Valimisvaatlejaid on juba pikemalt hämmastanud, et ID-kaardiga lubatakse küll elektroonilises kanalis hääletada, aga seda ei peeta piisavaks, et tuvastada end Vabariigi Valimiskomisjoni (VVK) koosolekuks, kirjutab Märt Põder sotsiaalmeedia väljaandes Valija Hääl.
Selle asemel nõuavad VVK bürokraadid veebikoosolekutel "tuvastamist" kaameras lehvitamise ja mikrofonis häälitsemisega – ja seda ajastul, kus igaüks võib mängida VVK despootliku esimehe Ingrid Kullerkannu petmiseks ette minu isikliku videotervituse, mille võib igaks korraks genereerida ka moodsat tehisaru kasutades.
Isegi kui sellist ebaturvalist ja ülemääraselt privaatsust riivavat näokontrolli ilmselt võibki kasutada abivahendina hädaolukorras, siis VVK oletatav "hädaolukord" on nüüdseks kestnud juba terve aasta.
Olin eilsele VVK veebikoosolekule end nõuetekohaselt eelregistreerinud ja saatsin neile ka ID-kaardiga digiallkirjastatud kohaolekuteate, milles kinnitasin, et olen sisenenud vaatlejana koosolekuruumi ja ootan koosoleku algust. Sellegipoolest teeseldi, et mind pole võimalik tuvastada ja visati koosolekult vägivalda kasutades välja.
Nagu mitmed teisedki valimisvaatlejad, olen improviseeritud tuvastamisrutiini peale kaevanud ka riigikohtule. Kõrge kohus paistab aga olevat seisukohal, et VVK võibki oma vastutusalas kasutada valimisvaatlejate pigistamiseks oma parima äranägemise järgi kasvõi pöidlakruvisid vm piinariistu. Vaatlejate asjakohaseid kaebusi eirates ja vahel ka kuritarvitamiseks sildistades on nad VVKd ja selle väikevanda RVTd hoopis julgustand vaatlejaid kõigi ametlike ja mitte-ametlike vahenditega ahistama.
Seetõttu otsustasin ID-kaardi kasutajate diskrimineerimise küsimusega pöörduda hoopis õiguskantsleri poole.
Minu hinnangul viljeleb VVK sellist vaatlejate ahistamist teadliku taktikana, et vältida liigsete silma- ja kõrvapaaride sattumist oma koosolekutele, sest see tekitab neis ebamugavust.
Ka eilne koosolek oli tavapärane piinlik spekuleerimine, seekord siis Jaan Tootsi kaebuse ainetel, mida mulle samuti taotluse peale ei edastatud. Tuvastamiseks ette nähtud trikoovooru kaamera ees läbinud vaatlejate sõnul väljendati VVK koosolekul arvamust, et Jaan Toots oleks pidanud käituma linnapeana vaatamata Narva valimiskomisjoni keeldumisele vabastada teda volikogu liikme kohalt, ja tehti suuri silmi, et mille üle ta üldse kaebab – kaebamiseks tekkinuks VVK liikmete sõnul põhjus, kui oleks kutsutud kokku volikogu istung, kus ta oleks pidanud istuma korraga nii linnapea kui linnavoliniku toolil!
Juba viimased aasta aega on ühemõtteliselt teada fakt, et VVK kardab avalikkust ja seda ilmestab valimisvaatlejate süstemaatiline takistamine koosolekute jälgimisel, sj nende väljaviskamine koosolekutelt. Riigikohus on vähemalt pooles tosinas sellises kaasuses andud ka valimisvaatlejatele õiguse, sj arutanud seda korra ka üldkogul. Siiski pole see viinud olukorra paranemisele, vaid pigem VVK ja RVT ühisele enesesisendusele, et vaatlejaid tulebki kõigi vahenditega ahistada, dokumentide edastamisest keelduda ja kõik valimiste ümber toimuv maksimaalselt salastada.
Valimiste korralduse salastamine on muutunud reaalseks ohuks demokraatiale, sest valimisi ei saa vabastada demokraatliku avalikkuse järelevalvest ning delegeerida käputäiele pagunitega riigibürokraatidele — need satuvad pahatihti esindama mitte rahvast, vaid pigem omaenda ringkondade või lausa valitsuse huve.
Seetõttu pöördusid 23 opositsiooni saadikut aprillis VVK koosolekute läbipaistvuse probleemiga riigikogu juhatuse poole, paludes leida probleemile lahenduse.
Juhatus pole vaatamata meeldetuletustele riigikogu liikmete pöördumisele vastanud.
Seejuures on VVK esimees Ingrid Kullerkann alles kuu aja eest sõnaselgelt kinnitanud, et salastamise eesmärk on "võimaldada komisjoni liikmetel vahetada ideid, analüüsida erinevaid variante ja pidada omavahelist arutelu ilma välise surveta, mis kaasneks poolikute või veel kinnitamata seisukohtade avalikustamisega".
Kahjuks pole sellist kõrgete riigiametnike vandeseltslaslikku jututuba valimiste küsimuste arutamiseks seadusega ette nähtud, sest RVKS §12 lg3 järgi on VVK koosolek reservatsioonideta avalik — ja nii on see olnud 1990ndatest saadik.
Kas peaksime pikalt kehtinud demokraatlike valimiste aluspõhimõtetest tõesti loobuma üksnes sellepärast, et on ilmunud välja üks despootlik VVK esimees, kes ei tea midagi demokraatlike valimiste põhimõtetest, ei mõista oma rolli valimiskomisjoni esimehena ning sooviks valimiste küsimused ja nende arutelu tervenisti salastada?