„Valetamine elu normiks" ja „valetamine poliitilise võitluse meetmeks" paistavad olema tänase reaalpoliitika aktiivrelvastusse kuuluvad põhimõtted, kirjutab Jüri Kotšinev.
Kameeleon ja kaheksajalg suudavad vahetada värvi ja sulanduda ümbritsevasse keskkonda Üks suudab seda kuival maal ja teine vee all. Mõlemale nimetatud olendile on selline võime värvi muuta eluliselt vajalik. Võiks öelda, et see võime aitab neil elus püsida ja selle eluga toime tulla.
Sotsiaalne olend inimene suudab põhimõtteliselt teha sootsiumis – oma loomulikus keskkonnas – sama asja. Inimesed suudavad vastavalt omakasule muuta oma sotsiaalset värvi ning kasutavad sellist oskust siis, kui soovivad ühiskondlikus püramiidis ülespoole tõusta.
Kui mäkketõus tundub üle jõu käiv, siis aidata võib õige tutvus. Eks lauldi omal ajal ühe vokaal-instrumentaalansambli poolt tuntuks laul, kus olid sõnad: „Kui ei tunne teed, leia õige mees, aidata võib seegi."
Kuna poliitikud on ka inimesed ja miski „inimlik ei ole neile võõras", siis kasutavad nemad oma sihtide saavutamiseks tihti samu võtteid nagu tavalised lihtsurelikud – nad muudavad vajadusel värvi ja sulanduvad uude keskkonda sellise kerguse ja kiirusega, nagu oleks kogu aeg just seda värvi olnud.
Neile ei ole mõtet esitada küsimust, mis kõlas ühes teises Eesti estraadi omaaegsesse paremikku kuulunud, Uno Loobi poolt kuulsaks lauldud laulus „Mis värvi on armastus". Poliitikutel ei ole mitte üks värv tunnusvärviks, vaid terve rida aeg-ajalt vahetuvaid värvitoone ja pooltoone. Neid vahetatakse pidevalt, vastavalt olukorrale. Kes täna roheline, see homme juba punane või vastupidi.
Üks molkus istus peaaegu kolmkümmend aastat ühes erakonnas nagu konn mättal tiigi kõrval ja siis hüppas järsku teise parteisse. Ta ise väitis oma hüpet seletades, et vahetas mitte maailmavaadet, vaid kõigest erakonda. Kõik jooksikud ja ülehüppajad meenutavad osalejaid ringmängus „kes aias, kes aias". Nad üritavad mitte niivõrd kedagi teist „sisse lükata" kui hoopis ise ringist välja karata ja uue ringmängu seltskonnaga liituda.
Kõik uus on hästi unustatud vana. Uus mõte uuelt presidendilt oma ametisseastumise kõnes sisaldas arvamust, et on väga kurb ja väga paha, kui mõni ühiskonnaliige on nii katki, et hakkab kõike enda ümber lõhkuma. Kes vaidleks selliste õiglaste sõnade vastu.
Häda on aga selles, et selles kõnes ei räägitud sõnagi sellest, miks on siin palju selliseid inimesi, kes on katki tehtud. Kes neid on katki teinud, ka ei nimetatud.
Jääb vägisi mulje, et need katkised kodanikud on jõuetus vihas ise ennast katki teinud ja nüüd maksavad selle eest kätte teistele. Need teised on tublid kodanikud, Eesti elu arendajad, poliitikud, aktiivsed ühiskonnategelased jne. Neid kimbutavad aga halvad „üksikud tagurlased", kes ei lase eestlastel oma riigis rahus elada ja raskusi võita ning elu edendada.
Vot selliste, ise ennast lõhkunud ja seejärel teisi lõhkuma asunud kodanike vastu peavad poliitikud ja teised „korralikud kodanikud" ühinema, ja edasi mõelgu juba iga lugeja ise, mis sellele järgnema peaks. Kahjulike vanainimeste kisakoori ja raevu on tunda saanud juba ammu kõik need, kes on kritiseerinud ja kirjeldanud riigimasina teerullitaktikat oma kodanike kallal. Malakamägrad ja kriiskavad eatud mammid on ammu asunud „vabariigi kaitsele".
Mäletan kunagi ammu nähtud maali, millel oli kujutatud Napoleon I-se vana kaardiväe jalaväegrenaderi seismas valvel keisri telgi lähistel oma valvepostil. Pilt kandis pealkirja „Veillons au salut de l`Èmpire". Vana kaardiväelane pildil seisis väärikalt ja rahulikult. Ka tema valvas, kuid see valvamine oli hoopis teist laadi kui valvamine, millega tegelevad valitseva seltskonna ketikoerad. Ei mingit haukumist ega tõmblemist.
Kui juba Prantsusmaa „revolutsioonikeisri" kaardiväelane suutis väärikalt oma valvepostil seista, siis peaks ju kaasaegse ühiskonna „edumeelse" valitseva kliki toetajad ja valvurid samuti suutma väärikamalt oma „valvet" teostada, aga nad ei suuda.
Tulevased märtsikuised valimised mööduvad samamoodi nagu kõik eelnenud valimised ja siis saab näha jälle paljusid valimiskünnise alla jäänud kandidaate nägudega „Miks mind pole märgatud ja lava peale torgatud?". „Valetamine elu normiks" ja „valetamine poliitilise võitluse meetmeks" paistavad olema tänase reaalpoliitika aktiivrelvastusse kuuluvad põhimõtted. „Valeta, siis oled õige mees!", „Varasta, aga ära vahele jää!", „Julge varga rind on ordeneid täis!", „Valetaja hõlma ei hakka keegi!".
Turgenev kirjutaks, elaks ta praegu siin, romaani „Aadlipesa" asemel „Vargapesa". Kuna praegu ei ole aasta 1859, kui „Aadlipesa" ilmus, vaid 2026, ei saa enam keegi aadlipesadest kirjutada. Vargapesadest on kirjutada ohtlik, kuna võib vabalt juhtuda, et raamatus kirjeldatu ei meeldi mõnele raamatutegelase sugulasele või pärijale ja siis on häda oli suur.
Kunagi käisin sagedasti Tallinna loomaaias. See oli aeg, kus direktoriks oli mu isa sõber Karoly Stern. Ilus aeg oli. Jälgisin suuri kiskjaid, peamiselt kasslasi ja pikkade aastate jooksul sain aru, meenutades oma kunagisi vaatlusi teiselpool loomapuure, et me kõik elame täna loomaaias. Selle piirid on küll suuremad ja selle puurid ei ole metallist, aga praegused nähtamatud puurid on veelgi tugevama pidamisega kui kunagised rauast puurid.
Siis olid igal eksponeeritud liigil omad eraldiasuvad puurid. Ahvidel olid omad, kasslastel olid suisa personaalsed puurid, karudel samuti, aga kõik kokku meenutas väga praegust parlamenti. Puuride asemel on seal fraktsioonid ja suur istungitesaal ei ole jagatud üksteisest eraldatud aladeks, aga muidu on mõlemas piiratud liikumisvõimalustega koondumiskohas väga palju sarnast.
Kes maksab, see tellib muusika. Kes maksab, see tellib kameeleoni värvi. „Kelle leiba sa sööd?" laulis kunagi üks muusikaline kollektiiv. Hea küsimus, mis ei ole oma aktuaalsust tänaseni minetanud.
Ma tean, et tegelikult on Toompeale valitud tegelased südames head ja hoolivad inimesed. Iga seal esindatud poliitiline jõud teeks kõik selleks, et rahvas elaks meil hästi. Kogu mängu rikuvad alati ära need „teised", need nurjatud poliitilised vastased ja konkurendid, kellega peab pidevalt kompromisse sõlmima, kuna poliitika on „läbirääkimiste kunst".
Mis oleks nii viga elada, kui riigikokku saaks valitud üheksakümne ühe partei kandidaadid ja vaid mõni teiste parteide kandidaat. Aga nii ei ole ega saagi olema. Parlamentarism on enamuse võim vähemuse üle. Mis sellest, et praegusel valitsusel ei ole enamuse rahva toetust ja tegemist on vähemusvalitsusega. Ikka kehtib teatud kliki tahe kõikide ülejäänute üle.
Eks riigikogu poliitikud toetavad plutokraatiat – võimu koondumist jõukate otsustajate huvigrupi kätte. Selles pole midagi uut ega põnevat. Põnev on poliitikas see, mis nägudega ja millise kiirusega suudavad parteide kandidaadid valimiste eelsel ajal vahetada oma värve ja sõnavara, kehakeelt ja leksikat. Kui eelmiste valimiste eel tantsiti, siis loodan, et nüüd jälle tantsitakse ja lauldakse ning žongleeritakse just valmisküpsetatud pannkookidega.
Kui keegi nõudlik lugeja minult küsida tahab, miks ma loomaaeda elama ei jäänud, kui seal nii tihti külastajana viibisin, siis vastan, et ma elangi loomaaias. Minu ümber on juba ammu loomaaed. Vanasti asus loomaaed kindlas kohas, teatud suletud territooriumil. Praegu on loomaaed igal pool minu ümber.
President Ilves nimetas mõned aastad tagasi ühte omaaegset riigikogulaste seltskonda „ahvlaks". Ka tema sai aru, kus ta tegelikult viibib. Lapsepõlvest meenuvad värsked soojad saiad, vanaduses ma ei saa välja loomaaiast.
Tulevasi märtsikuiseid valimisi silmas pidades, ei ole üldse tähtis see, mis värvi on hetkel Eesti poliitilisel maastikul Vseviov või Simson. Täna on nad mõlemad sotsiaaldemokraatide värve kandmas, aga tulevikus – kes seda teab? Hiir hüppas, kass kargas, vana karu lõi trummi.
Meil on neid erakondi, kuhu ja kust hüpata, küllalt.
Kunagi juhtus Venemaal selline lugu, et tuntud väejuht Aleksandr Suvorov oli kutsutud keiser Paul I-se audientsile ning kummardas sügavalt keisri kabineti ooteruumis seisvale lakeile. Õukondlastele, kes seda pealt nägid ja olid väga üllatunud, teatas Suvorov talle omase huumoriga, et siin pole midagi imestada. „Täna lakei, homme riiginõunik, kantsler või minister!"