilises elus. Intervjueeriv ajakirjanik saab vastuse: „Narkomaania, rahapesu, korruptsioon!" „Väga õige, sellega on vaja võidelda!" leiab žurnalist. „Mis võidelda? Ma tahan saada oma osa sellest!"

Poliitik peab oskama valida õiget poolt, et küna juures püsida. Trump on valinud poole. Või on selleks sunnitud. Ehk saavad meie lapsed seda teada.

Mida siis teha olukorras, kus inimeste maailma valitsevad mõrvad omakasu nimel, tõe varjamine valedega, kurjuse headuseks ja headuse kurjuseks valetamine?

„Maailmas on palju ebaõiglust, aga see ei tohi paljuneda minu läbi," on öelnud kirjanik Aleksandr Solženitsõn. Ei tasu võtta šnitti „selle maailma" vägevatelt. Maine au on ajutine, materiaalsed väärtused kõdunevad. Aus nimi on väärt enam kui autotäied varastatud sularaha.

Tead, hea lugeja… Ausal nimel on kaalu rohkem kogu maailma kullal.

Rikas on mees, kellel on Jumal, isegi siis kui ta on selle maailma silmis paljas kui kirikurott või püksinööp. Rikas on mees, kellel ei ole palju, vaid on piisavalt.

Vaene on mees, kellel ei ole Jumalat, ehkki selle maailma silmis võib ta olla rikas ja tema maist varandust võib arvutada numbrites või vaagida kaaluga.

Mõni mees on nii vaene, et peale raha tal ei olegi midagi muud.

Mõni mees on nii õnnetu, et teda on võimalik panna tegema asju, mida ta ei taha. Õnnetu on mees, kelle hing on sattunud võõrastesse, pahatahtlikesse kätesse. Olgu Jumal talle armuline.

Hoia Sina, hea lugeja, kinni Tõest ja sa ei eksi.

Lõpetuseks idamaine lugu. Valitseja kõrge ametnik öelnud kord kellelegi mungale: „Kui sa oleksid õppinud teenima kuningat, ei peaks sa elama riisist ja ubadest." Munk vastanud ametnikule: „Kui sa õpiksid elama riisist ja ubadest, ei peaks sa kummardama kuninga ees."