Progressism on raske ajuhaigus. Progressistile on progressismist tingitud ebaõnnestumiste lahenduseks alati rohkem progressiusku.
Kaja Kallas on tippjuhi näide, kes jõuavad tippu ainult roiskuvas süsteemis ja kelle edu osutab võimukorralduse allakäigule. Võimust võtnud kakistokraatiale.
"Progressiiv" ja "progressist" ei ole teisendsõnad
"Progressiiv" tähendab edumeelsust. Kõik inimesed on ühel või teisel viisil progressiivid, kuna kõigile meeldib palaval suvepäeval jahutatud tuba ja kogu maailma teadmisi taskus või käekotis kaasas kanda.
"Progressism" on teistsugune sõna. Võõrsõnade leksikon annab sõna "progressism" vasteks: progressiusk, ideoloogilistel eesmärkidel inimestesse sisendatav usk, et nende elu läheb paremaks, sõltumata reaalsetest asjaoludest.
Esimene kujutab inimese loomulikku soovi, et elu oleks natukene parem ja lõbusam, teine on kultus selle kõige koledamas vormis.
Progressiusk konkureerib kristlusega. See on selle maailma isanda valede ühisnimetaja, millega lubatakse inimestele Utoopiat (st jumalariiki), "vabadust, võrdsust ja vendlust" ehk õndsust ilma kolmainu Jumala ning loomuõiguseta. Kuna progressiusk peab sõda loodu(se)ga, loodu on uute taevaste ja uue Maa (2Pt 3:13) loomiseni muutumatu suurus ning objektiivne tõde, on sellesse sisse programmeeritud vajadus igikestva revolutsiooni järele.
Kultusele omaselt ei tunnista progressism mitte kunagi "tarkvarast" (ideoloogiast ja õpetustest) tingitud vigasid ning katastroofide lahenduseks on alati rohkem progressiusku. Näiteks üks Richard Nikolaus von Coudenhove-Kalergi iidolitest püüdis probleemi ära seletada väitega "revolutsioon on igikestev". Millele üks lääne süvariigi satraapidest andis nime "suur lähtestamine". Progressiusk nõuab alalõpmata uusi null-aastaid.
Progressiusk on raske ajuhaigus
Progressiusk kujutab rasket ajuhaigust, kuna selle postulaadid ei vasta reaalsusele, need ei ühti loomuõigusega ja jõgede tagurpidi pööramine (sõda loodu seadustega) lõpeb alati katastroofiga. Nii ka progressiusust johtuvad ettevõtmised-poliitikad lõpevad alati kaose, ulgumise ja hammaste kiristamisega.
Progressiusk välistab SWOT-imise ja selle puu viljad kujutavad alati ühekorraga mürki ning rooja. Päris maailm on ja jääb veel (tõenäoliselt) mõneks ajaks jätkuvalt alles. Päris maailm võrdub loodusega – looduga – ja inimühiskond on samasugune osa loodu(se)st kui ükskõik milline bakteri-, taime- või muu elus ning eluta looduse kooslus. Progressismi satanistlik vale on väide, nagu inimene oleks tänu teadusele looduse kuidagi ületanud, et loodu(s) on ainult erapooletu mateeria. Mille üheks kõige elukõrgimaks, nürimeelsemaks ja vägivaldsemaks väljenduseks on kliimakommunism.
Kuna loodu(s) osutab progressistlikule teaduse ja tehnika revolutsioonile jätkuvalt märkimisväärselt tõhusat vastupanu, siis loodusseadused, mida progressiusk üritab eirata ja tühistada, on inimese jaoks tajutavad alatealikult, "naha ja karvadega". Mis tähendab vältimatult iga progressisti jaoks progresseeruvat kognitiivset dissonantsi.
Progressiusklik süsteem nõuab, et inimene usuks seda, mida räägivad korporatistlik ühispartei ja riigiharitlased, mitte mida isik näeb oma silmadega, kuuleb kõrvadega ning kord käseb eirata vastakaid järeldusi, milleni inimene võib jõuda raamatuid lugedes.
Mõtteteaduses on läbi ajaloo loendamatuid kordi praktikas ära tõestatud valem, et keel ja arutlemine on treenitavad oskused. Mida peaks täie mõistuse juures olevate inimeste puhul kinnitama pisukenegi elukogemus. Kui suurem osa inimese teabe "sisendist" on loodu seadustega vastuolus olev propaganda ja otsene vale, kui selline teave moodustab omakorda inimese kas siis vabatahtlikult või tööna esitatava "väljundi", siis sellisesse ahelasse hääbub ka inimese terve mõistus. (Inimesed sünnivad hea ja kurja eristamise võimega.)
Vaimselt terve inimene üritab tunnetuslikust ebakõlast vabaneda. Progressist tahab ise haige olla. Ta surub enda sees ebakõlad alla, mida peab iga päevaga tegema üha jõulisemalt ja ergo: inimese "maailmavaade" liigub reaalsusest üha kaugemale. Mis kujutab üheselt inimest seestpoolt õgivat vaimuhaigust.
Progressist maandab sisemisi ebakõlasid projektsiooni ja aktivismiga
Oma vaimsete probleemide jaoks on progressistide seas levinud kompensatsioonimehhanism nimega freudistlik projektsioon. Progressiuskliku probleemides on süüdi kõik teised, mida sublimeeritakse lisaks projektsioonidele järjest arulagedama aktivismiga. Aktivismi võib nimetada samuti äraspidiseks lunastuse otsimiseks, mis kristlik-stoilise oma silmist palkide otsimise asemel valib moralistliku näägutamise. Või hagelemise.
Konservatiivide "fašismis" ja "äärmusluses" süüdistamine on projektsioon, kuna ühispartei poliitiline ideoloogia on "liberaalse demokraatia" taha varjuv korporatism. Laste "soomuutmine" ja suur heaoluriik (lisaks kümnete muudele nähtudele) on kõige puhtam äärmuslus. Korporatism on fašismi pisut kaasaegsem nimi. Mussolini nimetas seda "kolmandaks teeks". Tänase "terza via" vahe XX sajandi alguse omaga on peamiselt tõigas, et kui Itaalia fašisti jaoks oli "kõige" kimpusidujaks riik, siis täna tõmbavad "ühe maailma" niite super-oligarhid. Kelle jaoks on kõige kontrollimine sama tähtis kui Partito Nazionale Fascistale.
Feminism on viirusvektor
Suur osa põhjustest, miks Kallas seati Euroopa Liidus kõrgeks esindajaks, on tema sugu. Naisõiguslusel on oluline koht progressiusu südames. Sõda naiste õiguste eest algas valimisõiguse taotlemisega, millest arenes välja 1960-ndate "õiguste revolutsioon", mis tänaseks on jõudnud kõikvõimalikes vormides väärastunud ja lääne tsivilisatsiooni hävitava kohustusliku kõikehõlmava ahviarmastuse ehk enesetapjaliku empaatiani.
Päris majandusteaduses on üheselt jõutud järeldusele, et suur heaoluriik on majandusvallas võrdne satanismiga. John R. Lott Jr-i ja Lawrence W. Kenny'i 1999. aastal avaldatud teadustööst "Kas naiste valimisõigus muutis valitsuse suurust ja voli?" selgub, et lääne riigiaparaat ning ametnike voli hakkasid peale naiste hääletuskastide juurde pääsemist eksponentsiaalselt suurenema. Mis tänaseks on arenenud välja riigiteooria põhimõtteni "kus on vajadus, sinna tekib õigus".
Samuti ei tähenda korrelatsioon alati kausaalsust, kuid kuni 1960-ndate aastateni, mil teadust tehti sisuliselt lükatiga, saadeti inimene Kuule, ehitati seni kõige kiirem lennuk, laoti küberneetika vundament ja jõuti ära korraldada veel miljonid toredad ning kasulikud asjad. Peale 1968. aasta maid inertsist veel midagi toimus, kuid teaduslugu nendib üheselt, et teaduse ja tehnika progressi seisukohalt algas seisak. Probleem võib üheselt olla inimeste "tarkvaras". Ideoloogias.
Kuna progressi võidukäik (revolutsioon) on igavene, uus progress on kindlasti parem kui eelmine progress, siis reaalsuse eiramisest tingitud ja järjest rõhuvamale kaosele vastatakse suurema arvu kommunikatsiooniekspertide ning stratkommaritega. Kes, kuna neil on keelatud torkida süsteemi "tarkvara" (ideoloogilisi eelduseid), oma tegevusega ainult süvendavad ühiskonna tunnetuslikku ebakõla, mis muudab "kõik" ainult koledamaks ja kiirendab allakäiku. Mida võimendab asjaolu, et süsteemi ülalpidamine nõuab järjest rohkem raha, milleks on vaja järjest jõulisemalt kägistada majandust maksude ja laenudega, mis suurendab niigi pinges süsteemi vastuolusid.
Mis, loomulikult, on taas täiesti tüüpiline inimloomuse- ja ajaloomuster. "Tühi töö ja vaimu närimine", nagu kirjutatakse maailma kõige targemas ning vaimutõhusamas, tunnetuslikust ebakõlast vabastavas raamatus.
Kuidas "meie Kaja" asjasse puutub?
Alates Ukraina sõja algusest on "kollektiivne lääs" kehtestanud Venemaale 21. sanktsioonikomplekti. Kindlasti mõjutavad need elu Venemaal ja mõni inimene ei saa Euroopas ostlemas käia, kuid kõige suuremat kahju on sanktsioonide tõttu kannatanud kollektiivne lääs ise, eriti selle Euroopa osa.
Kuna lääs on kuulutanud Venemaale teabeblokaadi ja suurem osa kajastusest, mis sõjaudust välja paistavad, kipuvad olema propaganda, siis pole võimalik täpselt aru saada, mis tegelikult toimub.
Elu Venemaal on sõja tõttu kindlasti mõnevõrra "huvitavam", kuid sanktsioonid mõjuvad riigile pigem hästi. Venemaa armee, paistab, on sõja tõttu saanud lahti päris suurest osast "bardakist", mis on seda peale Suvorovit alati kimbutanud. Droonisõjas on Venemaa kogemused tänaseks võrreldavad Ukraina omaga. Suurem osa fossiilkütuste ekspordist on riigil õnnestunud suunata Euroopa asemel kolmandatesse riikidesse. (Kust Euroopa neid ostab.) Venemaa sõjamajandus on märkimisväärselt tõhusam kui Euroopa rohepöörde järgne õnnetus. Natuke väiksemate teemade hulgas, mille mõju ja ulatust pole täpselt võimalik "siinpool rindejoont" hinnata, võib välja tuua, et riik on õppinud ehitama tööstuse tarbeks viieteljelisi täppis CNC pinke. Venemaa toodab taas reisilennukeid. Lääne autotootjate tehased võtsid rõõmuga üle hiinlased ja Kaliningradi BMW tehasest sõidavad jätkuvalt välja piraat-BMW-d. Sarnaseid näiteid jagub hulgaliselt.
Euroopa Liidu sanktsioonipoliitika eestvedaja on välisteenistus, mida "juhib" kõrge esindaja Kaja Kallas. Kuna Kallas on progressiusklik, pole ta võimeline tunnistama tarkavarast tingitud vigu ning Augusti keskel lubas kõrge esindaja, et ette valmistatakse uut (22.), seniste sanktsioonidega võrreldes "kõige kaugeleulatuvamat" Venemaa sõjaisu vastast lahendust. 2. septembril täiendas "meie Kaja" lubadust teabega, et võimalike Venemaa karistuste "torus" on 1600 nimetust.
Samal ajal üritatakse Euroopa Liidus koos kliimakommunismiga panna toime võidurelvastumine Venemaaga.
Probleem pole isegi, seda juba aastakümneid, ainult progressistlikes poliitikutes. Kuna "liberaalse demokraatia" võimukoetis hindab võimekusest enam usutruudust ja progressism võtab üha mõistusevastasema kuju, siis süsteem taastoodab paratamatusena aina enam kakistokraatiat.
"Meie Kaja" sai kõrgeks esindajaks just tänu oma isikuomadustele, oskusele "oodata kriiside möödumist, et saaks hakata valitsema" ja eripärasele "vaba maailm vajab uut juhti" orienteerumisele rahvusvahelistes suhetes. See, et Leyen ja Costa ei julge Euroopa Liidu välispoliitika kõrget esindajat olulisematele väliskohtumistele kaasa võtta ning Merz ja Macron üritavad tema tiibu kärpida, on ainult suure poliitika pisike nüanss.
Euroopat juhivad "paabulinnud"
Samal ajal kui Kallas pusib 22. Venemaa vastaste sanktsioonide kallal, otsivad Prantsusmaa, Saksamaa ja Ühendkuningriik Venemaaga kontakte ning üritavad mingisuguseski positsioonis pääseda Ukraina rahukõneluste laua taha. Paista välja natukenegi tähtsatena. Seni tegeleb Euroopa jätkuvalt iseendale "jalga tulistamise", mitte väga tõhusa raha kulutamise, suurte sõnade tegemise ja moraalitseva "paabulinnutsemisega". ("Moraalitsemine" ja "moraalne" pole sünonüümid, aga progressismis asendab esimene teist. Moraalitsemine kujutab olulist osa projektsioonist.) Millise nähtumuse superkehastuseks on Kallas: "Kui me ei suuda Venemaale survet avaldada, siis kuidas me saame hakkama Hiina RV riskidega?" ja Hiina RV-ga kaasnevad väljakutsed kujutavad "vähki". Kuna lääne süvariik peab sõda Venemaaga, siis üpris loogiliselt loeti Kallase sõnadest välja võimalik relvastatud vastasseis Hiina RV-ga.
Taas: eduka majanduse aluseks on odav, külluslik ja varustuskindel elekter. Euroopa on aastakümneid tänu progressiusu ajuhaigusele pidanud sõda mõistuspärase elektritootmisega. Eesti kliimaministeerium asutati näiteks 2023. aastal kui peaministriks oli Kaja Kallas.
Puud tuntakse tema viljast. Kallase tegevuse "viljad" tõestavad, et ta on tõeline progressist.