Välispoliitika ja julgeoleku asjatundja Ted Galen Carpenter kirjutab USA väljaandes Antiwar, kuidas ja miks on meediast ning julgeolekuasutustest saanud ühtne "oma inimeste" ajupesuaparaat.
Vabadusele kujutab ränka ohtu olukord kui ajakirjanikud teevad koostööd võimuinstitutsioonidega, mitte ei jälgi hoolikalt nende tegevust, ega paljasta kuritarvitusi. Kahjuks paistab meedia riigi tegevuse kajastuste tagant välja üha igapäevasem koostöömuster. Inimestele edastatakse ausa ülevaate ja analüüsi asemel ametlikku propagandat.
Teatud ajahetkedel võtab koostöö määr enneolematud mõõtmed. Külma sõja esimestel kümnenditel hakkasid sajad ajakirjanikud Luure Keskagentuuri (CIA) agentideks. Washington Posti (WP) ajakirjanik Carl Bernstein avaldas 1977. aasta oktoobris ajakirjas Rolling Stone 25 000 sõnalise erakordselt üksikasjalise ülevaate CIA ja ajakirjanike koostööst.
Külma sõja esimestel kümnenditel hakkasid sajad ajakirjanikud Luure Keskagentuuri agentideks.
Bernsteini kinnitusel täitsid ligikaudu 400 Ühendriikde neljanda seisuse esindajat alates 1950-ndate aastate algusest CIA ülesandeid. Tema sõnul "pakkusid ajakirjanikud luuramise täisteenust alates lihtsamast teabe kogumisest kuni kommunistlikes riikides asuvate lääne luurajate vahemeestena. Ajakirjanikud jagasid CIA-ga märkmeid, toimetajad andsid ülevaate ajakirjanike tegevusest."
1977. aasta 26. detsembril ilmus New York Timesis (NYT) artikkel "CIA ehitas ülemaailmse propagandavõrgustiku", miles kirjeldati, kuidas CIA mõjutas meediamanipulatsioonide kaudu avalikku arvamust üle maailma. "Järjepidevates püüdlustes kujundada maailma [avalikku] arvamust, kasutab CIA [laialdaselt] ajalehtede, uudisteagentuuride, ajakirjade, kirjastuste, ringhäälingute ja teiste ettevõtete teenuseid, mille üle Agentuuril on erinevatel aegadel mingisugune kontroll.
Kümme aastat tagasi kui Agentuuri kommunikatsiooniimpeerium oli selle võimsuse tipus, hõlmas see rohkem kui poolt tuhandet avaliku teabe organisatsiooni ja üksikisikut. Ühe CIA ametniku sõnul ulatusid need tähtsuselt alates Raadio Vaba Euroopast kuni kolmandajärgulise tegelaseni kuskil Quitos, kellel oli võimalik kirjutada midagi kohalikus ajalehes." CIA maksis niisuguste välismaiste ajakirjanduslike teenete eest väga heldelt.
Bernstein rõhutas, et kõige enam hindas CIA koostööd "NYT-i, CBS-i ja Time Inc-iga (mis on Time'i ja Newsweeki kirjastaja)". Ainuüksi NYT-is töötas kahekümne aasta jooksul kuskil kümmekond CIA agenti. "Koostöö nägi sageli välja järgmiselt: (väljaanded) tagasid CIA agentidele töö, millega tõendati, et tegemist on ajakirjanikuga (Agentuuri kõnepruugis loodi "ajakirjaniku kattevari") ja neid võis sedasi saata välisriikide pealinnadesse.
Samuti vahendati Agentuurile toimetustes töötavate ajakirjanike, kes olid kohati valdkonna tuntumad nimed, teenuseid." CBS News ja Times võistlesid omavahel, milline väljaanne oskab ajakirjanduses olla CIA-le kõige kasulikum. Tiitli võitis CBS. CBS ei pakkunud aastate jooksul agentidele mitte ainult kattevarju, vaid võrgustik lubas luurajatel läbivalt jälgida Washingtoni ja New Yorki uudistetubade reporterite tööd.
CBS News ja Times võistlesid omavahel, milline väljaanne oskab ajakirjanduses olla CIA-le kõige kasulikum.
Skandaal võttis nii suured mõõtmed, et Ühendriikide senati luurekomisjon, mida juhtis Idaho demokraadist senaator Frank Church, korraldas aastatel 1975–1976 eriuurimise ja väidetavalt tehti CIA ning [korporatistliku] meeda koostööle lõpp. Tänased arengud osutavad siiski, et koostöö muutus küll varjatumaks kuid see ei lõppenud. 2014. aastal Interceptis ilmunud uurimuses tuvastati, et äärmiselt tihedad sidemed CIA ja mõne tuntuma ajakirjaniku vahel pole sugugi ajaloo hämarustesse vajunud nähtumus.
Intercepti ajakirjanikul Ken Silversteinil õnnestus CIA-st tänu teabevabaduse seadusele nõuda välja mõnedsajad leheküljed kõnealust teemat puudutavaid dokumente ja e-kirju. Suures ulatuses varjatud sisuga dokumendid avasid uut sisu üpris väheses mahus. Dokumendid, mille sisu polnud varjatud, sisaldasid peamiselt reporterite ja kolumnistide kirju Agentuurile. CIA agentide vastused olid suuremas osas mustaks värvitud. Silversteini sõnul pole talle üle antud dokumentidest võimalik saada teada, mida CIA töötajad ajakirjanikele vastasid, kuna näha oli ainult suhtluse üks pool.
Isegi vaatamata suures mahus varjatud tekstile näeb siiski kui ulatuslikud ja lähedased, sageli isiklikud, on Associated Pressi (AP), WP, NYT-i, Wall Street Journali (WSJ) ning teiste suurte meediakanalite sidemed CIA-ga. Silverstein pühendas suure osa tähelepanust Los Angeles Timesi (LAT) riikliku julgeoleku reporterile Ken Dilanianile, kes hiljem suundus tööle AP-sse ja pärast seda NBC Newsi.
Dilanianil olid CIA-ga soojad suhted, ta tagas Agentuurile soodsa uudistekajastuse ja aeg-ajalt saatis lugude mustandid enne avaldamist CIA-le kinnitamiseks. Vähemalt ühel juhul tõi CIA reaktsioon kaasa Timesis hiljem avaldatud artikli sisu ulatusliku muutmise. Lugude kooskõlastamine ja ametlik koostöö julgeolekuastustega kuni loa küsimiseni, mida tohib avaldada ning mida mitte, kompromiteerib ajakirjanikku ja seab kahtluse alla tema moraalse palge.
Üks CIA pikaajalisemaid ja lemmiktaktikaid on välismaistes meediakanalites sobivate, sealhulgas üheselt valetavate, lugude üllitamine, mille juures oodatakse, et Ühendriikide väljaanded need üles korjavad.
Üks CIA pikaajalisemaid ja lemmiktaktikaid on välismaistes meediakanalites sobivate, sealhulgas üheselt valetavate, lugude üllitamine, mille juures oodatakse, et Ühendriikide väljaanded need üles korjavad. Mille kõrval pole küsimustki, et Ühendriikide valitsus palkab jätkuvalt välisajakirjanikke nende koduriikides korraldatavate propagandaürituste tarbeks.
Näiteks korraldasid Ameerika Ühendriigid ja Ühendkuningriik koos laiaulatusliku propagandarünnaku Süüria sõja ajal riigi valitsuse vastu, milleks kasutasid suurt hulka Lähis-Ida ajakirjanikke ning kolumniste.
Kõikide muude mõjude kõrval võib ainult arvata kui palju selliseid suunatud "uudislugusid" jõudis ringiga Ühendriikide meediasse, mis omakorda mõjutas USA Süüria kodusõja teemalist avalikku arutelu ja toetas Valge Maja tegevust Süürias. [Barack Obama valitsuse kohal lasuvad tõsised kahtlused, et see asutas koos süvariigiga ISIS-e ja teised Süüria "vabastusarmeed".] Niisugune nähtumus on murettekitav näide, kuidas luureagentuurid mõjutavad Ühendriikides välispoliitika teemalist arutelu.
See paneb tõsiselt küsima kui sageli suurem osa peavoolumeediast edastab CIA ja teiste riiklike julgeolekuasutuste jutupunkte? Suurem osa meediast kirjutas, kuidas 1950-ndatel CIA korraldatud Iraani ja Guatemala riigipöördekatsed olid isetekkelised demokraatlikud ülestõusud.
Mitte väga ammu tagus meedia trummi, et Saddam Husseinil on suures koguses massihävitusrelvi. Kogu teave antud teemal pärines välisiraaklastelt, kellega CIA sõbralikud ajakirjanikud, sealhulgas NYT-i reporteri Judith Milleri, kokku viis. Ilmselt niisuguste kaasuste hulgas on kõige tähelepanuväärsem, kui innukalt WP, NYT, CNN ja MSNBC löövad kaasa süvariigi Venemaast kurjuse kehastuse loomise kampaania.
Sama agaralt rullisid need samad meediaväljaanded lahti valetava jutukanga teemal, kuidas Donald Trumpi valimiskampaania ja Venemaa valitsus tegid 2016. aastal koostööd Ühendriikide presidendivalimiste mõjutamise nimel. Samamoodi korrutasid (näeb VPN-iga) need papagoi kombel kaasa CIA tõestuseta süüdistustele, nagu Venemaa valitsus oleks Talibanile maksnud Ühendriikide sõdurite tapmise eest pearaha.
Täiesti võimalikuks võib pidada, et ajakirjanike soovi taga olla erinevaid teemasid käsitledes CIA kõnetorudeks, on ainult nende kaasasündinud kergeusklikkus.
Teisalt jälle, vaadates kui kaua niisugune koostöö on kestnud, siis pigem on tegemist luurajate ja koostööga nõus olevate liitlaste süstemaatilise ühistegevusega.
Kõige rohkem kannatavad niisuguse liidu tõttu meediatarbijad, kes arvavad, et ajakirjandus edastab neile välismaal toimuva kohta erapooletut ja tõele vastavat teavet.
Tõlkis Karol Kallas