Eile eetris olnud ETV saates “Pealtnägija” väljendasid juristist homoaktivist Reimo Mets ja tundmatuks jääda sooviv väliseestlane Frank (nimi muudetud) homoliikumise esindajate seas üha enam prevaleerivat suhtumist, et laps kujutab endast justkui mingit trofeed või luksuskaupa, mille endale soovi korral lihtsalt turult hankida saab.
Loomuliku lastesaamise viisi asemel kasutatakse selleks siis kas lapsendamist, kunstlikku viljastamist, mille puhul valitakse sobilik naine (munarakk) välja eugeenikamaigulisest kataloogist või ostetakse hoopis sisse surrogaatema teenust. Seeläbi saab lapsele külge pookida justkui ka konkreetse hinnasildi – näiteks kujunes Franki lapse rahaliseks väärtuseks ligikaudu 50 000 dollarit.
Nagu ei ole loomulik selline laste saamise viis, nõnda ei ole seda ka peremudel, milles väikene ilmakodanik elama ja kasvama hakkab. Samal ajal, kui paljud homoseksuaalid väljendavad oma tugevat tahet lastesaamise järele ning on valmis selleks kasutama ka väga kulukaid ning ebaloomulikke vahendeid, ei saa muidugi keegi lapselt küsida, et kas ta ikka soovib elada “perekonnas” kus tal on kaks isa, kaks ema või koguni nendest moodustuv "vahva" nelik, ning kus ta on halvimal juhul lahutatud oma bioloogilisest emast või isast.
Laps nagu ei kujutakski endast enam Jumala kingitust, mida armastav naine ja mees abielulises liidus ühiselt rõõmuga vastu võtavad, vaid on muutunud hoopis justkui mingiks hinnaliseks mänguasjaks, mille igaüks turult osta võib, kui tal selleks vaid piisavalt rahalisi vahendeid leidub.
Saate lõpus väljendas kodanik “Frank” veel ka hirmu, et Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni kaitseks juhataja Varro Vooglaidi lapsed võivad tema lastega ühisesse lasteaeda sattumise korral neile kallale tungida, kuna Franki lapsed ei ole ju pärit traditsioonilisest perekonnast. Sisuliselt kujutab selline mõtteavaldus aga lihtsalt alatut ja madalat rünnakut Varro Vooglaidi perekonna vastu, mille eesmärgiks on luua üldsusele tema lastest vägivallatsevate jõhkardite kuvand.
Sellise absoluutselt naeruväärse, valeliku ja alatu laimu levitamine ning traditsiooniliste väärtuste eest seisjate (ning ka nende lähedaste) jõhker mustamine on aga kahjuks muutunud homoliikumise üheks meelisrelvaks. Siinkohal on aga sobilik neile veelkord meelde tuletada, et labased vahendid labastavad ka eesmärki.
Loomuliku lastesaamise viisi asemel kasutatakse selleks siis kas lapsendamist, kunstlikku viljastamist, mille puhul valitakse sobilik naine (munarakk) välja eugeenikamaigulisest kataloogist või ostetakse hoopis sisse surrogaatema teenust. Seeläbi saab lapsele külge pookida justkui ka konkreetse hinnasildi – näiteks kujunes Franki lapse rahaliseks väärtuseks ligikaudu 50 000 dollarit.
Nagu ei ole loomulik selline laste saamise viis, nõnda ei ole seda ka peremudel, milles väikene ilmakodanik elama ja kasvama hakkab. Samal ajal, kui paljud homoseksuaalid väljendavad oma tugevat tahet lastesaamise järele ning on valmis selleks kasutama ka väga kulukaid ning ebaloomulikke vahendeid, ei saa muidugi keegi lapselt küsida, et kas ta ikka soovib elada “perekonnas” kus tal on kaks isa, kaks ema või koguni nendest moodustuv "vahva" nelik, ning kus ta on halvimal juhul lahutatud oma bioloogilisest emast või isast.
Laps nagu ei kujutakski endast enam Jumala kingitust, mida armastav naine ja mees abielulises liidus ühiselt rõõmuga vastu võtavad, vaid on muutunud hoopis justkui mingiks hinnaliseks mänguasjaks, mille igaüks turult osta võib, kui tal selleks vaid piisavalt rahalisi vahendeid leidub.
Saate lõpus väljendas kodanik “Frank” veel ka hirmu, et Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni kaitseks juhataja Varro Vooglaidi lapsed võivad tema lastega ühisesse lasteaeda sattumise korral neile kallale tungida, kuna Franki lapsed ei ole ju pärit traditsioonilisest perekonnast. Sisuliselt kujutab selline mõtteavaldus aga lihtsalt alatut ja madalat rünnakut Varro Vooglaidi perekonna vastu, mille eesmärgiks on luua üldsusele tema lastest vägivallatsevate jõhkardite kuvand.
Sellise absoluutselt naeruväärse, valeliku ja alatu laimu levitamine ning traditsiooniliste väärtuste eest seisjate (ning ka nende lähedaste) jõhker mustamine on aga kahjuks muutunud homoliikumise üheks meelisrelvaks. Siinkohal on aga sobilik neile veelkord meelde tuletada, et labased vahendid labastavad ka eesmärki.
Vaata lähemalt siit.