Kui võim kehtestab ennast läbi võrgustike, mida inimesed otse ei näe, siis mis mõte on üldse valimistel, parlamentidel, valimislubadustel, televäitlustel ja moraalsete seisukohtade võtmisel, küsib Orientalist Kevork Almassian.
Kui ma lugesin viimast Epsteini e-kirjade partiid, tabas mind kummaline tunne, et lugu muutus tõsises mõttes märksa suuremaks ja tõukab küsimuste suunas, mida tavajuhul peetakse viisakate vestluste jaoks liiga keerulisteks: kelle käes on päriselt võim, kelle oma on raha, kes seab võimalikule piirid ja miks maailm sageli tundub, nagu seda hallataks kuskilt kõrgemalt, samal kui ülejäänud inimesed allpool vastavad lihtsalt nende ette heidetud ärritajatele.
Samuti juhin ma käesoleva arvamusloo alguses tähelepanu asjaolule, et tänases keskkonnas tahavad inimesed rääkimist kas religioosse kindlusega või, et oldaks vait. Ma ei tunnista kumbagi nõudmist. Oma sõnadega olen ma hoolikas, ma juhin tähelepanu vastuolulistele ideedele ja samuti ütlen avalikult välja, et mõned asjad, millest ma räägin, on ainult spekulatsioon. Ma teen seda mitte enda varjamise põhjusel, vaid asjaolu tõttu, et kus lõpeb tõestusmaterjal, sealt algab tõlgendamine.
Normaalsed inimesed üldjuhul ei hävita terveid riike ning ei lähe selle peale rahulikult magama.
Aastaid on "vandenõuteoreetikud" rääkinud, et "ühiskonda juhivad satanistlikud kultused". Mina olen selles alati kahelnud, mitte põhjusel, nagu ma peaksin maailma moraalselt puhtaks, vaid ma ei tunnista äärmuslikke väiteid ilma tõestuseta. Siiski, mida ma olen rääkinud juba pikka aega enne osutatud dokumentide avalikustamist, need inimesed, kes kujundavad välispoliitikat, kes alustavad sõdasid, kes kehtestavad riike näljutavaid sanktsioone, kes vaatavad miljonite inimeste kannatusi ja nimetavad seda "strateegiaks", peavad vastama mingisugusele psühholoogilisele profiilile, sest normaalsed inimesed üldjuhul ei hävita terveid riike ning ei lähe selle peale rahulikult magama.
Kui keegi arvab, et see on liialdus, võiks ta ainult vaadata, kuidas sanktsioonid relvana töötavad. Ameerika Ühendriikides on suuremal osal inimestel leib laual.
Jah, Ühendriikidest leiab ka vaesust ja ebaõiglust, kuid väljaspool Ühendriike elavad perekonnad, kellel pole raha oma lastele leiva- ja vastsündinule piima ostmiseks. Lääne avalikkust on treenitud uskuma, et see on alati kohaliku korruptsiooni ja haldussuutmatuse viga. Kuid kõik, kes on jälginud minu Süüria teemade kajastust, et Ameerika Ühendriikide juhtitud ühepoolsed väljapressimismeetmeid – ebaseaduslikke majandussanktsioone – kasutatakse sõja tööriistadena, mille eesmärgiks on ühiskondade murdmine, kuniks need alistuvad.
Süüria on siinkohal kõige parem näide, sest seal aset leidnud sündmusi ei seata isegi kahtluse alla: peale Donald Trumpi kehtestatud sanktsioone – eriti peale Caesari seadust – langesid miljonid süürlased massiliselt allapoole vaesuspiiri, nende ostujõud aurustus ja nende ühiskonda lämmatati majanduslikult isegi peale suurema lahingutegevuse lõppemist.
Nüüd, see on koht, kus Epsteini toimikud hakkavad muutma laadi, kuidas inimesed maailma tajuvad, sest aastaid üldiselt usuti, et otsuseid langetavad inimesed töötavad nähtavates institutsioonides: Valges Majas, kongressis, senatis, kaitse- ja justiitsministeeriumis ning luureametites.
Eeldati, et need on kohad, kus tehakse poliitikat.
Võib-olla osaliselt see isegi nii on, kuid Epsteini paljastused panevad küsima, kas osutatud institutsioonid on ikka päriselt püramiidi tipus? Et presidentide, poliitikute; nägude, kes vaatavad vastu televiisorist, taga võivad olla suuremad jõud, mis rahastavad, stimuleerivad ja juhivad otsuste langetamist ning nähtavad võimurid on sageli ainult otsuste täideviijad, mitte planeerijad?
Kui lugeda Epsteini suhete kohta – kellega ta kohtus, keda nõustas, kellele tal oli ligipääs, kelle esindamisega ta ärples – paljastub midagi ämblikuvõrgu laadset, milles on ühendatud raha, ideoloogia ja bürokraatia. Kus samad nimed kerkivad esile rahanduses, tehnoloogiasektoris, akadeemilises sfääris ja poliitikas. Kus tekivad tõsised kahtlused, et asi, mida nimetatakse demokraatiaks, on pigem näitelava. Tsirkus, kus üksteisega võistlevad poliitikud, kes paistavad välja juhtidena, kuid reaalsuses tegutsevad süsteemi töötajatena, mida nemad ise ei kontrolli.
Seda rääkides ei soovi ma kõlada melodramaatilisena, vaid kogu teema on äärmist ebakindlust tekitav: kui võim kehtestab ennast läbi võrgustike, mida inimesed otse ei näe, siis mis mõte on üldse valimistel, parlamentidel, valimislubadustel, televäitlustel ja moraalsete seisukohtade võtmisel? Kas inimesele antakse päriselt võimalus valida enda tulevikku või pakutakse neile menüüd, mille päris kokk jääb varjatuks ja inimeste rolliks on ainult valida, millist rooga käesoleval hooajal pakutakse?
Kui võim kehtestab ennast läbi võrgustike, mida inimesed otse ei näe, siis mis mõte on üldse valimistel, parlamentidel, valimislubadustel, televäitlustel ja moraalsete seisukohtade võtmisel?
See on koht, kus Epsteini ümbritsevad nimed muutuvad kuulujuttudest olulisemaks. Teema mõte pole ühte peret või dünastiat [Rothschild] kas ülistada või deemonitena kujutada, mida peab siinkohal rõhutama, sest ilmavõrgule meeldib pöörata analüüs suguharupõhiseks sihtmiseks.
Asja mõte on mõista, et pangandusdünastiad, sõjatööstuse huvid ja tipptehnoloogia projektid pole eraldiseisvad universumid. Need on sageli üksteisega läbi põimunud ja kui Epstein rääkis inimestele, kuidas ta esindab suuri pangandushuvisid ja kui nähakse, kui lähedastes suhetes olid Silicon Valley'i miljardärid ja võrgustikud, nagu Epsteini oma, siis on igati põhjust hakata mõtlema, kas paljud "visionääride" projektid, mida avalikkusele maha müüa üritatakse – transhumanism, ajukiibid, tehisaru põhine haldussüsteem, digiraha süsteemid – pole mitte rohujuuretasandilt alguse saanud innovatsioon, vaid pigem ülalt-alla suunatud algatused, mille eesmärgiks on inimkeskkonna üle totaalse kontrolli kehtestamine.
Kui kord niisuguste asjade peale mõtlema hakatakse, tekivad küsimused kogu võimuhierarhia kohta. Võib-olla parlamendid ei olegi otsuste langetamise esimene tasand, vaid alles kuskil neljas või viies? Võib-olla presidendid ja peaministrid pole sõltumatud riigijuhid, vaid kolmanda tasandi mänedžerid, kelle ülesandeks on poliitikad avalikkusele maha müüa?
Võib-olla Elon Muski ja Peter Thieli klass – need, kes käitavad platvorme, ehitavad kunstmõistuse süsteeme, edendavad närvitehnoloogiaid – pole samuti kõige tipus, vaid on tegevdirektorid, kes viivad ellu kuskil mujal välja mõeldud projekte ja teevad seda huvide heaks, mis ületavad nende endi omi?
Võib-olla parlamendid ei olegi otsuste langetamise esimene tasand, vaid alles neljas-viies?
Selle järel jõutakse kõige ohtlikuma küsimuseni – küsimuseni, mille esitamist kodanike poolt mitte keegi ei soovi: kui tegelik võim asub ülevalpool demokraatialava, pimeduses; võrgustikes, mis käsutavad raha, levitavad ideid ja kõige osutatu rakendamiseks mobiliseerivad bürokraatiat, siis kas päriselt elatakse demokraatiates? Pigem on tegemist juhitud demokraatiatega, kus vabadus kujutab suuremas osas ainult tunnet ja valik on enamasti ainult näitemäng?
See on koht, kus kaasaegne [võimude] tegevuskava hakkab välja nägema lõksuna. Digitaalsed isikutunnistused. Keskpankade digiraha. Alalise isikutuvastuse tulevik. Tulevik, kus iga tehing, liigutus ja suhtlemine on registreeritav, kontrollitav ning vajadusel karistatav.
Isegi rahvatervis, mis kuulub meditsiini ja hoolduse valdkonda, muutub korra ja jõustamise valdkonnaks. Kus inimestele öeldakse, et nad ei pea kuuletuma mitte ainult seetõttu, et teadus on jõudnud sellisele järeldusele, vaid põhjusel, kuna süsteem leiab, et lahkarvamused pole lubatud.
Inimesed küsivad siis: kas meil on valik? Kas meil on päriselt võimalik öelda "ei" kui neid süsteeme ehitatakse valijate arvamusest hoolimata? Sest kui selliseid projekte saab rakendada vastu avalikkuse kahtluseid, siis demokraatiast saab võimureaalsuse kehtestamise asemel ainult kaubamärgistamise ülesanne.
Minu jaoks muutus peale viimaseid Epsteini paljastusi mitte see, nagu ma oleks äkki avastanud, et kurjus on olemas või võimu juures olevad inimesed valetavad. Muutus olukord, kus eesriie on nüüd õhem ja hierarhia paistab selgemini välja ning ideed, nagu poliitikud oleksid "juhid", on palju raskem alla neelata.
Kui Tony Blairi moodi inimesed, kellel oli oluline roll Iraagi ründamisel, kerkivad aastaid hiljem uuesti esile ja üritavad avalikkusele maha müüa digitaalsete isikutunnistuste ideed, siis mina näen teda töötajana, kes viib ellu ülemuste projekte, kelle nimesid kui üldse, näeb ekraanil väga harva.
Ja tõenäoliselt selline ongi Epsteini toimikute tõeline geopoliitiline tähendus. Seda üle väärastumise, üle skandaali, üle kõmulisuse: jõud, millega seistakse silmitsi on võimalus, et maailma juhivad võrgustikud ja need on valitsustest märksa vastupidavamad, neil on palju suurem mõju kui valimistel ja need on palju kaitstumad ning varjatumad kui ükski ametlik institutsioon eales tunnistab.
Jõud, millega seistakse silmitsi on võimalus, et maailma juhivad võrgustikud ja need on valitsustest märksa vastupidavamad, neil on palju suurem mõju kui valimistel ja need on palju kaitstumad ning varjatumad kui ükski ametlik institutsioon eales tunnistab.
Siinkohal ma ei palu, et inimesed tunnistaksid ühte suurt teooriat. Ma soovin, et pöörataks tähelepanu mustrile ja küsitaks endalt, kas see muster pole mitte põhjus, miks maailm tundub üha rohkem mittevabana, aina enam kellegi poolt hallatuna, palju rohkem üles ehitatud süsteemina? Seda isegi juhul, kui nomenklatuur räägib sirgete nägudega inimestele, et nad elavad inimajaloo kõige demokraatlikumal ajastul.
Kui see on suund, kuhu inimesi juhitakse – digitaalse kontrolli tuleviku suunas, mis on ehitatud majandusliku kurnatuse ja toodetud kriiside kohale – siis ainsaks päris küsimuseks pole "kes võidab järgmised valimised", vaid kas tavalised inimesed võivad taas jõuda piisava meeleselguse, ühtsuse ja julguseni, et nõuda omale tagasi poliitiline elu, mida ei kirjutata ette kuskilt ülevalt poolt.
Sest, kui inimesed on taandatud alatise ärritajatele vastamise juurde, alati järgmisele sõjale reageerimisele, järgmisele toodetud paanikale, jäädakse alati alamateks.
Mis võib-olla ongi kõiges kõige põrutavam osa: et Epsteini lugu, mis algas räpase skandaalina, sunnib inimesi hoopis küsima, kas tsivilisatsioon, milles elatakse, on jätkuvalt see, mida seda väidetakse olevat?
Tõlkis Karol Kallas