Kas euroskeptitsismi kasvule on tõesti kaasa aidanud omaaegsed usulis-poliitilised vastuolud reformatsioonijärgses Euroopas, kus varemalt ühtne õhtumaine kristlaskond jagunes katoliiklasteks ja protestantideks ning kiriklik-imperiaalsele universalismile vastandusid rahvusriigid ja rahvuslikud huvid?
Igatahes kirjutab Giles Fraser väljaandes The Guardian, et Brexit (Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust ja seda edendav kampaania) toob uuesti esile reformatsiooni mässulise vaimu. Ta viitab Frankfurti Goethe Ülikooli ühiskonnateadlasele Margarete Schererile, kelle järgi protestantliku taustaga maad on euroskeptilisemad kui traditsiooniliselt katoliiklikud riigid. Scherer väidab, et protestantlike riikide rahvuslik identiteet on kujunenud vastandumise läbi katoliiklikule universalismile ja paavstile kui rahvusteülesele võimule, mistõttu nende umbusk internatsionaalsuse ja Euroopa-ülese poliitilise süsteemi suhtes on tugevam.
Vahemärkuse korras: kuigi Scherer nimetab protestantlike riikide seas ka Eestit, teame meie siin, et Eestis on olnud toetus Euroopa Liidule kõrge. Kas selles võib näha muret julgeoleku pärast (ettearvamatu idanaaber) või meeldivad inimestele EL-i pakutavad võimalused ja hüved, on omaette teema. Teisalt on just üdini katoliiklik Poola valinud endale euroskeptilise ja rahvuskonservatiivse valitsuse, mis trotsib Brüsseli diktaati.
Fraser oletab, et protestantidele meenutab Euroopa Liit veidi Saksa Rahva Püha Rooma Keisririiki, bürokraatlikku kolossi, mis kõikjal ühetaolisi kirikuseadusi peale surudes ja õpetuslikku ühtsust nõudes ei hoolinud mitmekesisusest. Just sedalaadi tsentraliseerituse vastu olevat Martin Luther välja astunud.
Tegelikult astus Luther välja Rooma kiriku teatud õpetuste ja praktikate vastu, mitte kiriku või keisririigi kui niisuguse vastu. Keisris (nagu ka vürstides) soovis Luther näha oma õpetuse kaitsjat ning kõneles Karl V-ndast head isegi siis, kui viimane oli ta riigivande alla pannud.
Pealegi ei saa võrrelda Püha Rooma Keisririiki ja Euroopa Liitu. Keskaegne Saksa-Rooma keisririik ei olnud mingi bürokraatlik koloss – ammugi mitte tsentraliseeritud impeerium –, vaid kujutas endast sadade riikide, valduste ja riigilinnade kirjut konglomeraati. Niisamuti ei olnud protestantidele vastukarva kõikjal kehtivad ühetaolised usureeglid, vaid pigem asjaolu, et katoliiklikud usunormid polnud nende arvates kooskõlas Piibliga.
Kuid tõsi on see, et reformatsioon tegi lõpu Õhtumaa kiriklikule ühtsusele ja andis omalt poolt täiendava tõuke rahvusriikide arengule. Põhja-Euroopa monarhiad (Inglismaa, Taani-Norra, Rootsi, terve rida Saksa vürstiriike) ütlesid üksteise järel paavsti jurisdiktsioonist lahti ja muutusid protestantlikeks, sest see sobis nende iseteadvuse ja huvidega paremini kokku. Fraser meenutab inglise usuartiklite pidulikku deklaratsiooni: "Rooma piiskopil ei ole mitte mingit meelevalda meie Inglismaa kuningriigis."
Reformatsiooni tekitatud olukord, kus ühe usutunnistuse asemel tekkis mitu, mis hakkasid üksteisega vihaselt konkureerima – paraku ka sõjalis-poliitiliste vahenditega –, käivitas arengud usuvabaduse, tolerantsi ja sekulaarse riigi suunas. Ajapikku muutusid Euroopas hingeõndsusest olulisemaks inimõigused. Valgustuses ja revolutsioonides sündis uus Euroopa – see, mida tänapäeval humanismi, vabaduse ja võrdsuse majakana esile tõstetakse.
Protestantide leeris hakati peagi paavsti demoniseerima ja koguni Antikristusega samastama. Umbes samal kombel paistab tänapäeval paljudele kristlastele – mitte ainult protestantidele – Euroopa Liit rahvusriike neelata püüdva sekulaarse metsalisena, mis on lahti öelnud Jumalast, hüljanud Euroopa tsivilisatsiooni aluseks olevad kristlikud väärtused ja surub peale ebamoraalseid norme, mis lähevad vastuollu traditsiooniliste väärtuste ja Jumala tahtega.
Aga miks siis praegune paavst ja mitmed teised kõrged kirikutegelased kõnelevad Euroopa ühtsuse, solidaarsuse jne poolt, järelikult Euroopa Liidu poolt? Seda selgitab Inglismaa katoliku kiriku juht kardinal Cormac Murphy-O'Connor: "Prantsuse revolutsiooni ajast peale on Katoliku Kirik alati toetanud selliseid riikidevahelisi suhteid, mis neid [s.t riike] pigem ühendavad kui lahutavad. Just sel põhjusel on Kirik alati üldiselt Euroopa Liitu toetanud, kuigi reservatsioonidega."
Teisalt ei maksa unustada – ja seda mainib ka Murphy-O'Connor – näiteks eelmise paavsti erakordselt kriitilisi sõnu oma kristlikest juurtest lahti öelnud ning ilmalikkust ja multikultuursust väärtustava Euroopa aadressil:
"Just siin peitubki Õhtumaa kummaline ja patoloogiline enesevihkamine: ühest küljest püütakse avada uks võõrastele väärtustele, ent omaenda ajaloos nähakse vaid julmusi ja koledusi, suurt ja üllast aga enam mitte. Kui Euroopa tahab ellu jääda, vajab ta uut mõistmist iseendast. Kirglikult nõutav multikultuursus on mõnikord eeskätt lahtiütlemine omast, põgenemine iseendast. Maailma kultuuride jaoks on see absoluutne ilmalikkus, mis Õhtumaal valitseb, üdini võõras. Ja just multikultuursus kutsub meid iseenda juurde tagasi. Euroopa peab teadlikult taas oma hinge otsima."
Euroskeptilistele hoiakutele võib otsida põhjuseid ajaloost, kuid väide või eeldus, nagu oleksid rahvusriikide suveräänsuse ja traditsioonide pooldajad solidaarsuse ja koostöö vastu Euroopas, on täiesti vale. Euroopat ei saa samastada ühe ambitsioonika, kuid viletsa ja pealegi rahvaste tahet eirava poliitilise projektiga, mida nimetatakse Euroopa Liiduks.
Ida-Euroopa rahvastel on veel meeles hiljutine kogemus Nõukogude Liiduga. Kui tänast salamisi föderaliseeruvat ja üha teravamalt ideoloogiliseks muutuvat Euroopa Liitu üldse millegagi võrrelda, siis mitte Püha Rooma Keisririigi, vaid just Nõukogude Liiduga. Tegemist oli konkreetsel ideoloogial põhineva ambitsioonika impeeriumiga, mida valitses kommunistliku partei nime kandnud pseudokirik, õigemini küll selle partei kõrgem juhtkond. Selle moodustise ideoloogiliseks eesmärgiks oli sõnades õiglane ja võrdne ühiskond (kuhu teadis teed ainult partei-kirik). Kuigi marksismi-leninismi õpetus kukkus läbi ja Nõukogude Liit varises kokku, üritatakse Euroopas ellu viia selle ideoloogia modifitseeritud variante.
Aga selle vastu ei aita isegi reformatsioon või perestroika, vaid kindel teadmine sellest, kus on Euroopa tsivilisatsiooni juured, mis on Euroopa tegelikud väärtused ja milles seisneb Euroopa tõeline tugevus ja rikkus.
Artikkel ilmus esmalt veebilehes Meie Kirik