Kui üks vabariigi valitsuse liige teatab avalikult, et etniline rahvusriik on "ohtlik ja ebainimlik düstoopia", siis sellist mõtteavaldust on raske pidada muuks kui Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra õõnestamiseks, leiab Objektiivi toimetus.
Eesti Vabariigi valitsuse liige, tervise- ja tööminister ning sotsiaaldemokraatliku erakonna esimees Jevgeni Ossinovski nimetas Eesti Päevalehes avaldatud kõnes etnilist rahvusriiki otsesõnu ohtlikuks ja ebainimlikuks düstoopiaks. "Me mõistsime, et paljurahvuselise ühiskonna vundamendiks saab olla inimeste põhiseaduslik patriotism. Et etniline rahvusriik ei ole utoopia, vaid ohtlik ja ebainimlik düstoopia," ütles minister.
On tõsi, et Eesti Vabariik kohtleb võrdselt kõiki kodanikke, sõltumata rahvusest või päritolust. Üldtunnustatud inimõigused on tagatud kõigile siinsetele elanikele. Kuid põhiseadus ütleb väga selgesti, et Eesti riik "peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade". Inimõigusi ja vähemusrahvuseid austav etniline rahvusriik on seega põhiseaduslik norm.
Kui nüüd üks vabariigi valitsuse liige teatab, et see on hoopis "ohtlik ja ebainimlik düstoopia", siis sellist mõtteavaldust on raske pidada muuks kui Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra õõnestamiseks.
Möödunud pühapäeval arutati Ossinovski eestvedamisel Telliskivi loomelinnakus ühiskonna väidetavat radikaliseerumist, sallimatuse vohamist ja seda, kuidas saaks nimetatud protsessi tagasi pöörata. Sotsiaaldemokraadist poliitiku Urve Palo sõnutsi "ei tasu hellitada illusiooni, et kui me EKRE-t ignoreerime, siis küllap nad kaovad vaikselt ise."
Riigis, mis peaks olema demokraatlik õigusriik, on õõvastav kuulata võimuerakonna esindajatelt vihjeid selles suunas, et üks ebamugav opositsioonipartei tuleks pildilt kõrvaldada.
Riigis, mis peaks olema demokraatlik õigusriik, on õõvastav kuulata võimuerakonna esindajatelt vihjeid selles suunas, et üks ebamugav opositsioonipartei tuleks pildilt kõrvaldada. Kuidas peaks see välja nägema? Kas äkki nii: tundmatu provokaator süütab mingi hoone kivist seina, järgneb ühiskondliku hüsteeria üleskütmine, mille lainel on palju hõlpsam kuulutada prioriteetseks vaenuõhutamise teema ning asuda sallimatust ravima "vihakõneseaduse" ja üldse karistusseadustiku täiendamisega. Sobivate paragrahvide olemasolul saaks juba hakata konkreetseid isikuid vastutusele võtma ja võib-olla ka teatud organisatsioone sulgema või vähemasti neid ühiskonna perifeeriasse tõrjuma, võttes neilt võimaluse saada avalikku raha jne.
Paralleelselt rakendatakse riigimeedia ja teised suuremad väljaanded sallivuse ja avatuse kui tõeliste headuse standardite õhutamise ning konservatiivsete tõekspidamistega inimeste ja liikumiste demoniseerimise teenistusse. Ühiskondlik õhustik näitaks peagi "paranemise märke" ja muutuks "tervemaks", sest keegi ei julge enam avalikult suud pruukida või n-ö normist kõrvale kalduda.
Sellist olukorda võib aga nimetada ideoloogiliseks diktatuuriks – illusoorselt elame endiselt "liberaalses demokraatias", ent tegelikult on arvamuste paljusus ja teisitimõtlemine tõrjutud ning kehtib vaid teatud poliitiliste jõudude poolt lubatuks tunnistatud ideoloogia oma väärtussüsteemi ja poliitilise programmiga.
Midagi sarnast on Eesti Vabariigi ajaloos juba aset leidnud – nimelt vaikival ajastul, millele pani aluse Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri korraldatud riigipööre 12. märtsil 1934. Vabadussõjalaste liikumine likvideeriti karmilt ning võimu haaranud klikk asus rahvast terveks ravima nii propaganda ("positiivne ülesehitustöö") kui kaitseseisukorra kehtestamise abil. Mittenõustujad arreteeriti, välismaale põgenenud vabadussõjalaste juht Artur Sirk suri kummalistel asjaoludel. Kõik see toimus – üllatus-üllatus – toonaste sotside heakskiidul, kes nägid heal meelel oma ideoloogilise vastase ("vapside") likvideerimist.
Ajad on võrreldes 1930. aastatega küll muutunud, kuid pole välistatud, et Euroopa poliitiline peavool on oma argumentide veenmisjõu murenedes ja reitingute kahanedes valmis hakkama "populismi" ja "äärmuslust" tõrjuma jõumeetoditega. Loomulikult tuleb siis oma tegeliku palge kinnikatmiseks ja häbiväärse käitumise õigustamiseks appi võtta õilsad loosungid nagu inimõigused, sallivus, vabadus, avatus, solidaarsus, läänemeelsus, demokraatia jne.
Kaitsepolitsei on seni tegelenud marginaalsete dissidentide ja "kasulike idiootidega". Võib-olla tasuks senisest rohkem tähelepanu pöörata ka praegu võimul istuvatele põhiseadusliku korra õõnestajatele. Kasvõi juba seepärast, et järgmise valitsuse võib moodustada mõni praegune opositsioonierakond ja siis hakatakse nagunii asju ümber hindama.