Ülle Madise Kadriorgu, Jonatan Vseviov Stenbocki majja ja „liberaalne front" Toompea lossi – sirmitagused jõud on alustanud partiid senise poliitilise kursi jätkumist tagava nomenklatuuri võimupositsiooni säilitamiseks. Valijatele müüakse jätkuvalt sõda Venemaaga, Ukraina ülesehitamist, rohepööret, „avatud ühiskonda" jne. See mängulaud tuleb otsustavalt uppi lüüa, kirjutab kolumnist Veiko Vihuri.
Pea neli aastat kestnud „liberaaldemokraatlikku" hävitustööd hakkab varsti lõppema, jäänud on veel mõned kuud. Võimuliidul on toss peaaegu väljas. Aga teha on veel mõned olulised asjad, et pärast valimisi jääks Eesti liiduvabariigi kurss samaks ning valitsev nomenklatuur võimule.
2. septembril suudeti järgmiseks viieks (või koguni kümneks) aastaks presidendiks vormistada õiguskantsler Ülle Madise. Mis inimesega tegu, seda näitasid kohe tema esimesed otsused. Kaastöölisteks palgati peamiselt liberaalse frondi inimesed ja osadel neist tõsteti korralikult palka. See näitab, et Madise ei kavatsegi olla „kogu Eesti president", vaid rahvast irdunud nomenklatuuri elustandardeid järgiv ning nende huve ja vaateid esindav süsteemi käilakuju.
Kes saab aga järgmiseks peaministriks? Ebapopulaarsele Kristen Michalile ja tema erakonnale seekord valitsuse juhtimise vastutust ei usaldata. Aga EKREIKE-t või vähemalt Isamaad ja Keskerakonda eesotsas Urmas Reinsaluga ei saa ju ometi võimule lasta? Paistab, et uus nupp on leitud Jonatan Vseviovi näol, kes paneb koos sotsidega leivad ühte kappi ning pürgib peaministriks. Muide, vastne sots Jonatan Vseviov oli aastatel 1999–2005 noore mehena (ta on sündinud 1981) Reformierakonna liige.
Tõsi, siin on üks aga. Et Vseviovist saaks peaminister, peavad sotsid valimised võitma või saavutama väga tugeva positsiooni. Vseviovi kuulutamine peaministri kandidaadiks – olukorras, kus sotside juhina jätkab Lauri Läänemets – on kindel märk sellest, et eksisteerib plaan mäng võita. Pole kuigi tõenäoline, et Vseviov oleks valmis vahetama oma praeguse positsiooni välisministeeriumi kantslerina tähtsusetu opositsioonisaadiku koha vastu. Ei, ta läkitatakse väljakule liiduvabariigi senise poliitilise kursi jätkumist soovivatele jõududele kastaneid tulest välja tooma.
Kuid kas sotsidel on lootust valimised võita? Pikka aega on juhtinud reitingutabeleid Isamaa, teisel kohal on püsinud Keskerakond. Äsjane Emori uuring näitab, et sotsid on tõusnud teiseks ja et eestlaste seas olla SDE lausa esimene eelistus. Need, kes usuvad, et kõik uuringufirmad on süvariigi palgal ja annavad välja tellitud tulemusi, saavad öelda, et juba valmistatakse ette e-valimiste võltsimist. Võit ei saa ju tulla täiesti teistsuguste reitingute pealt, see peab näima usutav. Nii peabki sotside reiting hakkama tõusma ja Isamaa – kelle peale süvariik näib endiselt kandvat mingit kauna – oma langema.
Reformierakond, mille toetus kõigub 12–14 protsendi vahel, unistab avalikult 20 kohast. Kui sotsidele „tehakse" näiteks 24 kohta, Reformierakonnale 20 kohta ja Parempoolsetele 8–10 kohta, siis on uue liberaalse ja „euroopameelse" koalitsiooni jõujooned paigas ja Vseviov saabki kolida Stenbocki majja.
Mina ei pea seda siiski „tehtud asjaks", isegi kui kõik stratkomi propagandakanalid pannakse ületunde tegema. Venemaaga mentaalselt ja verbaalselt sõda pidavate Heremite ja Vseviovite upitamine laulurahva poliitilisteks liidriteks ei pruugi välja kanda. Võimalik, et Martin Herem aitab paranda Reformierakonna mainet ja Jonatan Vseviovi värbamine annab hoogu sotsidele, kuid neist jääb väheks. Varem või hiljem saab toimetulek julgeolekust tähtsamaks küsimuseks.
Et rakenduks ülal kirjeldatud stsenaarium, peaks sündima veel üht-teist – näiteks provokatiivne sõjaline intsident, pronkssõduri teistkordne teisaldamine vms. Ühesõnaga midagi sellist, mis tekitab terava vastuolu rahvuslikul pinnal ning annab end patriootidena esitlevatele globalistlikele jõududele võimaluse kutsuda eestlasi lipu ümber koonduma.
Valemängijatega ei ole mõtet sama partiid mängida. Vastupidi, nende nupud tuleb otsustavalt minema pühkida ja kogu laud uppi lüüa. See seltskond üritab valijatele jätkuvalt maha müüa Venemaa põlvili surumist ja tükeldamist, Ukraina ülesehitamist, rohepööret, „avatud ühiskonda" ja muid globalistide ettevõtmisi – ja seda kõike muidugi maksumaksjate endi raha eest. Mõne lollpea, kes kõigesse sellesse usub, nad kindlasti leiavad.
Konservatiivide asi on hoolitseda selle eest, et valijate enamus karjub nad seekord maha ja vilistab välja.