Kui inimene on eraelus truudusetu, siis miks peaks arvama, et riigijuhtimise juures on tema moraalne pale teistsugune, küsib Objektiivi toimetus ning sedastab, et riigivõimu juurde ei peaks tikkuma inimesed, kes ei suuda oma himusid talitseda ja annavad seeläbi kogu rahvale halba eeskuju.
Laupäeval astus altari ette president Toomas Hendrik Ilves, kelle kolmas abielu laulatati Halliste kirikus. Nagu näha, ei piisanud Ilvesele tsiviilabielu registreerimisest, vaid ta tahtis tingimata, et järjekordne naisevallutus saaks kirikliku pitseri – pitseri, mida luterlik kirik oli lahkelt nõus pakkuma hoolimata tõsiasjast, et abielu peaks olema elukestev liit, mis aga Ilvesel on juba kahel korral karidele jõudnud.
Abiellumine peaks olema ülev sündmus, mille puhul on põhjust rõõmustada ja abiellujatele õnne soovida. Kuid president Ilvese puhul on lugu sootuks teisiti. Kui riigimehelikkuse tuumaks on vaimne hoiak, mis käsitleb riigi ja rahva huve isiklikest huvidest olulisemana, siis Ilves, kes näib olevat petnud üht naist teise järel ja nad järgemööda kõrvale heitnud, justkui oleks tegu oma väärtuse minetanud tarbeesemetega, kehastab risti vastupidist.
Kui inimene on eraelus truudusetu, siis miks peaks arvama, et riigijuhtimise juures on tema moraalne pale teistsugune?
Ükski inimene ei ole täiuslik ja kõik me teeme vigu. Ent riigivõimu juurde ei peaks tikkuma need, kes ei suuda oma himusid talitseda ning annavad seeläbi kogu rahvale halba eeskuju. Küsigem, millise sõnumi saadab sariabielluja Ilves Eesti rahvale? Kas sõnumi selle kohta, et abielu on elukestev püha liit ning et abieluline väärikus rajaneb abikaasade truudusel ja tahtekindlusel jääda teineteise kõrvale nii headel kui ka halbadel aegadel, kuni surm neid lahutab? Kindlasti mitte.
Ilvese sõnum Eesti rahvale on risti vastupidine: abielu on triviaalne nähtus ning naisi ja perekonda võib vahetada nagu sokke. Sisuliselt näitab Ilves oma vääritu käitumisega, nagu oleks mitmenaisepidamine Eestis isegi kõrgeimal riiklikul tasemel igati aktsepteeritud nähtus – lihtsalt mitmeid naisi tuleb pidada mitte üheaegselt, vaid järjestikku, olgugi et üleminekuperioodidel ei ole probleemiks ka mitme naise pidamine samaaegselt.
Jutud sellest, et võimu juures olevate inimeste era- ja avalikku elu ei tohiks seostada, ei ole põhjendatud. Kui inimene on eraelus truudusetu, siis miks peaks arvama, et riigijuhtimise juures on tema moraalne pale teistsugune? Inimene – usaldusväärne või ebausaldusväärne, ustav või mitteustav, truu või truudusetu, väärikas või vääritu – on ikka üks, mistõttu tema era- ja avalikku elu mitte võib seostada, vaid peabki seostama.
Olles korduvalt kuulutanud, kuivõrd häbi tal on Eesti rahva pärast, võib Ilves oma ametiaja lõpuni venitada kindlas teadmises, et tunded on vastastikused.
Vahur Kersna ütles Ilvese kohta tabavalt, et rahvas on väsinud arrogantsest nätsu närivast presidendist, kes on pärit Ameerikast ja kelle isiklik elu on olnud kõike muud kui arusaadav ja aktsepteeritav. Kui president Ilves hooliks meie rahva väärikusest ja riigi huvidest, siis vähim, mida ta võinuks teha, on oma järjekordse avaliku naisevallutuse edasilükkamine oma teenistuse järgsesse aega. Aga kui himude taltsutamine käib talle üle jõu, siis tuleks presidendi ametikohalt lihtsalt tagasi astuda, mitte kogu institutsiooni oma vääritu käitumisega teotada.
Kuid midagi sellist ei juhtunud – vastupidi, Eesti Vabariigi aastapäeval tuleb president Ilves rahva ette juba uue naisega, näidates seeläbi, et kiires naisevahetuses pole tema jaoks midagi hullu, olgu selle hind teiste inimeste või kogu ühiskonna jaoks kuitahes kõrge. Kahtlemata on sellisel käitumisel meie ühiskonda ja kultuuri suunav mõju.
Professor Ülo Vooglaiu sõnul on Eesti Vabariigi praegune president näide sellest, et vooruste ehk moraalse kvaliteedi puudumist ei saa lõputult varjata ega kompenseerida – varem või hiljem hakkab see välja paistma. Ilves on minetanud igasuguse moraalse autoriteedi ning midagi muud peale selle puudumise temast enam välja ei paistagi.
Olles korduvalt kuulutanud, kuivõrd häbi tal on Eesti rahva pärast, võib Ilves oma ametiaja lõpuni venitada kindlas teadmises, et tunded on vastastikused.