Eesti demokraatia vajab muutusi – otsedemokraatia aitaks luua olukorra, kus poliitikud ja võimulolijad hakkavad vastutama oma tegude eest vahetult rahva ees, kirjutab SA Terve Rahvas nõukogu liige Kaja Kumer-Haukanõmm.
Pole enam kahtlust, et Eesti demokraatia vajab muutusi. Kui juba isegi Eiki Nestor teatas oma programmilises kõnes, et "parlamendid ja valitsused ei saa enam olla suletud klubid", on see märk, et lõpuks tunnistatakse ka koalitsioonis võimu võõrandumist rahvast. Samas pole just lootusrikas Nestori arvamus, mille kohaselt esindusdemokraatia "peab liikuma edasi suurema kaasamise poole" ehk siis jätkuv lootus saavutada tulemus tegevusega, mis seni mingeid tulemusi pole andnud. Ega saagi anda seni, kuni Nestor ja tema mõttekaaslased käsitlevad "suurema kaasamisena" ühiskonna võimalusi küll mõningates küsimustes arvamust avaldada, ent mitte otsuseid teha.
Kevadel loodud sihtasutus Terve Rahvas on oma eesmärgiks seadnud rahva poolt algatavate siduvate rahvahääletuste korraldamise võimaluste loomise, mis on rahva kaasamise kõrgeim vorm. Vastavates ümberkujundustes peaksime lähtuma loomulikult Eesti senisest riigikorraldusest, küll aga kasutades omaenda ja teiste riikide positiivseid kogemusi. Me ei arva, et "kõik probleemid lahendaks suurem rahvahääletuste arv", mida lugupeetud Eiki Nestor kärbeste päheajamiseks nimetab ja meile süüks paneb, ei taha ega saa Eestist teha "mini-Šveitsi Venemaa külje all", missugust kavatsust meile lugupeetud president on ette heitnud. Küll aga demonstreerib Šveitsi näide seda, milliseks võiks rahvaalgatuse ja -hääletuse võimalus ühiskondi muuta. Pole kahtlust, et samas suunas muutuks ka Eesti ühiskond.
Põhiseaduse kohaselt on igal täisealisel Šveitsi kodanikul õigus rahvaalgatusele. Rahvaalgatuse põhiideena nähakse Šveitsis rahva võimalust anda poliitikutele märku ühiskonna ees seisvatest probleemidest ja avaldada nende lahendamise kohta oma arvamust. Üldreeglina on nii, et kui rahva poolt algatatud teema pakub ühiskonnas kõneainet, ent ei jõua esimesel korral rahvahääletusele, tõstatatakse küsimus peagi uuesti – seda kas rahva või poliitikute poolt – ja mingil hetkel jõuab algatus rohkem või vähem muudetud kujul siiski ka rahvahääletusele. Kuna nii valitsus kui ka parlament avaldavad ametlikult oma seisukoha iga konkreetse hääletusele tuleva algatuse kohta, on seega rahva käitumine hääletusel otsene tagasiside valitsusele ja parlamendile. Näiteks viimasel, 5. juunil toimunud rahvahääletusel hääletas rahvas kõikide rahvaalgatuste osas nii, nagu parlament ja valitsus soovitasid hääletada. Seega pole Šveitsi poliiteliit ühiskonnast võõrandunud.
Iga rahvast enam kõnetav algatus leiab ühiskonnas suurt kõlapinda, sh poliitikute seas.
Iga rahvast enam kõnetav algatus leiab ühiskonnas suurt kõlapinda, sh poliitikute seas. Teema üle arutletakse kõigis meediaväljaannetes. Šveitsis on normiks, et referendumi eel toimuval diskussioonil antakse võrdselt sõna nii pooldajatele kui vastastele. Rahvaalgatuse ja -hääletuse ühe olulisema tulemusena tooksin välja ühiskonna sidususe: just nimelt sisuline arutelu, meediaväljaannete avatus anda mõlemale poolele võrdselt sõna, seob lõppkokkuvõttes ühiskonda. Vaatamata sellele, et Šveits on oma olemuselt multikultuurne (Šveitsis on neli erinevat keelepiirkonda, samuti erinevad konfessioonid), ei toimu mõttevahetuse käigus erinevate maailmavaadete ega ka maa- ja linnaelanike vastuolude teravnemist. Just rahvahääletuse tulemusena on õpitud eriarvamuste tingimustes koos elama ja lugu pidama teiste arvamusest. Ent see eeldab, et erinevad arvamused on argumenteeritud, ning teisi argumente esitavaid isikuid ei alavääristata. Pole olemas ühte gruppi, kellele on kõik sildistused lubatud, ja teist gruppi, kes ei või oma seisukohti argumenteeritult esitada – nii, nagu hetkel Eestis näikse asi olevat.
Rahvaalgatuse õigus ja rahvahääletusel osalemise õigus, ent kaude ka kohustus, annab kodanikele teadmise ja tunde, et riigi ja rahva käekäigu eest vastutab iga konkreetne kodanik isiklikult, samuti kindlustunde, et mitte keegi teine, vaid tema ise kontrollib rahva poolt valitud saadikute tegevust. Kui talle ei meeldi saadikute tegevus, ning ta leiab endale mõttekaaslased, on tal võimalus kohe sellest märku anda ja alustada ühiskonnas laiemat diskussiooni.
Roland Hodler, St Galleni ja Luzerni ülikoolide professor, toob välja, et rahvaalgatuse ja -hääletuse mõju tuleb vaadelda pikas perspektiivis. Näiteks võis esialgu paljudele poliitikutele ja arvamusliidritele tunduda, et rahvas tegi 1992. aastal Euroopa majandusühendusele (praegusele Euroopa Liidule) "EI" öeldes vale otsuse, siis nüüd leitakse aina enam, et pikas perspektiivis oli see Šveitsile ja šveitslastele mitte ainult hea, vaid ka ainuõige otsus.
Küsimus taandub sellele: kas me soovime, et ühiskonna jaoks oluliste küsimuste otsustamisse oleks kaasatud kogu rahvas, või seda teeb edaspidigi kitsas parteiline klass?
Eesti otsedemokraatia kriitikute esmaseks argumendiks on rahva ebakompetentsus või manipuleeritavus. Šveitslaste seas on aga rahvaalgatus ja -hääletus niivõrd loomulik, end läbi aegade õigustanud osa ühiskonnakorraldusest, et keegi oma rahva hulgast ei sea selle olemasolu vajalikkust kahtluse alla. Rahva rumalusest Šveitsis ei räägita, ei poliitikute, ega ka kohalike otsedemokraatia uurijate-teadlaste poolt. See ei sobikski, sest näiteks 2012. aasta PISA testide tulemuste kohaselt kuulub Šveits matemaatikas esikümne ja lugemise ning loodusteaduste osas teise kümne sisse. Ka kõikvõimalike muude näitajate puhul tuleb tunnistada, et Šveitsil läheb igas vallas paremini ja edukamalt kui suurel enamusel teistel maailma riikidel, sh kõigil Euroopa Liidu liikmesriikidel. Vaieldamatult on riigi edu üheks võtmeks otsedemokraatia ja sellega laiemalt kaasnev. Kuna Eesti PISA testi tulemused on Šveitsiga sarnased, miks peaksime siis arvama, et meie ühiskonnale otsedemokraatia intellektuaalne potentsiaal pole otsedemokraatia taastamiseks piisav.
Pea 170 aastat Šveitsis viljeldud otsedemokraatia on ennast kõigiti sealses ühiskonnas õigustanud. Ka Eestis aitaks see luua olukorra, kus poliitikud ja võimulolijad hakkavad vastutama oma tegude eest vahetult rahva ees. Algatuste ja -hääletuste lubamisega suudetaks ehk taastada võimalus hakata taas Eestis ühiskonnas teemade üle argumenteeritult ning poliitilise korrektsuse tsensuurita arutlema. Veelgi enam, küsimus taandub koguni sellele: kas me soovime, et ühiskonna jaoks oluliste küsimuste otsustamisse oleks kaasatud kogu rahvas, või seda teeb edaspidigi kitsas parteiline klass?
Eiki Nestor räägib vajadusest avada parlamentide töö ja kaasata vabakonnad. Kahjuks ei näinud me teda ega sotsiaaldemokraatide esindust 20. mail meie sihtasutuse poolt korraldatud otsedemokraatia seminaril, kuhu kõigi erakondade esindajaid kutsusime. Eiki Nestor rakendab oma lemmikmuusiku Frank Zappa mõtte "Your mind is like a parachute, it works better, if you open it" oma ideoloogia teenistusse, aga võib-olla tasuks tal põhjalikult järele mõelda, kas tema enda langevari on ikka avatud? Igatahes loodan siiralt, et Nestor ja teised võimulolijad seda õigel ajal teevad, et reaalsesse maailma prantsatamine poliitiliselt liiga valus ei oleks. Vastasel korral kaotaks mitte ainult poliitladvik, vaid kogu ühiskond ning viimast ei soovi meist keegi. Sihtasutus Terve Rahvas alustab aga hiljemalt sügisest kõigi erakondadega konsultatsioone otsedemokraatia võimaluste taastamise üle.