"Hirvepargi vestluste" sarja teises loos meenutab Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ühe rajajana ja põhiseaduse ühe koostajana tuntud Eve Pärnaste omaaegset vabadusvõitlust ja Eesti riigi iseseisvuse taastamist ning vaatleb olukorda, kuhu oleme tänapäeval riigi ja rahvana välja jõudnud.
Proua Eve Pärnaste on värvikas isiksus, kelle teened iseseisvumise taastamise perioodil on kaalukad. Lisaks muule oli ta Põhiseaduse Assamblee liige ja Eesti Komitee sekretär. "Kui aus olla, siis mina olingi see, kes tõi Jüri Adamsi Adamsi gruppi," muigab Pärnaste meie põhiseaduse tekkelugu meenutades.
Eve Pärnaste asus omal ajal Tartu Ülikooli psühholoogiat õppima ühel peamisel eesmärgil: selgitada välja, miks inimesed alluvad manipulatsioonidele ja miks suurem osa inimestest käituvad nagu lambad.
Pärnaste minevikutegusid meenutades ja tema tänaseid mõtteid kuulates pole kahtlustki, et ta ise on suutnud ajavooludega kaasajooksiku staatusest kõrgemale tõusta, sest teravaid tähelepanekuid meie vaimse olukorra kohta leidub tal hulganisti. Me räägime pagulaskriisist ja samasooliste kooseluseadusest, vestleme sallimisest ja tolerantsist ning teeme nagu muuseas põike ka Okupatsioonide muuseumi nimemuutuse ehk kurikuulsa "Vabamu" juhtumisse.
Kõikides nendes teemades avab Eve Pärnaste end eelkõige konservatiivina, kes vaatab maailma terve mõistuse ja mitte ideoloogiliste stampide või soovunelmate pinnalt.
Pärnastega rääkides saab mulle üha selgemaks, et kogu taasiseseisvuse aegne vabadusvõitlus teostati just nimelt sarnasele reaalsustajule tuginedes. Kui kuskil üleüldse leidus tegelikkust eiravaid ja ajaloo dialektikast pimestatud idealiste, siis marssisid nad partei ridades.
Eve Pärnaste sugused isemõtlejad töötasid aga juba toona vabaduse ja iseseisvuse nimel. Kollektivistlikule inimesele tundub see alati hirmutav perspektiiv. Ka tänapäeval.