Mart Kadastik, kes kirjutas Jaak Kalju nime all nõukogude leksikast tiineid lugusid nii ajalehte "Edasi" kui ka "Kodumaa", on veendunud, et ei teinud midagi valesti. Seetõttu on Juku-Kalle Raid võtnud kätte ja andnud brošüürina välja tema toonased artiklid, sest mälu vajab värskendamist, tulevik vajab minevikku. Avaldame siinkohal väljaandja eessõna.
Hetkel hoiad sa käes teost, mis vaenab igasugust vabadust. Ära loe seda.
Aga kindlasti sirvi ja tuleta meelde neid aegu, mil üks osavasti kirjutatud ajalehelause võis maksta teise inimese vabaduse või vähemalt normaalse elu.
Need lood siin on ilmunud ENSV ajakirjanduses ning nende ainus eesmärk oli toonase kombe kohaselt "sisevaenlase" paljastamine. Sisevaenlane.
Mis lahe sõna, onju? Kes oli sisevaenlane?
Iga inimene, kes minevikku mäletab ja seetõttu tulevikuga elada soovib, teab, et sisevaenlane kuulus nõukogude valveleksikasse nagu ka "lääne ees lömitaja", see on kodanik, kes julges kahelda nõuka süsteemi legitiimsuses, kes leidis endas julgust rääkida ümbritsevatest asjadest, elust ja puuduvast vabadusest nagu nad on, kes viitsis enda elu ja vabadusega riskides osutada tõikadele, mis panid kannatama rohkem või vähem terve rahva.
Need lood siin koledas brošüüris on trükitud ära mälu ärgitamiseks, need on kaante vahel seetõttu, et mitte unustada minevikku, et mitte lasta minevikul tulevikus edasi elada, et mitte võimaldada minevikul jälle kord tulevikuks muutuda. Need lood pärinevad inimese sulest, kel oli alles äsja ülbet soovi hakata Tartu aukodanikuks, kuna ta on siiralt veendunud, et on teeneline mees ka siis, kui Nõukogude Liit on ammu lagunenud.
Niisiis, peakangelase juurde. Mart Kadastik, kes kirjutas Jaak Kalju nime all nõukogude leksikast tiineid lugusid nii ajalehte "Edasi" kui ka "Kodumaa", on veendunud, et ei teinud midagi valesti. Lühidiskursus oleks, et seltsimees Kalju võttis ette kõik "lääne ees lömitajad" ning tõmbas neile vett nagu toru lubas. Lagle Parek, Heiki Ahonen, Solženitsõn jpt.
Ega iseenesest pole selles midagi imelikku, igal ajal ning maal on olnud intelligente, kes diktatuuri või okupeeriva julgeolekuga koostööd teevad. Kodanik Kadastik ei olekski ehk massist välja paistnud, kui ta ei teinuks seda okupeeritud riigi muidu väljapaistvas ajalehes ning võtnud vaenamist täie tõsidusega.
Kas see on erand? Jah, on küll.
Ega selles, et agent vaenlastest põllul üle sõidab, pole küll midagi imeväärset. Sitta kah. Mäletate seda Priit Pärna pilti, kuidas taat sõnnikut laiali laotab?
Teada ju oli, et 1991. aastal, kui Mardi nimi seoses Kalju tegeliku kirjutajana püünele kerkis – see tuli avalikuks läbi KGB likvideeritava kontori Tartus –, polnud vaja teab mis mõistust, et taibata: vabandama see mees ei hakka. Mitte kunagi. Inimene, kes on töötanud nõukogude püksikummina vabalt mõtlevate inimeste kaela ümber, leiab takkajärgiõigustuse alati: aeg oli selline, seestpoolt tegelikult õõnestasime, teised olid veel hullemad ning mis kõik veel.
"Edasil" oli tegelikult kunagi täiesti uuenduslik maik man, Kadastikust sõltumata. Seal töötas terve plejaad normaalseid inimesi, hoolimata ka sellest, et Kadastik kelkis oma lugudes kompartei liikmete suure osakaaluga väljaandes. Seda enam võiks meelde jätta ja mõtiskleda seeüle, miks siis ikka üks inimene vabadust ruunab. Vabatahtlikult. Pole mingeid andmeid, et Marti oleks piitsa ähvardusel sunnitud Kaljuks hakkama.
Liiga pikale on veninud see palagan, mis võimaldab vaenajatel ennast õigustada, viidetega paratamatusele, kurjuse teljele, ohvriksolemisele jne.
Näotu lugu. Mis seal salata, pole üldsegi mõistlik, veel vähem tänapäevane, et minevikku võime lihtsalt oma suva järgi eirata ning ümber kirjutada, nagu oli nõuka ajal ainukombeks.
Kui ma loen Kadastik-Kalju lugusid, meenub mulle alati üks täpne kirjanik, kes sellise venna oma raamatus ära kirjeldas. Soovitan sirvida Teet Kallase teost "Kes tõttab öisele rongile", mis ilmus ajal, mil Kadastik veel hasartselt Kaljut pani. Selles suurepärases raamatus on kadastikkude punt koondatud ajalehe "Reibas sõna" asetoimetaja kujusse, mehesse, kellele Kallas nime andis: Raik Daume. Energiline ja elegantne inimene, kes oli kindlalt veendunud, et ilma temata ühiskond hakkama ei saa. Kelle leksika kõikus omamehelikust riiklikuni, riiklikku häält oskas ta alati kõige paremini teha, seda registrit valdas tüüp professionaalselt. Kui ma sind nii kaua ei tunneks, peaks seda juttu jätkama võibolla ühes teises kohas, oli Daume kindel kirvelöök, mis teistel inimestel alati põlved nõrgaks võttis. Daumet kardeti. Tema sõna võis teise inimese ära tappa. Teise inimese kogu elu ära rikkuda ning ta perifeeriasse või vangi saata.
Kui me mõtleme Kadastik-Kaljule, siis ei maksa küsida, et mida sihandsed inimesed oleks võinud teisiti teha. Ma arvan, et küsimus on selles, mida oleks võinud tegemata jätta. Tegematajätmise eest Nõukogude Liidus ei karistatud, seletagu see Kadastik, mida tahab. Tegematajätmise eest vangi ei pandud, kui Kalju oleks oma jõledad asjad kirjutamata jätnud, poleks Kadastikuga mitte midagi juhtunud. Niisiis jääb üle vaid arvata, et seesama "edevus" ja "isiklikud huvid", milles Kalju süüdistab vabadusvõitlejaid, oli tegelikult tema enda haigus. Olla iga hinna eest püünel, küüniliselt ning arulagedalt.
Ma ei usu, et Kadastik-Kalju oli mingi teab mis õel persoon. Vaevalt. Ta oli ikkagi seesama "tavaline nõukogude püksinööp", keda kirjeldas Raik Daumena kirjanik Teet Kallas, kes oma esimese romaani "Heliseb-kõliseb" kinnipeetavana Patarei vanglas ning hullumajas kirjutas.
Kadastik – nagu Raik Daumegi – oli oma ajastu kurb produkt, kes ei suutnud ette kujutada, et ilma temasuguse entusiastita ühiskond üldse eksisteeriks.
Sest ühiskonna kommunistliku moraalijüngri rolli võttis ta endale vabatahtlikult, olles ilmselgelt veendunud oma ülimuslikkuses. Või kuidas neid hinnanguid vaba südamega inimeste kohta teisiti võtta?
Ka see tekst siin on hinnanguline, aga kui te Kalju nõmedad lood läbi loete, saate aru, et hinnang on ründaja, mitte kaitses oleva inimese vastu.
Ja kui päris aus olla, ei tahaks ma ühtegi inimest panna neid järgnevaid Kalju tekste mõttega lugema. Ma soovitan neid põgusalt sirvida, ajastu meelde tuletada ning seda brošüüri ka oma lastele näidata. Ohutuse mõttes. Need on tuleohutuse eeskirjad, me peame alati teadma, kuhu me riigi ja rahvana langeda ei taha, me peame alati teadma, et uued sammud olgu pikemad, targemad ning ilusamad.
Oleks Kadastik kunagi vabandust palunud, oleks see brošüür ka avaldamata jäänud.
Nüüd aga paraku mitte. Mälu vajab värskendamist, tulevik vajab minevikku. Ka sellega leppimist. Ent ajastut saab sulgeda vaid siis, kui kannatuste põhjustajad andeks küsivad ja aru saavad. Sest põhiseaduses pole üldsegi kirjas, et inimene ei tohiks saada targemaks või andeks.
Aga mõlema variandiga peab see inimene ise tegelema.
Mott.
Juku-Kalle Raidi eessõna Mart Kadastiku artikleid sisaldavale brošüürile "Paradokside puntras".