Meil pole vaja veel üht marionetti või tsirkusetola, kes ülbelt, aga saamatult presidendi rollis esinema hakkab ja meile tühje patroneerivaid kõnesid peab, mida keegi kuulata ei taha, kirjutab Malle Pärn.
Kõik meie praeguses kultuurisõjas viitab fanatismi ülemäärasele võimule meie ühiskondlikes kaklustes.
Me peame aru saama, et fanaatik on vaimselt haige inimene, ja vaimselt haige inimese avaliku tegutsemise vabadust tuleb piirata. Temale ei tohi anda võimu. See on ka tema enda huvides, sest ta ei tee kurja mitte ainult teistele, vaid ka endale. Targem peab ka rumalat kaitsma, isegi tema enda eest. Tema vabaduse piiramine ei ole diskrimineerimine, vaid kaitse ja hoolitsus.
Kaks tuhat aastat tagasi oli üldlevinud arvamus, et nendesse inimestesse, kes olid vaimselt haiged, oli kuri vaim endale elupaiga valmistanud. Kurjast vaimust vaevatud – see on imeliselt täpne keeleline väljend, ma ei usu, et üheski teises maailma keeles see olukord nii täpselt ja nii ulatuslikult väljendatud on.
Tollal ulatus inimeste vaim ilmselt kõrgemale kui praegu, materialismi ja ateismi kitsendavad piirid olid veel tundmata. Inimest peeti lihalikuks ja vaimulikuks olevuseks, kus vaim oli valitsev liha üle. Tänapäeval tahetakse vaim allutada tumedatele instinktidele ja ihadele.
See ei ole ju isegi vaimu allutamine lihale, sest patt ei sünni mitte lihast, vaid inimese meelte ihadest. Pigem kurjuse eksitatud mõistusest kui ihust. Sest ihu on iseenesest toimiv organism, mis püüdleb terviklikkuse, mitte enesehävituse poole. Aga patt hävitab inimest.
Fanatism on alati seotud vihkamisega. Ja vihkamine ei ehita siin maailmas mitte midagi. Vihkamine sünnitab vihkamist, agressiivsust ja hävitamist.
Fanaatik on lõhkuja, hävitaja, mitte ehitaja.
Muidugi on olukordi, kus vajatakse fanaatikuid, sest vanad varemed tulebki vahel eest ära koristada. Nad teevad ära musta töö või juhivad millelegi tähelepanu. Aga mitte kunagi ei tohi neile võimu anda. Nad peavad igavesti jääma hulludeks mässajateks, nad ei tohi kunagi saada riigi ega rahva valitsejateks. Inimesed ei tohi neid kunagi jäägitult usaldada.
Ma saan täiesti aru inimestest, kes ütlevad, et neid ei huvita poliitika, nad ei taha sellest midagi teada. Mina ka ei tahaks. Elus on nii palju muud ilusat ja huvitavat. Tahaksin lihtsalt nautida igat päeva ühes kõige sellega, mida ta kaasa toob. Olemasolemine selles imelises maailmas on ju puhas rõõm.
Aga – on aegu, mil iga inimene, kes näeb ja mõistab, mis maailmas toimub, kellele läheb korda, missuguse maailma me pärandame oma lastele ja laste laste lastele – otsustaval ajaloohetkel, oma rahva tuleviku jaoks ohtlikul ajal peab iga vastutustundlik väikese rahva liige vähemalt püüdma takistada ahnusest ja võimuihast ja fanatismist pimestatud karjääripoliitikute rahvavaenulikku tegevust!
Me elame nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, jälle üht pöördelist aega – meid ründab taas jõuliselt üks totalitaristlik ideoloogia, mis on ühtlasi nii punane kui triibuline. Eelmised kaks presidenditoolil istujat on olnud selle triibulise ideoloogia ustavad propageerijad.
Eesti rahvas vajab presidenti, kes suudaks selle ameti väärikuse taastada!
Meil on vaja troonile tõsta Terve Mõistus, terve reaalsusetaju – ei ole ju enam raske vahet teha tõe ja vale vahel poliitikas ja ühiskonnaelus – sest vale on muutunud nii läbipaistvalt primitiivseks, kohati hullumeelseks. Meile räägitakse juba, et inimestel on lõpmatu arv suguvariante. Osa inimesi liigitab end erinevateks seksuaalideks.
Me elame nagu mingis hüsteeriaudus, aina jaotatakse meid vastandlikesse gruppidesse ja ässitatakse üksteisele kallale.
Konservatiivid ütlevad: me tahame, et Eesti oleks meile ja meie lastele ilus ja turvaline kodu, me ei taha väljast sisse tuua lahkhelisid ja võimalikku vägivalda. Aga need, kes ennast valelikult nimetavad liberaalideks, ütlevad, et see on rassism, ksenofoobia, natsism, fašism, tagurlus, sallimatus, suletus, foobia. Et need, kes tahavad oma rahvast kaitsta võõra vägivalla eest, on mölakad ja napakad ja vihkajad või lausa "foobne saast".
Me räägime erinevaid keeli, me elame erinevates maailmades.
Kes ja kuidas saaks meid sellest olukorrast välja aidata?
Kui meil oleks rahva valitud tark president, keda vastavalt põhiseadusele kõik kodanikud lihtsalt PEAVAD austama, kelle sõnal oleks riiklikult paika pandud kaal ja autoriteet – äkki see ohjeldaks natukenegi neid ülevõlli kiikunud liberaaltotalitariste?
Meil on vaja ausat, üdini konservatiivset, klassikalisi moraalireegleid austavat terve mõistusega presidenti! Julget meest, kes ei teeks kummardusi tähtsate välismaalaste ees ida ja lääne suunas. Kes armastaks Eestimaad ja eesti inimesi.
Mitte mingit teistsugust presidenti ei ole meil vaja! Meil pole vaja veel üht marionetti või tsirkusetola, kes ülbelt, aga saamatult presidendi rollis esinema hakkab ja meile tühje patroneerivaid kõnesid peab, mida keegi kuulata ei taha.
Ei ole vaja veel üht oma ametit omakasu eesmärgil kuritarvitavat valetajat, rahva raha raiskavat turisti ja rahva lõhestajat!
Kas me oleme rahvana tõesti nii mandunud argpüksid, et me ei tahagi enam oma riiki, et tahamegi igavesti olla üks väike kuulekas Brüsseli agul ja Euroopa ressursiallikas? Kuni siit kõik väärtuslik on välja tassitud ja viimane eestlane on kuhugi kaugele põgenenud?