Homolipp on okupatsiooni sümbol ning varem või hiljem hakatakse seda teiste omasugustega võrdselt kohtlema, leiab Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi.

Viljandi liputamissaaga on üks häbiväärne lugu.

Samasuguse varjamatu innuga nagu Juhan Smuul laulis omal ajal oode Stalinile ja märtsipommitamisele, heiskavad Eesti riigistruktuurid üle võtnud ideoloogilised radikaalid, eesotsas sotsiaalministeeriumi kantsleri Maario (Maarja) Mändmaaga, Viljandi haigla ees perverdilipu ning neile põletava seesmise sunniga kaasaelavad riiklikku rahastust nautivad "kultuuriinimesed" laotavad lastekaitsepäeval Ugala ette hüva homokanga.

Ei päevagi hiljem, ei päevagi varem – ikka lastekaitsepäeval.  

Selline ettevõtmine pulbitseb perversioonist õige mitmel tasandil. Esiteks riigiõiguslikult. Kui demokraatlikult valitud linna- või vallavalitsus on teinud otsuse, et lastele pühendatud päeval ideoloogiliste provokatsioonidega ei tegeleta, tuleb riigivõimul ja seda esindavatel isikutel kohaliku omavalitsuse otsust austada, mitte edasi torkida, sekkuda ja õli tulle valada. 

Siinkohal müts maha Viljandi linnavalitsuse ees, kes julges teha ausa ja väärika otsuse. 

Teine tasand seisneb homoideoloogiliste rünnakrühmlaste vaimse alusehitise ilmnemises.

Aktsioonist kumab läbi nartsitsistlik-infantiilne veendumus homoseksualistliku ideoloogia ajaloolisest erilisusest, mida kõikidele ülejäänud kodanikele ilma vähimagi häbita peale surutakse. Nagu revolutsiooni äärmuslaste puhul tavaks, rõhutatakse enda olematut moraalset ülimuslikkust tagurliku rahva väärtustel poriste kirsadega talludes. Ollakse ju veendunud, et valitud on ajaloo võitjate pool. 

Marksistliku teesi ja antiteesi vahelise dialektika kohaselt kehtestab rõhutud rahva revolutsioon end tegelike või väljamõeldud rõhujate suhtes ajaloo enda seesmise loogika järgi paratamatult. Seetõttu pole vastaspoolega vaja arvestada, teda kuulata ega temaga dialoogi astuda. Vastane kuulub nimelt ühel või teisel viisil hävitamisele.

Uhkusest, mida kristlik vaimne traditsioon käsitleb surmapatuna ning hybrisest, mille eest hoiatasid paganlikud ja pederastiivsetes praktikates sugugi mitte kõige kogenematumad vanad kreeklased, et sellele järgneb alati langus ja häving, on saanud ametlik riiklik seksuaalpoliitika, mida juurutatakse majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi viisaastakuplaaniga ning sotsiaalministeeriumi kaadri- ja rahastusotsustega. 

Ettevõtmise taustal ilmutab end arguse vaim: suurema osa ühiskonna veendumustest ülesõitmine ja rahva lõhestamine võetakse ette riigivõimu ja Euroopa Liidu toel, mis meile on Brüsselist kaela lajatanud uued käsulauad ja uue revolutsioonilise moraali reeglid.

Aktsioone läbi viivad löögirühmlased tunnetavad oma õlal riigi sooja kämmalt ja selja taga Impeeriumi kõikehõlmavat kaitset – nii nagu seda võisid omal ajal tunda riigipöörajad Anvelt ja Kingissepp, märtsipommitamist õigustanud Smuul või tänased Mihkelson, Kross, Tsahkna, Pevkur ning ülejäänud angloatlantilse arhitektuuri poolt Eestisse paika pandud "välispoliitika spetsialistid".

Sellises vaates on Viljandi liputamine tegelikult mõistetav väga lihtsal pinnal, millele seni on liiga vähe tähelepanu pööratud. Selleks on okupatsioni loogika. 

Nagu kommunism, on ka homo- ja sooideoloogia Eestisse sisse toodud doktriin, mida surutakse peale üleliiduliste direktiividega Eesti-ülestest võimukeskustest. Kooseluseaduse läbisurumine, abielureferendumi nurjamine, abielurüvetamine Kaja Kallase valitsuse poolt ja homoideoloogia edendamise viisaastakuplaanid kujutavad endast okupatsiooniakte, sama moodi nagu seda oli omal ajal talupojaühiskonna vägivallaga kolhoosidesse surumine. 

Samamoodi nagu nõukogude Eestis, on meilgi tekkinud riigi poolt rahastatud ideoloogilised rünnakrühmlased: LGBT-pioneerid ja võrdsete õiguste komsomol. Eesti Kommunistlik Ühispartei aga jõustab ja surub peale üleliidulisi direktiive. Noorte Hääle järglase Delfi toimetuses istuvad ideoloogiatöötajatest operatiivtasandi töötajad ning ETV vahendab partei poolt sanktsioneeritud propagandat kahest isast ja nende ostetud lastest. 

Kõige selle kohal lehvib okupatsioonirežiimi sümbolina homolipp, mis tähistab Eesti kuulumist euroatlantiliste rahvaste sõbralikku perre, kus jagatakse samu "euroopalikke" väärtusi ning valmistutakse samal ajal sõjaks teispool raudset eesriiet paikneva vaenlasega.

Üks tasand on revolutsioonilistel okupatsioonirežiimidel jäänud hämmastavalt sarnaseks – neil puudub heraldiline stiilitunnetus. Sama maitsetu, odav ja iiveldamaajavalt lame, nagu seda oli läänemere lainetega ehitud ENSV punalipp, on labane, banaalne, jälk ja lihtsalt kole ka tänase okupatsioonirežiimi homo- ja translipp inimvaimu uusi perversioone tähistavate pruunide kolmnurkadega. 

Muuseas, ehk oleks aeg mõelda aktsioonile, mille raames heisata kommunisti ja küüditaja Juhan Smuuli bareljeefi kõrvale tobedate "läänemere lainetega" punaplagu asemel hoopis võrväärselt debiilne ja invasiivne homokangas?

Mälestatagu Smuuli pärandit tema ja teiste kommunistide poolt Maarjamaa ideoloogilise vägistamise otsese tagajärjena sisse toodud revolutsioonilise aggiornamento parimate traditsioonide vaimus – uue okupatsioonisümboli lehvides, mis maitsetuses, lameduses ja puhtakujulises inimlikus jälkuses ulatab seltsimeheliku tervituskäe oma eelkäiale. 

Olen suhteliselt kindel, et tänase vabariigi politsei uue maailmakorra ebapüha kangast stalinistist kirjaniku mälestustahvli juurest maha kiskuma ei hakka ja selle heiskajatele väärteomenetlusi kaela keevitama ei asu, sest uus okupatsioon on Smuuli oodi peategelast parafraseerides "parem ja rõõmsam" ning kahjuks märkimisväärsele osale eesti rahvast vastuvõetavam kui eelmine. 

Hoolimata tänastest suundumustest on homolipp okupatsiooni sümbol ning varem või hiljem tuleb hakata seda teiste omasugustega võrdselt kohtlema.