Lääne ühiskonnad on tõugatud ideoloogilisse kodusõtta, poliitiline võitlus käib kahe diametraalselt erineva nägemuse vahel ühiskondlikust arenguteest – ja see on kompromissituse peamine põhjus poliitikas, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.

Tallinna Ülikooli võrdleva poliitika dotsent Tõnis Saarts heidab niinimetatud parempopulistlikele konservatiividele ette dogmaatilist paindumatust ning poliitiliste konkurentide pidamist vaenlasteks.

„Teine oluline joon käremeelses, ehk parempopulistlikus konservatismis, on kompromissitus ja dogmaatilisus. Poliitilisi vastaseid käsitletakse siin mitte kui seaduslikke konkurente demokraatlikus mängus, vaid kui vaenlasi. Vaenlastega, ehk liberaalidega, kompromissidele ei minda, nende poliitilisi soove ei arvestata – nad tuleb maha suruda nii, et nad kunagi ei tõuseks," kirjutab Saarts Postimehe artiklis, mis kannab pealkirja „Konservatiivide kodusõda Ungaris – kas Eestit võib oodata sarnane saatus?".

Saartsi kirjatöö tõukub küll Ungari oludest ja püüab lahti mõtestada seal toimuvat, aga kummalisel kombel ei ole ma Tallinna Ülikooli võrdleva poliitika dotsendilt midagi taolist lugenud Eesti vasakliberaalsete erakondade kohta, kes on juba pikki aastaid käsitlenud EKRE-t mitte seadusliku konkurendina demokraatlikus mängus, vaid vaenlasena, kelle poliitilisi soove ei arvestata ja kes tuleb maha suruda nii, et ta kunagi ei tõuseks.

Praktiliselt kõik Eesti vasakliberaalsed erakonnad on välistanud koostöö rahvuskonservatiividega. Näiteks 2023. aasta riigikogu valimiste eel kirjutas Õhtuleht: „KOALITSIOON EKREGA?! Pea kõik erakonnajuhid välistavad koostöö ning isegi Seeder ja Ratas kritiseerivad". Pärast valimisi tekkinud vasakliberaalne koalitsioon eiras tuimalt ühiskonna konservatiivsemat osa ja valitseb siiamaani viisil, mis ei arvesta põrmugi opositsiooni ja neid toetavate inimeste – kellest on tänaseks saanud valijate enamus – poliitiliste soovidega.

Koguni Saarts ise on kirjutanud sanitaarkordoni loomise vajadusest. Aastal 2022 küsisid Tõnis Saarts ja Peet Kask, mida saab liberaalne demokraatia ära teha autoritaarse populismi tõrjumiseks. Nad tutvustasid muu hulgas järgmist lähenemist: vähem otsedemokraatiat, nn sõltumatute institutsioonide kaitse ja sanitaarkordon populistide vastu.

Teisisõnu, vasakliberaalne peavool peaks end kaitsma kompromissitu tõrjumis- ja välistamispoliitika abil – populiste tuleb pidada liberaalse demokraatia vaenlasteks ja nende poliitiliste soovidega ei tohi arvestada, sest nad „nõrgendavad kohtute autoriteeti, edendavad etno­tsentrilist, autoritaarset ja antipluralistlikku ühiskonna visiooni."

2023. aastal kirjutas Saarts sellest, kuidas peaksid teised parteid parempopulistidega ümber käima: „Laias laastus saab eristada kahte strateegiat: (1) sanitaarkordon (cordon sanitaire) – peavoolu erakonnad sõlmivad kokkuleppe, et parempopuliste koalitsioonivalitsustesse kunagi ei kaasata; (2) kodustamine – parempopuliste kaasatakse siiski aeg-ajalt valitsusse lootuses, et nad muutuvad mõõdukamaks ning taltsamaks." Ta jätkas: „Kahe äärmuse vahele mahub mitmeid teisigi kaalumist väärivaid lahendusi, millest toome välja vaid mõned: (1) teemapõhine positiivne hõlmamine, (2) kontsentrilise kaasamise mudel, (3) stigmatiseerimine."

Saartsi mainitud kompromissitus ja dogmaatilisus ei iseloomusta niivõrd „parempopulistlikku konservatismi", vaid pigem progressiivseid ja vasakliberaalseid ringkondi, kelle diktaadile vastukaaluks ongi nn parempopulistid üle kogu Lääne esile kerkinud.

Tegelikult on Lääne ühiskonnad tõugatud ideoloogilisse kodusõtta. Ja see on kompromissitu, leppimatu hoiaku peamine põhjus poliitikas. Poliitiline võitlus käib kahe diametraalselt erineva nägemuse vahel ühiskondlikust arenguteest. Vasakliberaalne suund üritab end presenteerida kui ainumõeldavat läänelikku ühiskonnamudelit.

Rahvuskonservatiivsus tembeldatakse liberaalset demokraatiat ja selle institutsioone ning väärtusi ohustavaks suunaks, mis tulebki kõigi vahenditega võimust eemal hoida. Poliitiline pluralism on mõeldav üksnes rangelt vasakliberaalse kaanoni ulatuses. Seda kaanonit tuleb kaitsta raevukalt, vajadusel võimupöördeid korraldades (näiteks kaporatuuri võimupööre 2021. aasta jaanuaris) või valimistulemusi võltsides (nagu 2023. aastal).

Eestis kolm aastat tagasi tänu valimispettusele võimule saanud revolutsionääride blokk on andnud endast parima – nad on suutnud nüri järjekindlusega ära hävitada õigusriigi, demokraatia ja vaba ühiskonna. Nad on fanatismist põlevate silmadega pressinud ühiskonnale peale oma ideoloogilisi hullusi (sooideoloogia, rohepööre jm düstoopiad). Nad on oma korruptiivsete projektide heaks pigistanud inimestest välja viimase kui veeringu.

Selles olukorras ei jää ka konservatiividel muud üle, kui viia võimule saades läbi konservatiivne pööre. Poliitikate mõõdukast korrigeerimisest ja kosmeetilistest muudatustest ei piisa – üle tuleb võtta kogu valitsusaparaat ja viia ametnikkonnas läbi suurpuhastus, kutsuda korrale piirivalve- ja politseiamet, laiali saata prokuratuur ja kaitsepolitseiamet kui põhiseaduslikule korrale ohtlikud asutused (meenutagem kaporatuuri võimupööret).

Seadusandlik võim peab reformima kohtud, mille meelevaldne tegevus on kutsunud esile ulatusliku pahameele. Vähkkasvajana vohama hakanud vasakliberaalne režiim koos selle instrumentaliseeritud institutsioonidega tuleb täielikult demonteerida.

Kui konservatiivid seda ei saavuta, siis ei muutu meie ühiskonnas kahjuks mitte midagi. Isamaa või (nagu Ungaris) Tisza võimule upitamine ei lahenda ühiskonda lõhestavat ideoloogilist kodusõda ega neid probleeme, mis ühiskondlikke vastasseise põhjustavad.

Taolised erakonnad või liikumised eksisteerivad vaid selleks, et revolutsioonilise liberaaldemokraatliku režiimi eluiga pikendada, jättes konservatiivsematele valijatele mulje, justkui nende soovidega ikkagi arvestatakse. See võitlus tuleb ikkagi kompromissitult lõpuni võidelda.