Me peame hakkama kasutama ühtseid termineid ja loobuma valelikest propagandakaigastest, kirjutab Malle Pärn.
Me räägime üht keelt, eesti keel on meie riigikeel.
Ometi ei saa me enam alati üksteisest aru, me räägime aina üksteisest mööda, sest erinevad inimeste grupid kasutavad paljusid sõnu ja termineid erinevas tähenduses. Ja mõtlevad neid ise suvaliselt juurde.
Poliitikud ja ajakirjanikud peaksid väljenduma täpselt, samuti peaksid nad ennast keeleliselt harima, sest nende mõju meie elukeskkonna kujunemisele on tohutu. Nad peavad hakkama kasutama õigeid termineid, mitte mingi kitsa ideoloogia poolt ettesöödetud sõnu, või võõrkeelest kohmakalt tõlgitud veidraid sõnamoodustisi, millel meie kirjakeeles tähendust ei olegi.
Ühtlustame oma terminoloogia sõnade keelelise tähenduse, mitte mingi ajutise ideoloogia põhjal!
Oh, kui palju ma olen sel teemal kirjutanud! Teeme selgeks, mida tähendavad sõnad, mida me terminitena kasutame, ja vahetame välja need, mis on lausa valed.
Kultuurses riigis on kindlateks terminiteks kujunenud sõnadel kõikide jaoks sama tähendus. On ju imelik, kui omavahel kakeldakse sellepärast, et üks nimetab tooli tooliks, teine hoopis jalgrattaks?
Vikerkaar on vihma ajal või järel taevasse tõusnud imeilus seitsmevärviline triibukaar. Üks võitlevate aktivistide grupp on aga osa sellest (kuus triipu) oma sümboliks võtnud. Ja nimetab ennast "vikerkaarerahvaks". Lausa üle maailma! Täiesti põhjendamatult!
Vikerkaarel ei ole midagi tegemist inimeste seksuaaleluga!
Kui midagi ühiskonnas keelata tuleb, siis eelkõige just selliseid suvalisi iseotsustamisi, mingi kõigile olulise sümboli endale ärakaaperdamisi ja rüvetamist!
Meil peaks olema mingi riiklik asutus, mis jälgib ja korrigeerib igasugu nimede ja terminite kasutamist ja keelab sobimatud variandid. See ei ole vabaduse piiramine, see on kultuuri ja vaimse keskkonna korrastamine, kaitsmine segaduste, rumaluse, labasuse ja ka konfliktide eest! Me ju näeme praegu konflikti, paljud inimesed on lausa pahased, et üks väike grupp aktiviste on vikerkaare sümbolile andnud uue tähenduse!
Vikerkaar kuulub meile kõigile, see on rahu, mitte sõja sümbol! Aga LGBT aktivistid peavad selle all lõppematut ja vihast nõretavat sõda ülejäänud inimkonna vastu!
Tegelikult tuleks see kuuetriibulipp keelatud sümbolite hulka arvata. Sest see õhutab vaenu ja vihkamist. See on täiesti võrreldav haakristiga, mis oli ju ka kaaperdatud, mis algselt tähendas hoopis midagi muud.
LGBT seksuaalidel ei ole midagi ühist vikerkaarega! Piiblis ütleb Jumal, et paneb taevasse vikerkaare tõotuse märgiks, et ta enam ei hävita tervet inimkonda. Ilmastikunähtusena kuulutab vikerkaar õhuniiskust. Ja neil "vikerlastel" on "legaliseeritud" juba lugematu hulk erinevaid värvivarjundeid, sest nad tahavad kõik olla väga erilised.
Vikerkaar on imeline loodusnähtus, ma ei mõista inimesi, kes oma iharuse erinevad esinemisviisid seovad vikerkaarega!
Samuti on täiesti sobimatu LGBT koori nimetus "Vikerlased". Me teame Evald Aava samanimelist ooperit, me teame, et meil oli kunagi kuulus rahvakunstiansambel nimega "Vikerlased" – mõlemad nimed olid õigustatud, LGBT aktivistidel ei ole midagi tegemist vikerlastega!
Sellise nime valimine on kas sihilik konfliktiõhutamise soov või lihtsalt teadmatus – mõlemal juhul vajaks see ametlikku korrigeerimist, niisama nagu vikerkaare kasutamine LGBT sümbolina.
Vikerkaarelipu asemel võiks nende lippu nimetada lihtsalt triibulipuks, kuna neid erineva suguelu variante on juba nii palju, siis võiks see lipp olla lausa tihetriibuline. Seda oleks isegi võimalik praegusest lipust ümber kujundada.
Olgu need terminid triibulipp ja triiburahvas, mitte vikerkaarelipp ja vikerkaarerahvas!
Inimesi, kes ise ei oska või ei taha arvestada üldiste kultuurimõistetega, tuleb suunata nendega arvestama.
Kordan, see ei ole vabaduste piiramine! Malemängureeglid ei ole vabaduse piiramine. Parempoolne liiklemine ei ole vabaduse piiramine. Kui me kustutame reeglid, siis male lakkab olemast male ja liikluses hakkab valitsema segadus.
Seesama väike grupp on kasutusele võtnud termini "homofoobia", ja kleebib seda kõikidele, kes püüavad nende isekaid soove mõistlikult analüüsida. Neil on koguni "homofoobiavastane" päev! Mingi kitsa kinnise sekti normaalsust halvustavast väljamõeldisest tehti rahvusvaheline tähtpäev?
Foobiate sõnastiku järgi tähendab "homofoobia" haiguslikku hirmu samasuguse ees. Ei saa ometi võtta üht terminit ja hakata seda kasutama hoopis teise nähtuse kohta? Peaaegu vastupidises tähenduses! Tool on tool, ja mitte laud? Eks ole narr lauda tooliks nimetada?
Homofoobia EI OLE vastumeelsus homoseksuaalse orientatsiooni suhtes. Kui seda tahetakse kuidagi nimetada, siis tuleks selleks leida mingi muu termin. Vihkamist tähistatakse liitega mis- või miso. Näiteks: misantroop – kes vihkab inimesi, misogüün, kes vihkab naisi. Misandria – vihkamine meeste vastu. Foobia ei ole viha ega vihkamine, ka mitte vastumeelsus. Foobia on haiglaslik hirm.
Homofoobia vastand on heterofoobia – haiguslik hirm teistsuguse ees. Ja ikkagi on tegemist haiglasliku hirmuga, mitte erinevast maailmavaatest või kultuuritaustast tingitud vastumeelsusega!
Pealegi, meie LGBT aktivistid nimetavad "homofoobideks" ka neid, kes ei väljenda vastumeelsust mitte nende erineva suguelu suhtes, kes lausa mitmeid kordi on öelnud, et neid ei huvita, mida inimesed magamistoas teevad.
Küll aga on neile vastumeelne see, et inimesed ennast avalikult oma erineva suguelu järgi identifitseerivad, gruppidesse jaotavad, ja oma tavalisest erinevale suguelule riiklikku tunnustust nõuavad. Kõige sellega alandavad nad ennast vaimsetest olenditest (homo sapiens) seksuaalseteks, põhiseadus aga ei luba meil inimest alandada.
Kui inimene alandab ennast ise ja valitsus seda soodustab, siis on valitsus süüdi põhiseaduse rikkumises. See, kes seda alandamist takistada püüab või sellele kriitiliselt tähelepanu juhib, kaitseb ju tegelikult ka seda inimest, kes ise soovib ennast alandada.
Niisiis, just konservatiivid püüavad ainsatena kaitsta avaliku alandamise eest nende triibusõdalaste inimväärikust!
Valede terminite kasutamine näitab harimatust. Ja ülbust ülejäänud ühiskonna ja rahvusliku kultuuri suhtes. Aga ajakirjandus ei tohiks levitada ülbete harimatute inimeste asjatundmatuid mõtteavaldusi, rääkimata alusetutest (teistmoodi mõtlevate inimeste) halvustamistest ja süüdistamistest! See liigitub ju taas konfliktide ja vihkamise õhutamise alla!
Niisiis, kellegi nimetamine "homofoobiks" tema vaadete pärast – on justnimelt see "vihakõne", mis tuleks koheselt keelata.